vahet, et nii tädi Deele kui ka endale asju tuua, sest tädi Dee oli väikese Millyga niivõrd hõivatud, ja kui ta polnud ise poes, jooksis ta muudkui tädi Dee kodu vahet, et Milly eest hoolitseda, kui tädi Dee poes käis.
Mõnikord saatis Keithi ema enda asemel sinna oma poja, käes kaks või kolm aia lõpus olevast näidiskanalast toodud värsket muna või ajalehepaberisse keeratud äsjalõigatud maitsetaimed, ja Stephen läks temaga kaasa. Tädi Dee varjamatu naeratus lõi särama, niipea kui ta meile ukse avas, ja ta rääkis mitte ainult Keithi, vaid üsna otseselt meie mõlemaga, nagu oleksin mina olemas niisama palju kui Keith. „Tere, Keith! Sul on juukseid lõigatud! Kui kena! Tere, Stephen! Su emme rääkis, et sina ja Geoff olite mõlemad hullusti külmetanud. Kas sa oled nüüd tervem? Oi, mul on nii hea meel. Istuge ja mängige hetkeks Millyga, kuni ma vaatan, kas leian teile mõlemale tükikese kooki.”
Keith ja mina istusime kohmetult elutoas põrandal lebavate beebilelude keskel, vaadates laitvalt Millyt, kes tõi meile oma nukud ja pildiraamatud ning püüdis sülle ronida, naeratav ja usaldav nagu tema emagi. Maja oli peaaegu niisama korratu kui minu kodu. Terrassiuste taga olev tagaõu oli veel hullem. Hoolitsemata muru oli niisama kõrge kui roostetavad kroketiväravad, mis olid mõnest varasemast suvest sinna jäänud. Kui me tädi Dee juures olime, oli Keithi näol alati tema isale omane hukkamõistev ilme, ta silmalaud olid pisut allapoole vajunud ja huuled kokku surutud, nagu hakkaks ta kohe-kohe vilistama. Aga nagu mina aru sain, ei olnud see kuidagi seotud tema tädi täiusliku tädilikkusega. Tädid pidid olema kutsuvad, lõbusad ja korratud. Neil pidid olema väikesed lapsed, kes sulle naeratavad ja sülle ronida püüavad. Keithi hukkamõistev ilme oli lihtsalt ilme, mis pidi ühel korralikult kasvatatud õepojal tädi majas olema. See tõestas veelgi Keithi perekonna vankumatut korralikkust.
Igal juhul oli korratusel põhjus. Tädi Deest ja isegi korralagedusest endast kiirgas mingit püha valgust nagu pühakust ja tema sümbolitest religioossel maalil, sest nad andsid edasi onu Peteri hiilgust.
Kaminasimsil oli hõberaamis foto onu Peterist, kes naeratas sama uljalt ja avalalt nagu tädi Dee, kuninglike õhujõudude teravatipuline ohvitserimüts viltu peas, kooskõlas tema ulja naeratusega. Berrilli-plikade isa oli kusagil sõjas, McAfeede poeg andis oma panuse Kaug-Idas. Aga mitte kellelgi polnud onu Peteriga võrreldavat eemal viibivat sugulast. Ta oli pommituslennuki piloot ja lennanud Saksamaa kohal nii ohtlike ja salajaste erimissioonidega, et Keith võis neile ainult vihjata. Foto ümber olid hõbedased karikad, mida ta oli eri spordialadel võitnud. Riiulitel oli seiklusjutte, mis onu Peter oli poisipõlvest alles hoidnud ja mida Keithil mõnikord laenata lubati. Tema eemalolek oli omamoodi kohalolek. Ta oli olemas väikeses hõbeprossis, mida tädi Dee alati rinnas kandis ja mille sinisel emailtaustal olid kolm kuulsat initsiaali, külgedelt sirutuvad kuulsad tiivad ja peal kuulus kroon. Onu Peteri lustlikku julgust oli tunda tädi Dee julges lustlikkuses, tema muretut ohu eiramist korratus majas ja unarussejäetud aias. Ainult Keithi ema käis tädi Dee juures, tema isa ei käinud seal kunagi. Ja tädi Dee ei käinud kunagi Keithi kodus. Ainus kord, kui ma Milly jalutuskäru Keithi vanemate välisukse taga ootamas nägin, oli hiljem – ja ma teadsin kohe, et midagi on valesti.
Mitte et toona oleks sellises vildakas elukorralduses minu meelest midagi imelikku olnud. Haywardide pere kombed olid niisama kaheldamatud ja mõistetamatud kui püha perekonna kodune elu. Võib-olla ei vastanud isegi tädi Dee onu Peterist hoolimata Jumal-isa nõutud standarditele.
Ainult üks külaline oli alati Keithi kodus teretulnud: kapsalehe-kõrvadega, ammuli suuga ja räpaste tennistega Stephen.
Kas Stephen siis ei armastanud oma perekonda? Kas ta ei hinnanud toona omadusi, mis ta neis hiljem avastas ja mis vanemaks saades teda aina sügavamalt mõjutasid?
Ma ei usu, et ta kunagi kahtles, kas ta neid armastab või mitte. Nad olid tema perekond ja jutul lõpp. Ilmselt meeldisid talle mõned nende omadused, sest alateadlikult mõistis ta, et tema ebasoodsat olukorda elus oli vaja selleks, et tuleks esile kütkestav erinevus Keithi staatuse ja tema positsiooni vahel. Kuidas oleks Stephen saanud imetleda Keithi vaevatut vedamist elada vennata, kui ta ise poleks pidanud venda taluma, kui ta poleks pidanud kuulama, kuidas vend pidevalt uusi kirumisvõimalusi katsetas („Jumal taevas”, „Jeesus nuttis”) ja kõiki saatana sigidikuks nimetas? Kas ta oleks Keithi ema heldust ja rahulikkust nii selgelt märganud, kui tema enda ema ei oleks suuremat osa päevast veetnud, luitunud põll ees, ohkav ja ärevil, suutmata pealtnäha mõelda muule kui Geoffi vandumisele, Stepheni asukohale ja nende toa räpasusele? Kas isegi onu Peter oleks olnud niivõrd täiuslik onu, kui Stephen ise poleks pidanud läbi ajama käputäie võõraste lillelises kleidis tädidega?
Stepheni isa ja Keithi isa vahel oli eriti pikantne kontrast. Stepheni isa kohalolu oli vaevu märgatav. Ta oli kogu päeva ja sageli õhtu läbi kusagil kontoris, tehes tööd, mis on kirjeldamiseks liiga igav, midagi, mis oli seotud ehitusmaterjalide hulga reguleerimisega. Ükskord oli ta olnud tervelt aasta põhja pool mingil ärireisil ja mitte keegi ei olnud sellest kunagi rääkinud ega seda isegi eriti tähele pannud. Ja isegi kui ta oli kodus, ei vilistanud ta hirmutavat viisi, ei kutsunud Stephenit „vanaks semuks” ega ähvardanud talle kepiga peksa anda. Ta rääkis väga vähe. Sageli meenutas ta mingit leebet karvast looma. Ta istus tundide viisi söögitoalaua taga, paberid ja kaustad laiali laotatud, prillid ninaotsal, või vajus mõnda elutoa kulunud tugitooli ja tukastas vaikselt võõraste raadiokontsertide saatel, mida keegi teine kuulata ei tahtnud. Ta lasi lipsu lõdvaks ja terve hulk tumedaid sassis rinnakarvu puges lahtisest särgikaelusest välja. Siis vajus tema pea alla ja terve maailm nägi lisaks veel sassis karvu, mis kasvasid korrapäratute tuttidena tema viljatul pealael. Isegi tema käeselgadel olid tugevad tumedad karvad – püksiserva ja allavajunud sokkide vahel samuti. Tema välimus oli niisama mitterahuldav kui Stepheni oma.
Mõnikord kui ta ärkvel oli, küsis ta Stephenilt ja Geoffilt viisakalt, millega nad olid tegelenud. Ta kõneles aeglaselt ja hoolikalt, nagu arvaks, et nad ei saa temast aru. Ja kui tema kannatus viimaks siiski katkes, oli kõige hullem karistus, mida ta suutis välja mõelda, huupi poistele vastu pead äsamine, mille eest nad pingutuseta kõrvale põikasid. Tavaliselt oli kannatuse katkemise põhjus nende tuba ja seal valitsev segadus, mida isa mõnikord kuddelmuddeliks nimetas. Selles oli midagi piinlikkust tekitavalt privaatset; mitte keegi tupiktänavas polnud kunagi sellist sõna kasutanud. Kui Stephen vastu vaidles ja püüdis edasi raiuda, et toa koristamata jätmine jätab aega tähtsamate asjade, näiteks koolitükkide jaoks, tõi isa kuuldavale veel kummalisema sõna: shnick-shnack. Stephen kordas seda kord Keithile, võibolla sel ainukesel korral, kui ta ei uskunud päriselt midagi, mida Keith oli talle öelnud. „Tead,” lausus Keith, „tädi Dee laps kasvas seemnest.” „Shnickshnack,” sõnas Stephen ebalevalt ning luges Keithi näoilmest välja, et oli järjekordselt midagi valesti öelnud.
Ma mäletan ka aega, kui Stephen oli oma isale öelnud, et Jutid kolivad Trewinnicki majja. Isa kinkis talle omase pika mõtliku pilgu.
„See on tõsi,” sõnas Stephen. „Keith ütles.”
Isa naeris. „Ah et Keith ütles. Sel juhul pole vaja asja rohkem edasi uurida. Shnick-shnack.”
Jah, Stephen ilmselt armastas oma perekonda, sest perekonna armastamine oli tavaline asi ja Stepheni perekonna juures oli kõik, või vähemalt nii talle tundus, isegi kuddelmuddel, erakordselt tavaline. Kuid ta ihkas olla Keithi juures. Ja Keithi juures olemises meeldis talle kõige rohkem see, kui teda kutsuti teed jooma.
Need teejoomised! Otsekohe tunnen ma šokolaadivõide maitset paksul saiaviilul. Tunnen sõrmeotste all sidrunitee tassi rombimustrit. Näen söögitoa läikivat tumedat lauda, mille ääres Keithil ja minul lubati omapäi istuda, me võtsime luust salvrätirõnga vahelt salvrätid ja valasime endale ise sidruniteed kõrgest kannust, mida kattis pitsitükk, raskuseks küljes rippumas neli sinist helmest.
Kaminasimsile hõbedaste küünlajalgade
