kuus. Mõnikord on sellele kriips peale tõmmatud ja päev või kaks varasemaks või hilisemaks tõstetud. Aga hüüumärgiga tähistatud asi on sel aastal juhtunud ainult kolm korda ja ebaregulaarse ajavahemiku tagant – ühel jaanuarikuu laupäeval, ühel märtsikuu laupäeval ja aprillikuu teisipäeval. Märkan kuidagi häiritult, et viimasele kuupäevale on märgitud ka „pulma-aastap”.
Minu rahutust hakkab varjutama kasvav salapära. Ma vaatan, kuidas Keithi ema meile loori alt häbelikult naeratab. Ma ei suuda seda mõista. Ta ongi päriselt Saksa spioon. Ja mitte nii, nagu härra Gort on mõrvar ja need inimesed, kes Trewinnicki majas sisse-välja käivad, kuuluvad mingisse kurja organisatsiooni. Mitte nii, nagu kõik tänava elanikud võivad olla mõrvarid või Saksa spioonid. Ta on sõna otseses mõttes… Saksa spioon.
Me vaatame nimekirja, mille olen logiraamatusse kandnud, veel kord läbi. Iga kuu teeb ta midagi. Midagi, mille ta peab üles märkima. Midagi salajast. Mis see on?
„Ta kohtub kellegagi,” oletan. „Salajased kohtumised. Need kõik on ette planeeritud – ainult et mõnikord ei saa see inimene tulla ja nad peavad kuupäeva muutma…”
Keith vaatab mulle sõnagi lausumata otsa. Nüüd, kui ma olen mõtted jooksma saanud, liiguvad need ometi kord kiiremini kui tema omad.
„Siis mingi aja tagant toimub midagi muud,” jätkan aeglaselt. „Midagi üllatavat, midagi, mis polnud planeeritud…”
Märkan Keithi huultel talle omast kerget naeratust. Ta ei ole minust sugugi maha jäänud – kuidagi on ta taas ette jõudnud ja venitab minu õrritamiseks aega.
„Ristiga tähistatud kohtumised,” sosistab ta viimaks. „Millal need peaksid toimuma?”
Tunnen, kuidas mu kuklakarvad turri lähevad. Tema häälest võib järeldada, et tulemas on midagi õõvastavat, aga ma ei suuda ära arvata, mis. „Kord kuus,” sosistan ma abitult.
Ta raputab aeglaselt pead.
„Jah – vaata. Jaanuar, veebruar…”
Ta raputab uuesti pead. „Kord iga nelja nädala tagant,” sõnab ta.
Ma ei saa millestki aru. „Mis vahet sellel on?”
Ta ootab naeratades, samal ajal kui mina päeviku uuesti läbi vaatan. See peab vist paika. Igal kuul tundub kuupäev pisut varasem olevat. „Ja siis?”
„Vaata kuufaasi,” sosistab ta.
Pöördun algusse tagasi ja vaatan kuufaase iga pisikese risti kõrval. Jah, ristid järgivad umbkaudu kuukalendrit. Igal kuul on ristike sellesama märgi, musta ringi lähedal. Vaatan üles Keithi poole.
„Kuuta ööd,” sosistab ta.
Mu kuklakarvad lähevad uuesti turri. Nüüd näen võimalusi niisama selgelt kui tema – valgustamata lennuk maandub golfiväljakule, langevarjur liugleb vaikselt läbi täiusliku pimeduse…
Keeran päevikulehti. Viimane ristike on märgitud kahe päeva tagusele kuupäevale. Järgmine tuleb kahekümne kuue päeva pärast. Pärast seda on tühjus. Ei riste ega hüüumärke.
Järelikult üks viimane kohtumine veel, kuupaisteta pimedal ööl…
Äkitselt on kogu maja tulvil pulbitsevat läbipõimunud haldjamuusikat. Kõik kolm kella löövad ühekorraga.
Esimese võbeleva kellahelina peale oleme juba nahast välja hüpanud, päeviku tagasi sahtlisse visanud, sahtli kinni löönud ja poolel teel ukse poole.
Ukselävel seisab Keithi ema, niisama ehmunud kui meiegi.
„Mida teie siin teete?” nõuab ta.
„Mitte midagi,” ütleb Keith.
„Mitte midagi,” kinnitan mina.
„Ega te ei võtnud minu kirjutuslaualt midagi?”
„Ei.”
„Ei.”
Kas ta nägi meid? Kas ta sai aru? Kui kaua ta on meid jälginud? Jääme kolmekesi kõik endale kindlaks, teadmata täpselt, kuidas olukorda lahendada.
„Miks teil nii naljakas ilme on?”
Mina ja Keith vaatame teineteisele otsa. See on tõsi – meil on tõesti naljakas ilme. Aga raske on arvata, milline ilme oleks sobiv, kui räägid inimesega, kellel, nagu me teame, on hiljuti olnud salakohtumine Saksa sõnumitoojaga. Ja kui me ei tohi talle mõista anda, et me teame.
Ta paneb raamatukogu raamatu lauale, võtab uue ja siis kortsutab kõhklevalt kulmu. „Kas see pole mitte sinu luup?” nõuab ta. „Ja mida taskulamp siin teeb? Ja peegel?”
„Me lihtsalt mängisime,” vastab Keith.
„Noh, sa tead, et te ei tohiks siin mängida,” lausub ema. „Minge õige õue mängima.”
Keith paneb luubi sõnatult taskusse. Me võtame vaikides taskulambi ja peegli. Ma heidan pilgu tagasi, kui Keith välisukse avab. Tema ema silmitseb meid endiselt mõtisklevalt elutoa ukseavast, imestades meie käitumise üle peaaegu niisama palju kui meie tema tegevuse üle.
Ning kogu maailm on kujuteldamatult ja pöördumatult muutunud.
Niisiis mängime nüüd õues, nagu kästud.
Vaadates sellele ajale läbi pikkade aastate koridori, tundub mulle, et see võis olla üks pöördepunkte – et kõik oleks läinud hoopis teisiti, kui poleks olnud Keithi ema lihtsat mõtlematut soovitust – kui me oleksime läinud tagasi Keithi mängutuppa ja arutanud oma vapustavat avastust seal, tema ametlike mänguasjade rahulikus ja korrastatud maailmas. Aga majast väljaspool on ainult üks koht, kus me saame rääkida nii, et meid ei nähta ega kuulda, ja sinna minnes ületame me piiri ja jõuame hoopis teisele maale.
Kui teada õiget kohta põõsaste vahel, mis kunagi moodustasid Braemari maja esise heki, saab taimekardina eest lükata ja roomata okste alt nagu mööda madalat vahekäiku salakambrisse, mille oleme endale tihnikusse raiunud. Selle põrandaks on paljas kõva muld. Rohekas videvikuvalgus kumab läbi lehtede. Isegi vihm tungib harva nii sügavale. Kui me salakambris oleme, ei näe meid keegi maailmas. Oleme kaugel šokolaadivõidest ja hõbedastest pildiraamidest.
Kaks suve varem oli see olnud meie laagriplats, kus me kavandasime ekspeditsioone Aafrika džunglisse ja varjasime end Kanada kuningliku ratsapolitsei eest. Eelmisel suvel oli see peidupaik, kus tegime linnuvaatlusi. Nüüd pidi sellest saama hoopis tõsisema ettevõtmise peakorter.
Keith istub rätsepaistes maas, küünarnukid põlvedel, pea käte vahel. Mina istun rätsepaistes tema vastas, panemata peaaegu tähelegi oksa, mis mu selga torgib, ega tillukesi niidi otsas rippuvaid olendeid, kes juustesse kinni jäävad ja särgikrae vahelt sisse kukuvad. Kujutan ette, et mu suu on järjekordselt pooltöllakil, kui ma alandlikult ootan, et Keith teataks, mida me peaksime arvama ja tegema.
Praegu on mul väga raske toonast tunnet taastada – see on nii suur ja keeruline. Võib-olla kõige silmatorkavam on nende tunnete suurus. Pärast kõiki neid päevi ja aastaid, täis väikesi hirme ja tüdimust, väikesi taakasid ja rahulolematust, on meie ellu saabunud midagi tähtsat. Meile on usaldatud suur ülesanne. Me peame oma kodumaad vaenlaste eest kaitsma. Mõistan nüüd, et sellega kaasnevad hirmuäratavad
