tähistas Wimbeldon World Lawn Tennis Clubi. Nad oleksid olnud maailmameistrid, kui neilt poleks tiitlit kuidagi pettusega ära võtnud üks teine paar, kes kuulus sellessesamasse kurja organisatsiooni, mis oli nüüd Trewinnicki majas kanda kinnitanud. Puhvetikapil kahe kristallist karahvini vahel on järjekordses hõbedases pildiraamis onu Peteri foto. Siin, Keithi vanemate majas on tema naeratus kammitsetum ja ohvitserimüts sirgelt peas. Kotka, krooni ja tihedalt tikitud loorberilehtede üksikasjad mütsinoka kohal on hästi näha, samuti piloodi tiibade omad vasakul rinnataskul.
Ühe pärastlõuna lõpuks, kui Stephen on jäänud teed jooma, koputab Keith elutoa uksele ja juhatab ta oma ema juurde, et ta saaks hüvastijätukõne pidada. Diivani kõrval laual seisab Keithi ema enda teekandik, millel on hõbedane teekann, hõbedane piimakann ja väike hõbedane karp, milles on tillukesed sahhariinitabletid. Keithi ema on diivanil, jalad tagumiku all, ja loeb raamatukogu raamatut. Või istub kaugemas nurgas kirjutuslaua taga ja kirjutab kirju, mida ta nii ohtralt postitab, tosinkonna hõbedases raamis perefoto pilkude all, mis on tema ette lauale seatud. Stephen ei julge selles pühas kohas mitte millegi poole otse vaadata. Keithi ema tõstab pilgu ja naeratab. „Oi, kas Stephen läheb koju?” küsib ta Keithilt. „Sa pead ta veel mõnikord külla kutsuma.”
Stephen astub sammu ette ja kannab oma kõne ette. „Aitäh, et te mind vastu võtsite,” pomiseb ta.
„Peaasi, et teil mõlemal koos lõbus oli,” sõnab Keithi ema.
Ma ei usu, et Stephenile tema sõnad toona eriti midagi tähendasid, nii et las ma lausun neid taas tema eest, enne kui juhtub see, mis hiljem juhtus. Aastatega üksnes tugevamaks muutunud siira tänutunde ja imetlusega, et mul oli nii väga vedanud. Tänutundega mitte ainult Keithi ema, vaid ka Keithi enda ja kõigi nende ees, kelle abiline ja publik ma olin, ning kõikide teiste ees, kes kirjutasid ja etendasid eludraamat, milles minul oli väike, sageli hirmuäratav, aga alati kaasahaarav osa:
Aitäh, et te mind vastu võtsite. Aitäh, aitäh.
Kust see häiriv lõhn siis tuli?
See ei tulnud hoolitsetud roosidest Haywardide maja ees ega jumal teab mis taime rägastikust meie eesõues. See ei tulnud Hardimentide maja ees olevatest laimipuudest ega budleiadest Stottide ja McAfeede juures ega härra Gorti ja Geestide kuslapuudest.
Jalutasin aeglaselt mööda tänavat, vaatasin maju, mis jäid Haywardidest teisele poole teed, ja püüdsin selgust saada. Lõhn ei tulnud majast number kuus – Berrillide okastraadina sasipuntrasse kasvanud metsroosidest… Maja number viis kuulus Geestidele… Maja number kolm, ja me oleme tagasi Pincherite juures. Nii et lõhn sai tulla ainult majast Geestide ja Pincherite vahel, number neljast.
Peatun ja uurin maja hoolikalt. Sepistatud värava rustikaalsel sildil on kirjas Meadowhurst ja selle tagusest aiast pole eriti midagi näha peale hoolitsetud kurerehapottide ja kiviplaatidega sillutatud parkimisplatsil seisva kolme auto. Maja ise näeb tundmatu välja. Kogu selle stiil erineb pisut kõigist teistest tänava majadest – see on lihtsalt palju hiljem ehitatud. Jah, see oligi see koht – meie Arkaadia, meie Atlantis, meie Eedeni aed, omanikuta territoorium, mis jäi maha, kui juhuslik Saksa süütepomm preili Durranti maja laastas.
Neil päevil oli maja nimi Braemar. Juba siis, kui Stephen ja kõik teised tupiktänava lapsed seal mängisid, olid põldmurakad, põdrakanep ja kibuvitsad hakanud varjama nukrameelset väikest maa-ala täis rususid, mis katsid selle maja vundamenti, kus preili Durrant oli elanud ja surnud. Kogu aed oli nüüd metsistunud nagu Berrilli-plikad ning majaesine kõrge roheline hekk, mida preili Durrant oli niivõrd sirgena hoidnud ja mille taga ta oli nii hoolikalt oma privaatsust säilitanud, oli kuju kaotanud ja kasvanud korratuks võsaks, mis sulges täielikult ligipääsu sellele salajasele kuningriigile ja tegi ta maailma jaoks olematuks.
Stephen oli veetnud palju aega nende tähelepandamatute ja ilmetute roheliste põõsaste vahel, mis kunagi olid moodustanud heki. Aga ta pani neid vaevu tähele. Igatahes seni, kuni hakkas lõppema too juunikuu, need tema ümber õitsema puhkesid ja lämmatasid teda pooleldi vänge magusa lõhnaga, mis teda aastaid jälitas.
Vaatan pikalt kurerehade potte ja kolme autot. Põõsastest pole nüüd enam jälgegi. Hakkan tahes-tahtmata naerma, kui mulle meenub, mis need olid, sest see liik on niivõrd levinud, niivõrd põlatud ja naeruvääristatud, niivõrd seostatud selliste metsikute tunnete allasurumise ja varjamisega, mida need minus vallandavat näisid. Las ma ütlen selle nime ja toon kõik lõpuks päevavalgele.
Minu suure rahutuse allikas on lihtne, tavaline liguster.
Lugu algas seal, kus enamik meie ettevõtmisi ja seiklusi – Keithi kodus. Tegelikult teelaua taga – ma kuulen vaikset kõlksumist, mida teevad sidrunitee kõrget kannu katvale pitsitükile raskuseks olevad neli sinist helmest…
Ei, oodake. Olen valesti aru saanud. Klaashelmed kõlksuvad vastu klaasist kannu, sest kate liigub tuule käes. Me oleme hommikul õues, aia tagaosas oleva kanaaediku juures, ja ehitame mandritevahelist raudteed.
Jah, sest ma kuulen veel midagi – ronge päris raudteel, kus need ilmuvad kaevandist võrkaia taha meie pea kohal olevale raudteetammile. Näen sädemesadu, mida nad rööbastelt õhku paiskavad. Kannutäis sidruniteed ei ole õhtuooteks, see on lõunaoode, millega kaasneb mõlemale kaks küpsist, mille Keithi ema on meile toast toonud ja meie kõrvale punastest tellistest teerajale asetanud. Just siis, kui ta mööda punastest tellistest teerada minema kõnnib, laseb Keith väga rahulikult ja vaikselt pommuudisel lõhkeda.
Millal see juhtub? Päike särab, kui helmed vastu kannu kõlksuvad, aga mul on tunne, et mandritevahelise raudtee jaoks kaevatud pinnasel on endiselt mõned mahalangenud õunapuuõied ja tema ema muretseb, kas meil on õues ikka piisavalt soe. „Te ju tulete tuppa, poisid, eks ole, kui teil jahe hakkab?” Võib-olla on endiselt maikuu. Miks me koolis ei ole? Ehk on laupäev või pühapäev. Õhus on tunda argipäeva hommikut; see on selge, isegi kui aastaaeg pole ilmne. On midagi, mis sellele pildile päris hästi ei sobi, nagu tihti, kui püütakse terviku leidmiseks kilde kokku panna.
Või olen kõigest tagurpidi aru saanud? Kas see lugu politseinikuga oli juhtunud juba enne seda?
Nii raske on meenutada, millises järjekorras asjad toimusid – aga kui sa seda ei suuda meenutada, on võimatu aru saada, mis milleni viis ja milline oli nende asjade vaheline seos. See, mida ma mäletan, kui väga põhjalikult mälus sobran, ei ole sugugi jutustus. Tegemist on elavate üksikasjade kogumiga. Teatud sõnad, mida öeldi, teatud vilksamisi nähtud asjad. Teatud žestid ja näoilmed. Teatud tujud, teatud ilmad, teatud kellaajad ja valgus. Teatud eraldiseisvad hetked, mis tunduvad väga palju tähendavat, aga tegelikult tähendavad väga vähe, kuni nendevahelised varjatud seosed pole leitud.
Millal politseinik mängu tuli? Me vaatame, kuidas ta aeglaselt mööda tupikteed lähemale väntab. Tema ilmumine on ühteaegu kõiki meie kahtlusi põhjendanud ja kõik meie jõupingutused tähtsusetuks muutnud, sest ta tuleb Keithi ema vahistama… Ei, ei – see juhtus varem. Me jookseme rõõmsalt ja süütult politseiniku kõrval mööda tänavat ja ta kehastab ainult ootamatut lootust, et midagi põnevat hakkab toimuma. Ta sõidab kõigist majadest mööda, vaatab kordamööda neist igaüht, pöörab tänava lõpus ringi, väntab mööda tänavat tagasi… ja tuleb sadulast maha maja number kaksteist ees. Kindlasti mäletan ma ilmet Keithi ema näol, kui me jookseme tuppa talle ütlema, et üks politseinik läheb tädi Dee juurde. Hetkeks kaob kogu tema enesevalitsus. Tundub, et tal on halb ja ta on hirmunud. Ta paiskab välisukse lahti ja ei kõnni, vaid jookseb mööda tänavat edasi…
Nüüd ma saan muidugi aru, et tema ja tädi Dee ja proua Berrill ja McAfeed kardavad politseinikke ja telegrammitoojaid nagu kõik, kelle pereliige võitleb sõjas. Olen unustanud, milles asi toona lõpuks oli – sellel polnud igal juhul midagi pistmist onu
