Talve. Oskar Luts
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Talve - Oskar Luts страница 13
Vana Ülesoo Joosep, keda pikad töörohked aastad kaunis küüru on vajutanud, nõjatab end lauavirnale Ülesoo õuel, sügab halliks kiskuvat habemetutikest lõua otsas ja mõtleb poja jutu üle sügavalt järele. Siis laseb ta pilgu üle õue ja hoonete käia. Tõesti on ta oma eluajal siin palju ära teinud! Sest missugune oli Ülesoo talu tema isa ajal?! Ainult kivide ja kändude rägastik, pajupuhmaline soo, mättane nõmm… Ja milline oli siis talu kari? Seitse-kaheksa lüpsilehma ja mõni mullikas peale selle – aga kõik nagu kondihunnikud. Mis piima sealt võiski saada! Ei – Joosep on tõesti karjamajanduse alal palju rabelenud. Need paar aastat, mil ta Venemaal mõisas töötas, näitasid talle selgelt, millise suuna ta oma elutöös peab valima. Ta nägi, kuidas hoolitses oma karja eest Venemaa mõisnik, kes ise Saksamaal või Taanis õppimas oli käinud. “Aga miks ei võiks mina seda ise oma kodus samamoodi seada!” käis tal tookord mõte läbi pea. Ja pöördunud tagasi kodumaale, hakkaski Toots isatalus kõike teiseks muutma. Selleks andis talle innustust veel ka soov abielluda ühe teatud talu peretütrega. Ülesoo oli tol ajal võlgades, tuli kõigepealt katsuda neist vabaneda… Ka hooned olid väga lagunenud ja armetus olukorras – hädapärast oli vaja uued ehitada. Esiteks uue elumaja ehitus, siis aidad, laut, tall… seejärel maaparandustööd, sookuivatamine… Seda kõike poleks ta suutnud üksi korda saata. Tahes või tahtmata tuli otsida niisugune pruut, kellel oleks hea kaasavara ja veel parem töötahe. Kes oleks aga tulnud sinna poollagunenud tallu soolaugaste taha? Ometi leidis ta sellise pruudi, kes ei põlanud rohket tööd, et seda kehva talu uuele elule aidata. Ta ei ole kunagi kahetsenud, et võttis kord ette kosjasõidu Rajale, sest paremat ja hoolsamat perenaist kui Teele, ei oska Joosep küll ette kujutadagi. Saanud jõuka naise, võis ta asuda ka oma plaane täide viima, et endisest Ülesoo talust luua niiütelda tõeline Ülenurme talu! Tuli kaevata soosse hulk kraave ja tasandada nõmmelt mättad, alles siis sai hakata viletsaid heinamaid kultuurniitudeks muutma. Elumaja ja laut olid esimesed uued hooned, esimesed suuremad ettevõtmised talus. Järgnes paremate hobuste ja lüpsilehmade muretsemine… Talu hakkas tasapisi võtma juba hoopis kenamat ilmet. Siis tulid rahutused maal… ja sõjamöll… Talu pidi mõneks aastaks lohakile jääma… Lapsed nõudsid hoolt…
Aga perenaise virkus suutis ka selle raske aja üle elada ja talu majandus ei langenudki nii alla, kui Toots ise seda kartis. Pärast Vabadussõda algas uus ülesehituse ajajärk ja talu vabanes ka võlgadest… Nüüd aga tuleb uuesti hakata madalamatelt niitudelt liigvett kõrvaldama. Siin ei piisa enam üksnes kraavide puhastamisest, vaid tuleb juba paljude talude ühisel jõul suurem töö läbi viia. Vee peab ära juhtima Suuremaa järve ja selleks kaevatakse suur magistraalkraav. Siis on ka soodel lõpp. Nende asemele tekivad ilusad lokkava rohuga heinamaad. See kõik ei sünni aasta ega paariga, vaid on temalt praeguseks nõudnud juba paarikümneaastast tööd ja pingutust. Igal talvel on ta nõmmele rohkesti kraavimuda vedanud ja nõnda on ka see nüüd oma palet muutnud: seal lokkab nüüd rohi ega ole kusagil enam endisi kassikäppi, karukelli või kanarbikulisi liivateelagendikke. Ka majapidamises on palju uuendusi tehtud: elektriliin on sisse veetud, hoonetesse valgustus ja karjale veevärk sisse seatud. Kas see kõik on ka ära tasunud? – Kaua mõtleb ja mõtleb Joosep kõige selle üle, nõjatudes lauavirnale ja lastes pilgul rännata ühelt esemelt teisele.
“Kindlasti on tasund,” arutab Toots siis endamisi ja võtab kolme sõrmega oma mokahabemest kinni. “Talu on seda kõike mitmekordselt tasund, muidu poleks siin ju selliseid hooneid, põlde ega rohumaid. Ka endisi võlgasid pole enam olemas… Siis, kui majandus oli juba heal järjel, tulid uued sõjad ja laastamised, siis uued ülesehitused … Rabelemist üle pea… Nüüd on seda juba hoopis vähem… Nüüd on masinad inimesi aitamas, aga paljukest oli neid siin aastat veerandsada tagasi või ütleme – poolesaja aasta eest!..”
Noorperemees on oma lauakoorma maha laadinud, ajab hobuse teise ree juurde ja seob ta ohjaharu pidi sinna kinni. Siis astub ta vana Tootsi juurde ja sõnab:
“Isa, lähme ja toome siiasamasse hobustele sülega heinu ette, las nad seni närivad, kui me ise lõunat sööme. Katsume täna teise reisi veel teha, siis ehk saame homme õhtuks viimased lauad ja prussid koju toodud!”
Vanamees noogutab nõus olles peaga ja astub pojaga seltsis rehe alla heinte järele.
“Täitsa õige, poeg,” sõnab ta siis. “Sinust on saand minu õige järglane, et kõike seda edasi toimetada, mida mina pole suutnud lõpetada. Sinu vaated majandusele pole halvemad minu omadest, hmh-hmh-hmh-pup-pup-pup! Eks see ole ju vana Tootside veri!”
Ja ta naerab oma vana tuttavat naeru.
Nad toovad paar sületäit head timutiheina ja jagavad selle hobustele ette.
“Minu eluajal ei olnd siin kerget põlve,” jätkab Toots oma juttu. “Siis tuli siin rabelda ikka täie ihurammuga. Siis tuli murda ja maadelda. Nüüd on see kõik juba hulga kergem. Rängemaid töid saab nüüd masinatega ära teha. Tuleb ainult õppida nendega õigesti ja hästi ümber käima. Sinul, poeg, on siin juba hulga kergem, kui oli sinu vanematel.”
“Aga nii see peabki olema,” kostab poeg. “Sest, kas ei olnud sinulgi juba kergem, kui oli su isal! Nii see peabki olema, sest muidu ei oleks maailmas arengut. Kahju ainult, et vahepealsed sõjad kõike nii hullusti laastasid, muidu oleks kogu maa olnud hoopis jõukamal järjel. Kuid nüüdki on juba kaunis palju ära tehtud. Näiteks tööstus on väga tublisti edenenud. Mis oli Kohtla-Järvel minu poisikesepõlves? Ja milliseks on see nüüd arenenud! Edasi, eks Narva uue elektrijaama ehitamisega ole loodud eeldus, et valgusest ja jõust meil enam puudust ei peaks tulema. Karjamajanduse tõus aitab kaasa, et meil tulevikus rohkem saadusi väljaveoks jätkub, võrreldes sellega, mis meile tarvis on sisse vedada. Ei ole siis enam vaja teostada riiklikke juurdemakse seakasvatajaile, nagu paarkümmend aastat tagasi. Tookord oli see aga vajalik, sest vastasel korral poleks keegi enam sigu müügiks kasvatanud ja meil poleks mitte kusagilt võimalik olnud välisvaluutat saada.”
Omavahel vesteldes sammuvad isa ja poeg tuppa lõunale. Perenaine ongi kuuma supi lauale kandnud ja askeldab veel selle juures, kui mehed tuppa astuvad.
“Pidin teile juba järele tulema,” pöörab Teele end tulijate poole. “Ah, jõudsime justkui kutsumatagi tulla,” kostavad mehed ja istuvad lauda.
Teele on muutunud tüsedaks taluperenaiseks. Ta on oma tavalisest pikkusest vähe madalamaks vajunud, aga muidu tublisti juurde võtnud. Viimasel ajal teevad raskemaid töid küll juba teised, aga egas