pisut oma täiuslikult kitkutud kulme. Mida ta ütleb? Tegelikult tean ma täpselt, mida ta ütleb. „Ma arvan, et parem oleks seda issilt küsida, kullake.”
Ja mida ütleks issi, kui Keith leiaks piisavalt põhjust ja julgust, et sellele ennekuulmatule palvele kindlaks jääda? Kas ta pööraks üldse ringi ja vaataks kord ka Stepheni poole, olles kutse jultumusest rabatud? Muidugi mitte. Samuti ei vastaks ta küsimusele. Ta ütleks lihtsalt midagi sellist, nagu: „Kas sa oled oma kriketikurika juba ära õlitanud, kutt?” Ja sinna asi jääkski; nad läheksid kööki, paluksid proua Elmsleylt põrandale laiali laotamiseks ajalehti ja õlitaksid Keithi kriketikurikat.
Nüüd tagasi vaadates hämmastab mind, et Keithi vanemad olid üldse lubanud oma pojal Stepheni majja viivaid maa-aluseid tunneleid ehitada ja trosse õhku vedada, temaga linnupesi uurida ja ahve jahtida, teda oma täiuslikult hoitud mänguasjadega mängima ja oma erilist sportratast puhastama kutsuda. On võimalik, et tema isa ei olnud Stepheni olemasolu lihtsalt kunagi tähele pannud, aga ema oli seda kindlasti märganud. Ta ei rääkinud otseselt temaga, aga mõnikord pöördus tema ja Keithi poole korraga, lisades lausele „teie kaks” või „poisid”. „Kas teie kaks sooviksite klaasikest piima?” võis ta Keithile otsa vaadates hommikupoolikul küsida. Või: „Tulge, poisid. On aeg mänguasjad kokku korjata.” Mõnikord palus ta Keithil midagi enda poolt Stephenile edasi öelda. „Kullake, kas Stephenil pole vaja koolitükke teha…? Keith, kallis, kas tahaksid paluda, et Stephen jääks teed jooma?”
Keithi ema kõneles vaikselt ja naeratades, mingi rahuliku lõbususega, huuli ülemäära liigutamata. Suure osa päevast veetis ta diivanil lamades või magamistoas puhates ning just puhanud näis ta ka alati olevat. Ta ilmus mängutoa uksele, puhanud, rahulik ja tasakaalukas, teatamaks, et ta läheb sealsamas lähedal elavale tädi Deele külla või poodidesse. „Poisid, teiega on ju kõik hästi, eks? Teil on, millega aega sisustada?” Kui ta ei läinud poodidesse ega tädi Dee juurde, siis käis ta postkontoris. Ta postitas kirju, mõnikord Stepheni arvates mitu korda päevas.
Kuid Keithi isa töötas päev läbi. Mitte mingis nägematus kontoris nagu Stepheni isa ja kõigi teiste isad, kes sõjakohustust ei täitnud, vaid aias ja köögiviljaaias ning maja ümber, kus ta muudkui kaevas ja väetas, pügas ja lõikus, kruntvärvi ja pealisvärviga pintseldas, juhtmeid vedas ja neid välja vahetas, tehes täiuslikkust pidevalt täiuslikumaks. Isegi kanadel aia tagaosas oli laitmatult elegantne elu, nad patseerisid kõrgilt avaras kuningriigis, mida ümbritses sirgete joontega läikiv võrktara, ja munesid puhtaid pruune mune kanalas, kus kanasööda ja väljaheidete tuttav lõhn segunes maitsekalt värske kreosoodi lõhnaga, mis tuli väljast, ja värske lubja lõhnaga, mis tuli seest.
Keithi isa töökeskus oli garaaž. Selle kahele poole avanevaid uksi ei tehtud kunagi lahti, aga külje peal oli väike uks, mille juurde pääses otse köögist üle õue tulles, ja mõnikord, seistes Keithi taga, kui too pidi küsima isalt luba murul käimiseks või raudteerööbaste aiateedele maha panemiseks, nägi Stephen vilksamisi garaažis peituvat imelist erakuningriiki. Keithi isa töötas süvenenult mõne puu- või metallitüki kallal, mida hoidsid kindlalt paigal tööpingi küljes olevad kruustangid, viilis, saagis või hööveldas osavalt, teritas oma suurt hulka peitleid käiakivil või sobras tööpingi kohal ja ümber leiduvates sadades korras sahtlites ja lahtrites, otsides täpselt õiget liivapaberit, mõõteriista või kruvi. Õhus oli tunda iseloomulikku lõhna. Mis lõhn seal oli? Kindlasti saepuru ja masinaõli. Võib-olla ka pühitud betoonpinna. Ja auto lõhn.
Auto oli veel üks täiuslik asi – väike peresedaan, mille kroomitud pinnad garaaži pimeduses tähtedena särasid ning mille kere ja mootori eest hoolitseti laitmatult, olles pidevalt valmis sõja lõpuks, kui taas on saada bensiini, et jälle autoga sõita. Mõnikord paistsid Keithi isast ainult jalad, mis ulatusid välja autoalusest valgussõõrist, kui ta regulaarset ülevaatust ja õlivahetust tegi. Puudusid üksnes rattad. Auto seisis täiesti liikumatult neljal hoolikalt tahutud puupakul, et sisse tungivad sakslased seda enda kasutusse ei võtaks, nagu Keith selgitas. Rattad ise rippusid korralikult seinal piknikukorvi, puidust pressi vahel olevate tennisereketite, õhust tühjaks lastud kummimadratsite ja kummirõngaste vahel – kõik need kuulusid unustusehõlma vajunud muretu elu juurde, millele oli mõneks ajaks lõpp tehtud, nagu paljudele asjadele sõja kestes, kõikide peade kohal rippuva olukorra ajaks, mis igaühe elu nii paljudel viisidel mõjutas.
Stephen võttis kord julguse kokku, et Keithilt omavahel olles küsida, kas sakslased oma õela leidlikkusega, mille poolest nad kurikuulsad olid, rattaid seinalt alla ei võtaks ja autole uuesti alla ei paneks. Keith selgitas talle, et rattamutrid, millega neid kinnitati, olid kindlalt lukustatud salajasse sahtlisse isa voodi kõrval koos revolvriga, mis oli isal olnud ohvitserina Suures Sõjas ja millega ta kavatses sissetungivaid sakslasi seekord ebameeldivalt üllatada.
Keithi isa tegi muudkui tööd – ja vilistas töötamise ajal. Ta vilistas toredalt ja vabalt nagu laululind lõpmata keerulist looklevat viisi, mis ei lõppenud kunagi, täpselt nagu tema töö. Harva leidis ta hetke rääkimiseks. Aga kui leidis, olid tema sõnad kiired, kuivad ja kärsitud. „Uks – värv – märg,” oli ta Keithi emale teatanud. Kui ta oli heas tujus, kutsus ta Keithi „kutiks”. Mõnikord sai sellest „poiss”, millel oli käskiv varjund: „Ratas ära kuuri, poiss.” Aga mõnikord ilmus tema huultele midagi naeratusesarnast ja ta ütles Keithile „vana semu”. „Kui see mängulennuk vastu kasvuhoonet läheb, vana semu,” ütles ta naeratades, „saad kepiga peksa.” Keith ilmselt uskus teda. Stephen samuti. Esikunagis jalutuskeppide ja vihmavarjude hulgas rippus ka terve hulk keppe. Stepheni poole ei pöördunud ta kunagi – ta isegi ei vaadanud tema poole. Isegi kui see oli Stephen, kes ähvardas kasvuhoonele viga teha, oli Keith „vana semu” ja Keith, kes kepiga peksa sai, sest Stephenit ei olnud olemas. Ühtlasi ei rääkinud ka Stephen temaga kunagi ega vaadanud talle otse silma, ükskõik kas ta naeratas või mitte. Võib-olla sellepärast, et ta kartis liiga palju, või hoopis sellepärast, et kui sind pole olemas, siis sa ei saagi midagi sellist teha.
Oli teisi põhjuseid, miks Keithi isa austust äratas. Keith oli Stephenile rääkinud, et isa oli Suures Sõjas viie sakslase tapmise eest medali saanud. Ta oli nad täägiga läbi torganud, aga kuidas Keithi isal oli õnnestunud tääk oma kuulsa revolvri külge kinnitada, ei julgenud Stephen küsida. Tääk hüples endiselt verdtarretaval kombel Keithi isa khakipükstega kaetud tagumikul igal nädalavahetusel, kui ta oma kodukaardimundris minema marssis, kuigi tegelikult ei läinud ta kodukaardirühma juurde, nagu Keith oli selgitanud, vaid salateenistuse heaks mingit erilist ülesannet täitma.
Haywardid olid laitmatud. Ja sellest hoolimata talusid nad Stephenit! Väga võimalik, et ta oli tupiktänavas ainuke inimene, kes oli iial nende majja või isegi aeda astunud. Ma püüan ette kujutada Norman Stotti Keithi mängutoas ringi müdistamas… või et Barbara Berrillit kutsutaks teed jooma… Minu kujutlusvõime takerdub. Ma ei suuda vaimusilma ette manada isegi seda, kuidas täiesti korralikud ja vaoshoitud lapsed, näiteks Geesti kaksikud või kahvatud muusikud majast number üks, roosipeenarde vahel väljapeetult mängivad. Ma ei suuda seal ette kujutada ka ühtegi täiskasvanut. Seisan mõttes Keithi selja taga, kui ta koputab elutoa uksele… „Sisse,” ütleb tema ema hääl, mis harva valjemaks muutub. Keith avab ukse ja me näeme tema ema viisakalt teed joomas… kellega? See ei ole proua Stott ega proua Sheldon. See pole minu ema (see tuleb mulle nüüd pähe!). See pole proua Pincher…
Mitte keegi. Isegi mitte proua Hardiment ega proua McAfee.
Sama võimatu on ette kujutada, et Keithi ema viibib mõnes teises tupiktänava majas.
Kui välja arvata tädi Dee oma.
Tädi Dee oli veel üks Haywardide pere imeline ehe.
Ta elas kolm maja edasi, samal tänavapoolel, peaaegu Stepheni maja vastas, šokolaadipruuni sõrestiku ja õitseva mandlipuu taga. Minu ema ja ülejäänud tänav tundsid teda proua Tracey
