style="font-size:15px;"> Stephen ootab ukse taga. Nüüd alles, liiga hilja, paneb ta oma välimust tähele. Ta tõmbab lontivajunud põlviku üles ja kummardub lahtiseid tennisepaelu siduma. Aga juba paotub uks ja majas oleva pimeduse taustal seisab lävel Stepheni-vanune poiss. Ka temal on seljas hall flanellsärk ja jalas hallist flanellist lühikesed püksid. Aga tema särk ei ole liiga lühike ega püksisääred liiga pikad. Tema hallid põlvikud on kenasti üles tõmmatud, nii et ulatuvad põlvedest sentimeetri kaugusele, ja pruunist nahast sandaalide rihmad on korralikult kinni.
Ta pöörab pea kõrvale. Ma tean, mida ta teeb. Ta kuulab, kuidas ema küsib, kes ukse taga on. Ta ütleb emale, et see on Stephen. Ema käsib tal sõbra sisse kutsuda või välja mängima minna, mitte jõlkuda uksel, pooleldi toas, pooleldi õues.
Keith teeb ukse täiesti lahti. Stephen pühib kiiruga jalgu jalatsiresti metallvöötidel ja seejärel uuesti toas oleval uksematil ning lõdva sokihoidja küljes olev põlvik vajub uuesti alla. Uks sulgub tema taga.
Siin saigi lugu alguse. Haywardide juures. Päeval, kui Keith, minu parim sõber, ütles esimest korda need viis lihtsat sõna, mis minu maailma pahupidi keerasid.
Huvitav, mis on selle ukse taga nüüd? Toona paistis juba ukse avanedes esimese asjana poleeritud tammepuidust esikukapp, kus rippusid riideharjad, kingalusikad ja nööpijad ning olid nagid jalutuskeppide ja vihmavarjude jaoks. Seejärel, sisse astudes, võis näha tumedaid tammepaneele, kaht Alfred Hollingsi akvarelli Trossachsi rahvuspargist ja kaht portselantaldrikut, millel oli kujutatud siniseid pagoode ja väikseid siniseid riisikübaratega inimkujusid, kes kõndisid üle väikeste siniste jalgsildade. Elutuppa ja söögituppa viivate uste vahel seisis kappkell, mis koos teistes tubades asuvate kelladega veerandtunde lõi, täites maja neli korda tunnis ebamaise, alati isemoodi muusikaga.
Kõige selle keskel oli minu sõber Keith. Pilt ei ole ilmselt enam mustvalge, sest nüüd näen ma meie püksirihmade värvi. Keithi rihm on samuti kinnitatud S-tähe kujulise metallmaoga ja selle mustal taustal on kaks kollast triipu, minu rihmal on kaks rohelist triipu. Hõlpsamaks sotsiaalseks määratlemiseks on meid värvidega eristatud. Kollane ja must on kohaliku õige algkooli värvid, kus kõik poisid sooritavad erakooli sisseastumiskatsed ja kõigil on oma kriketikurikas, jalatsid ja kaitsmed ning spetsiaalne pikk kott, kuhu need panna. Roheline ja must on vale kooli värvid, kus pooled poisid on kiitsakad mühkamid nagu minu vend Geoff, kes on juba sisseastumiseksamit teinud ja selles läbi kukkunud, ja kus me mängime kriketit katkiste ühiskasutuses olevate kurikatega – osal meist jalas pruunid võimlemissussid ja tavalised hallid lühikesed püksid.
Juba siis olin ma väga hästi teadlik, et mul on mõistetamatu õnn olla Keithi sõber. Kui ma nüüd täiskasvanuna sellele tagasi vaatan, näib see veelgi üllatavam. Mitte ainult tema püksirihm, vaid ka tema ise oli üleni kollane ja must; mina olin lihtsalt roheline ja must. Tema oli meie kahemehearmees ohvitser. Mina kehastasin teisi auastmeid – ja olin selle eest tänulik.
Meil oli palju ettevõtmisi ja projekte ning kõigis neis oli tema juht ja mina olin juhitav. Nüüd näen, et terve hulga minu elus domineerinud isikute seas oli tema ainuke, kelle jüngriks ma sain. Tema autoriteeti põhjendas täielikult intellekti ja kujutlusvõime üleolek. Just Keith, mitte mina, tuli mõttele, et meie kaht maja võiks ühendada tross, millega saaksime omavahel vahetada sõnumeid nagu tšekke ja peenraha kohalikus toidupoes, ja just tema kavandas imelise maa-aluse raudtee, mille õhusurve paneks liikuma nagu sularahasüsteemi, mida olime näinud lähedal asuvas kaubamajas ja mille kaudu me saaksime ise kiiresti ja hõlpsalt edasi-tagasi liikuda, jäädes ümbruskonnale märkamatuks. Või köistee ja surveõhutorud, mida mööda meie ja meie sõnumid edasi liiguksid, niipea kui me plaanid ellu viime. Just Keith avastas, et Trewinnickis, salapärases majas tema maja kõrval, kus pidevalt pimenduskardinad ees olid, tegutsesid Jutid, vasakpoolne organisatsioon, mis seisis kõiksuguste vandenõude ja pettuste taga. Just Keith oli ühel päeval avastanud majade tagusel raudteetammil salakäigu, mille kaudu Juttide liikmed tulid ja läksid. Või õigemini oleks iga hetk avastanud, kui isa ei oleks käskinud tal õigeks ajaks koju tulla, et oma kriketijalatseid puhastada ja hommikuseks kooliminekuks valmis seada. Niisiis seisavad Keith ja Stephen koridoris tumedate seinapaneelide, hõbedasära ja kellamängu keskel ning püüavad otsustada, mida nad pärastlõunal tegema hakkavad. Õigemini ootab Stephen, et Keith otsustaks. Võib-olla on isa andnud talle mingi ülesande, mille juurde Stephen appi lubatakse. Näiteks tuleb jalgratast hooldada või garaažis isa tööpingi ümbert põrandat pühkida. Jalgratas vajab eriti palju hoolitsust, sest Keith sõidab sellega iga päev kooli ja tal on eriline sportrattamudel, mida peab spetsiaalse õliga õlitama ja spetsiaalsete puhastusvahenditega puhastama, kuni selle roheline raam läigib ning kroomitud lenkstangid, kodarad ja kolme käiguga rattarumm päikese käes hiilgavad. Jalgrattaga on lihtsalt õige koolis käia; buss, mille peale Stephen iga päev peatänavaäärsest pragunenud betoonist bussiootekojast astub, on vale valik. Jalgratta puhul on roheline värv õige, täpselt nagu see on püksirihma ja bussi puhul vale.
Või lähevad nad ülakorrusele ja lukustavad end Keithi mängutuppa. Tema mängutuba on niisama korras kui ülejäänud maja. Seal pole laiutamas ja kõike segamas nõmedaid vendi ega õdesid, nagu Stepheni kodus ja kõigis teistes tupiktänava majades, kus elab lapsi. Kõik Keithi mänguasjad kuuluvad temale ning on korralikult sahtlitesse ja kappidesse paigutatud, sageli karpides, millega need poest toodi. Seal on mõnus asjakohane kellamäärde lõhn, mida levitavad kellamehhanismiga võidusõiduautod ja kiirpaadid. Seal leidub konstruktorikomplektidest õigesti kokku pandud keerulisi mehaanilisi konstruktsioone, kus on vaheliti hammasrattad, põrkemehhanismid ja tiguajamid, ning komplektidest korralikult kokku pandud täiuslikke Spitfire’i ja Hurricane’i lennukimudeleid, millel on tselluloidist kabiinikuplid ja sissetõmmatavad telikud ning mis mahuvad oivalisse pardimunasinisesse lennukikõhtu. Mõnes sahtlis on patareide jõul töötavad vidinad: kolmes värvitoonis säravad taskulambid ja väikesed optilised riistapuud, mis suunavad valguskiiri läbi läätsede ja prismade – kõik töökorras. Seal on riiulitäis poisteraamatuid, milles asustatakse üksildasi saari, täidetakse biplaanidega lennates missioone ja avastatakse salakäike. Üks teine riiul on täis raamatuid, mis õpetavad tühjadest sigarikarpidest juhtmeteta superheterodüünvastuvõtjaid tegema ja muna siidist taskurätikuks muutma.
Kui tohib ja kui Keithi isa ei ole äsja muru niitnud, võivad nad aeda mängima minna. Nad ehitavad raudteesüsteemi, mis ulatub alt garaažitaguste lillepeenarde juurest kõrgele pommivarjendi künka otsa, kust muljet avaldavad sillad viivad raudtee üle hingematvate kuristike. Seejärel läheb tee köögiviljaaias läbi ohtliku bandiitide piirkonna ning sealt alla kurgilava taga asuva tähtsa tööstuskompleksi ja kaide juurde. Õigemini pidi kõik nii olema, kui Keith on isalt kõik vajalikud maakasutusload kätte saanud.
Nad võivad minna jalutama, võib-olla üles golfiväljakule, kus Keith on näinud mingit kummalist looma, midagi rääkiva ahvi sarnast, end astelherne põõsastes peitmas, või Paradise’i väiketalude juurde, kus ta nägi kunagi allakukkunud Saksa lennukit, mille kokpitis istus surnud piloot. Jalutuskäigu ajal räägivad nad oma kavatsusest ehitada inimest kandev purilennuk, mida saab katuselt õhku saata, või päris rooliga päris auto. Purilennuki ja auto on kavandanud loomulikult Keith, aga auto on projekt, millesse Stephen on juba aktiivselt kaasatud, sest autole pidid jõu andma kümned vanad kellamehhanismiga töötavad mootorid, mis pole võetud Keithi pühadest mänguasjadest, vaid katkistest, mida leidus küllaga Stepheni segamini mänguasjakapis.
Käsil on veel palju muid projekte ja lahendada on vaja hulk saladusi. Kuid üks võimalus on liiga ebaharilik, et seda üldse kunagi kaaluda – mõte minna Stepheni majja mängima. Mis mõtet sel oleks? Tema tagahoovi ebahuvitavaid savanne ei läbi ühtegi uhket mandritevahelist raudteed ja Stephenil ei tule kunagi pähe näidata kellelegi, kõige vähem veel Keithile, tuba, kus tema ja Geoff mitte ainult ei mängi, vaid ka magavad ja koolitükke teevad. Veel hullem on see, mis on voodite sees ja ümber – nööri, plastiliini, elektrikaabli, unustatud sokkide ja tolmu, vanadest hüljatud ettevõtmistest
