avastas, et poiss on jätnud unarusse oma kohustuse ratta või kriketivarustuse eest hoolt kanda; kerget süütunnet. Või varjutab seda mälestust taas tagantjärele tarkus?
Kui politseinik ja näoilme olid juba ette tulnud, kas oli võimalik, et need olid selle mõtte Keithile pähe pannud?
Arvan nüüd, et kõige tõenäolisemalt tulid Keithi sõnad tühjalt kohalt, et need sündisid spontaanselt väljaütlemise hetkel. Et need olid pime fantaasia. Või puhas sisetunne. Või, nagu paljude asjade puhul, mõlemat.
Aga neist viiest sõnast sai alguse kõik järgnev, mille kutsus esile lihtsalt see, et Keith sõnad välja ütles ja mina neid kuulsin. Meie ülejäänud elu määrati kindlaks sel põgusal hetkel, kui helmed kõlksusid vastu kannu ja Keithi ema kõndis läbi hommikusära, üle viimaste punasest tellistest teerajale langenud valgete õite meist eemale, selg sirge, tasakaalukas ja kõigutamatu, ja Keith jälgis tema lahkumist, silmis unelev pilk, mida ma mäletan väga paljude ettevõtmiste algusest.
„Minu ema,” sõnas ta mõtlikult, peaaegu kahetsevalt, „on Saksa spioon.”
3
Nii et ta on Saksa spioon.
Kuidas ma uudisele reageerin? Kas ma kostan selle peale midagi?
Ma vist ei ütle üldse midagi. Arvan, et vaatan lihtsalt Keithile otsa, suu ammuli, nagu palju kordi enne seda, oodates järgmisi sõnu. Kas ma olen üllatunud? Loomulikult olen üllatunud – aga Keithi teadaanded üllatavad mind sageli. Ma olin üllatunud, kui ta mulle esimest korda rääkis, et härra Gort, kes elab üksinda majas number üksteist, on mõrvar. Aga kui me asja uurisime, siis leidsime tema aia tagaotsas olevast prügilasust mõned ohvrite luud.
Nii et ma olen kindla peale üllatunud, aga mitte nii palju, kui peaksin olema. Ja loomulikult olen ma otsekohe elevil, sest näen avanemas põnevaid uusi võimalusi ennast peita ja õhtuhämaruses jälgida, nähtamatu tindiga kirjutatud sõnumeid saata ja saada, Keithi maskeerimiskomplektis olevaid vuntse ja habemeid kanda, Keithi mikroskoobiga asju uurida.
Ma vist tunnen äkitselt imetlevat kadedust, sest jälle tuleb ilmsiks tema lõpmatu vedamine. Isa salateenistuses ja ema, kes on Saksa spioon – kui ülejäänud meist ei suuda leida isegi ühte huvipakkuvat vanemat!
Kas mulle tuleb pähe mõte, kas Keithi isa teab tema ema tegevusest – või tema ema isa omast? Või mõtiskleda delikaatse olukorra üle, mille selline huvide kokkupõrge koduses elus kindlasti tekitab? Ma ei usu, et tekitab. Nad mõlemad lihtsalt oskavad osavalt oma tõelist mina maailma eest varjata ja oletatavasti on neil õnnestunud oma saladust teineteise eest peita. Igal juhul on see, kuidas täiskasvanud omavahel käituvad, mõistatus, mille vastu ma pole veel õppinud huvi tundma.
Aga ma tunnen pisut kahetsust. Mõtlen sidruniteele ja šokolaadivõidele, mida olen temalt saanud, tema sallivusele, aimatavale heldusele ja enesevalitsusele. Kuigi mul on väga hea meel, et saan Saksa spiooni uurida, oleksin eelistanud, et selleks oleks osutunud proua Sheldon või proua Stott. Või isegi Keithi isa. Ma võiksin vabalt uskuda, et Keithi isa on sakslane. Õigemini oleksin võinud, kui ma poleks teadnud tema tööst salateenistuses ja tema märkimisväärsetest püüetest Suures Sõjas Saksamaa elanikkonda vähendada.
Ei, järele mõeldes tunnen ma kergendust, et spioon pole Keithi isa. Mõte tema jälgimisest on liiga hirmutav, et sellele üldse mõelda. Vaimusilmas näen tema huultel kerget naeratust. „Kas keegi lubas sul minu salajast raadiosaatjat näppida, vana semu?..”
Kas ma esitan Keithile esimese ja kõige ilmsema küsimuse: kuidas ta teab, et tema ema on spioon? Loomulikult mitte, täpselt nagu ma pole temalt kunagi küsinud, kuidas ta teab, et tema ema on ikka tema ema või isa tema isa. Ta lihtsalt on tema ema, samamoodi nagu proua Sheldon on proua Sheldon ja Barbara Berrill ei vääri meie tähelepanu ja minu pere on pisut häbiväärne. Kõik teavad, et sedasorti asjad lihtsalt on. Neid ei pea selgitama ega põhjendama.
Tegelikult, kui ma järgmiste päevade jooksul mõttega harjun, hakkavad paljud asjad loogilisena tunduma. Näiteks kõik need kirjad, mida Keithi ema kirjutab. Kellele need on? Ainukesed inimesed, keda Haywardid peale minu tunnevad, on tädi Dee ja onu Peter. Eks neil on kindlasti mujal ka teisi tädisid ja onusid – kõigil on kusagil tädid ja onud. Aga emad kirjutavad tädidele ja onudele paar korda aastas, mitte iga päev! Pole vaja ühel pärastlõunal kaks korda kirju posti viia! Aga kui ta Saksamaale aruandeid saadab… Aruandeid mille kohta? Mille tahes, mille järele ta poes käies nuhib. Tõenäoliselt kohaliku õhutõrje kohta – ja õhureidide valvuri vaatluskoha kohta Paradise’i viiva tee nurgal ja veepaagi kohta raamatukogu taga. Salajase laskemoonalao kohta, kust härra Pincher oma alumiiniumliiste ja vineeritükke näppab.
Ka härra Pincheri enda ja abi kohta, mida ta varastamisega vaenlasele osutab. Kummaliste asjade kohta, mis Trewinnickis toimuvad. Härra Berrilli ja McAfeede poja asukoha kohta käivate hooletute jutuajamiste kohta. Tupiktänava tsiviilisikute üldise meelestatuse kohta, mis paljastuvad proua Sheldoni nurinas liha kvaliteedi üle Hucknalli poes ja tädi Dee hooletuses pimenduskardinate ette tõmbamisel. Ta peab meil kõigil silma peal.
Nüüd on loogilised isegi paljud asjad (ja see on ju uue teadmise tõeline katsekivi), mis varem ei tundunud loogilised. Miks viskasid sakslased süütepommi kõigi tänavate seast just tupiktänavasse? Ja miks sai kõigi tupiktänava majade seast pihta just preili Durranti maja? Aga kui preili Durrant oli saanud teada tõe Keithi ema kohta ja kavatses teda paljastada… Ja kui Keithi ema oli seda taibanud, pimenduse ajal välja läinud ja neile taskulambiga märku andnud, et neid sihtmärgini juhatada…
Haywardide esikulaual on taskulamp.
Mulle vist torkab pähe veel üks rahutu mõte – et see võib aidata selgitada Keithi ema arusaamatut lahkust minu suhtes, sidruniteed ja šokolaadivõiet. See on lihtsalt osa tema võltsidentiteedist, et oma tõelist palet varjata.
Juba mõni hetk pärast Keithi teadaannet, kui mul on veel suu ammuli ja ma pole veel tagajärgedele mõtlema hakanud, oleme mandritevahelise raudtee sinnapaika jätnud ja Keithi ema jälitama hakanud. Me vaatame üle trepikäsipuu, kuidas ta käib elutoa ja köögi vahet ning räägib proua Elmsleyga hõbeda puhastamisest ja tema ema tervisehädadest. Me leiame mängutoa kirjutustarvete kapist vihiku, mida kavatsesime kasutada linnuvaatluste ülestähenduste jaoks, kuni me lindude vaatlemisest loobusime, et golfiväljakult ahvisarnane olend üles leida. Keith kriipsutab maha sõna LINNUD ja kirjutab: LOGIRAAMAT – SALATUS. Õigekirja suhtes on mul salamisi kahtlusi, aga hoian need enda teada, nagu paljusid teisi tema autoriteedi vastu käivaid väikesi kahtlusi.
Keith hakkab meie tähelepanekuid kirja panema. „Kell 10.53,” kirjutab ta, kui me ülemisel trepimademel kükitades kuulame, mida tema ema all koridoris räägib. „Telefonikõned. Palub ühendada numbriga 8087. Härra Hucknalliga. Kolm lampakarponaadi. Väikese pekiga. Lõunaks.” Põgeneme mängutuppa, kui tema ema ülakorrusele tuleb… katkestame uurimise ja mõtleme millelegi muule, kuni ta tualetis viibib… Kui ta välja tuleb, järgneme talle alla kööki… sealt aeda, et kuuri tagant jälgida, kuidas ta viib tuttava aurava ja hapult lehkava emailkausi kanade aedikusse… Nüüd, kui me kõike üles märgime, teeb ta hommiku jooksul palju rohkem asju, kui ma olen kunagi varem märganud, tegemata hetkekski puhkamiseks või kirjade kirjutamiseks pausi. Lihtne on mitte tähele panna, kui tegus ta on, sest ta teeb kõike väga sujuvalt ja kiirustamata – sest ta teeb kõike nii… silmatorkamatult.
Jah, kogu tema toimetamises on midagi kurjakuulutavalt märkamatut, nüüd kui me selle taga peituvat tõde teame. Temas on midagi ilmselgelt valesti, kui teda tähelepanelikult vaadata ja kuulata, nagu me praegu teeme. Kuulda on valet nooti eriliselt lahkes ja ebaisikulises viisis, millega ta proua Elmsleyga, Keithi isaga ja isegi kanadega
