tõenäoliselt seda, mis teie arvates võiks juhtuda, eriti aga, mis teie nägemuses võiks untsu minna. Seega on need teie isiklik vaade tulevikule – negatiivsed ennustused, mis, nagu hiljem näeme, mõjutavad tohutult teie tundeid ja käitumist.
Madala enesehinnanguga inimesele, kes on vastamisi vajadusega rahva ees kõneleda, turgatab kõigepealt pähe kõik see, mis võib etteaste ajal untsu minna. Arvatavasti eeldab ta, et juhtub kõige hullem ja et selle vältimiseks saab teha väga vähe või õieti mitte midagi. Eri inimeste puhul on põhiväiteid käivitavad situatsioonid erinevad, olenevalt murede keskpunktist. Niisamuti erineb eri inimestel ka negatiivsete ennustuste täpne olemus, sõltuvalt sellest, mis nende jaoks kõige tähtsam on. Kui näiteks Arran kujutles olukorda, kus ta peab rahva ees kõnelema, ennustas ta, et inimesed kannavad ta maha veel enne, kui ta suu avab – mitte keegi ei usu, et temasugusel võiks olla midagi kuulamisväärset öelda. Jane’i peamine mure oli hoopis, et ta ei suuda publiku ootustele vastata. Sarah arvas lihtsalt, et inimestel oleks igav. Geoff leidis, et ta teeks ennast lolliks, öeldes midagi sobimatut. Inimesed arvaksid, et ta poosetab. Jim oli mures, et ta närveeriks ja see oleks näha.
Te näete, kuidas kõigi nende ennustused võrsuvad veendumustest, mis neil enda kohta on, ja reeglitest, mis nad nende veendumuste kompenseerimiseks välja on mõelnud. Kui te nende lugusid teate, on nende hirmud täiesti loogilised. Neljandas peatükis saate teada, kuidas omaenda murelikke ennustusi reguleerida, jälgides oma reaktsioone olukordades, mis teid närvitsema panevad, ja jälgides ka mõtteid, sõnu või kujutlusi, mis tulevad pähe, kui te tunnete, et teie enesehinnang on ohus. See on tähtis, sest negatiivsed ennustused, kui nendega ei tegelda, omavad teie emotsionaalsele seisundile ning käitumisele tohutu suurt mõju ning toetavad niiviisi madala enesehinnangu püsimist. Mõtiskleme selle üle veel, kasutades sedasama avaliku esinemise näidet.
Mõelge end veel kord avaliku esinemise olukorda. Kujutlege kõige hullemat, mis võiks juhtuda. Muutke oma murelikud ennustused nii reaalseks kui võimalik. Mis toimub sel ajal teie emotsionaalse seisundiga? Missuguseid muutusi oma enesetundes märkate?
Muretsemine, et kõik läheb untsu, toob tavaliselt esile ärevuse. Teie ehk ei kasutaks just seda sõna – võib-olla olete kartlik, närvis, hirmul, pahur, paanikas või tunnete lausa õudust. Tegelikult on need kõik hirmu variatsioonid. Nüüd pange tähele, mis sünnib teie kehaga, kui kardate. Missuguseid muutusi märkate? Mis juhtub teie südamelöökide sagedusega? Teie hingamisega? Lihaspingega? Missugused lihased on eriti pingul? Kas märkate higistamist – võib-olla otsmikul või peopesades? Kas tunnete, et värisete? Kuidas on lugu seedesüsteemiga? Kas märkate mingeid aistinguid kõhus – võbinat või ärritustunnet?
Kõik need on ärevuse füüsilised märgid, märgid kehasse sissekodeeritud reaktsioonist ähvardusele.
Madala enesehinnanguga inimese jaoks võivad need normaalsed reaktsioonid olla halvaendelise tähendusega. Nad võivad saada edasiste murelike ennustuste allikaks (seda mini-nõiaringi illustreerib lk 37 asuva skeemi alumise poole parempoolne osa). Näiteks kui teil suu kuivab, võite karta, et ei suuda üldse rääkida. Kui käed värisevad, võite ennustada, et teie närvilisus torkab publikule silma ja nad peavad teid ebakompetentseks või lihtsalt veidrikuks. Kui teie mõte närveerimise korral kinni jooksma kipub, võite karta, et osutute sõnaahtraks või räägite segaselt, nagu ei teaks, millest kõnelete. Niisugused reaktsioonid ärevusmärkidele kalduvad ärevust muidugi suurendama ja olukorrale lisandub veelgi pinget.
Murelikud ennustused võivad teie käitumist mõjutada mitmel viisil, kasu ei ole ühestki. Mõistmaks, kuidas see toimub, pöördugem veel kord tagasi avaliku esinemise olukorra juurde.
Murelikud ennustused võivad viia vältimiseni
Kui usute oma murelikke ennustusi küllalt tugevasti, võite otsustada seda olukorda ülepea vältida. Võimalik, et helistate inimesele, kes teile selle etteaste organiseeris, ja ütlete, et olete gripis ega saa esineda. Aga võib-olla te lihtsalt ei ilmu kohale.
See tähendaks, et teil polegi võimalust teada saada, kas teie murelikud ennustused olid tegelikult õiged. Võib-olla oleks kõik läinud tegelikkuses palju paremini, kui arvasite – sündmused on reaalsuses tihti palju vähem heidutavad kui ette närveerides. Niisuguste olukordade vältimine jätab teid ilma võimalusest selles ise veenduda. Niisiis toetab vältimine, kuigi see võib aidata teil ennast lühiajaliselt paremini tunda (milline kergendus – ma pääsesin sellest), lõppkokkuvõttes madala enesehinnangu püsimist.
Kui hakkame mõtisklema, kuidas hetkel kehtivaid mustreid muuta, tuleneb eelnevast, et arendamaks oma eneseusku ja enesehinnangut, tuleb hakata liginema olukordadele, mida te siiani olete vältinud. Muidu piiravad hirmud endiselt teie elu ja te ei saagi kunagi seda informatsiooni, mida vajate endast realistliku, positiivse pildi loomiseks.
Murelikud ennustused võivad viia tarbetute ettevaatusabinõudeni
Selle asemel, et vältida mingit olukorda üldse, võite otsustada, et lähete ja peate oma kõne ära, aga võtate tarvitusele terve rea ettevaatusabinõusid, mis peavad kindlustama, et teie kõige suuremad hirmud ei saa tõelisuseks – et suudate kinni pidada oma reeglitest ja väljuda olukorrast enesehinnangut kahjustamata. Nii mõtles näiteks Jane, et tal tuleb rohkesti aega kulutada sellele, et hoolikalt järele mõelda, mida inimesed kuulda võiksid tahta, ja püüda kõiki võimalusi oma kõnes arvestada. Kõne jooksul kavatses ta pidevalt jälgida kõiki märke, mis näitaksid, kui inimesed ei ole tema jutuga rahul, ja ta naerataks oma publikule palju. Jesse jälle uskus, et põhiline on näida sada protsenti enesekindla ja kompetentsena ning kavatses harjutada ja harjutada ja harjutada, et saada nii sisu kui ka esitusstiil absoluutselt viimase detailini paika. Ta kavatses hoolt kanda selle eest, et tema kõne täidaks lubatud aja viimseni, nii ei jääks aega küsimustele, millele ta ehk vastata ei oskaks.
Mida teie teeksite, kui teil seisaks ees avalik esinemine, tagamaks, et teie kõige suuremad hirmud tõeks ei saa?
Niisuguste enesekaitsevõtete probleem on selles, et ükskõik kui hästi teil ka ei läheks, jääb tunne, et tegemist oli peaaegu läbikukkumisega. Kui te poleks ettevaatusabinõusid tarvitusele võtnud, oleks juhtunud halvim. Niisiis ei ole teil jälle olnud võimalust ise veenduda, kas hirmudel oli alust või mitte, avastada, et teie ettevaatus oli tarbetu ja ülemäärane. Teile jääb tunne, et edu (ja ühes sellega teie eneseväärtuse kasvu) aluseks olid täielikult ettevaatusabinõud, mida kasutasite. Praktikas tähendab see, et kui tahate olla iseendaga rohkem rahul ja enesekindlam, tuleb niisugustele situatsioonidele, kus te tavaliselt ettevaatusabinõusid kasutate, läheneda “tühjade kätega”. Ainult nii toimides võite avastada, et ettevaatus on tarbetu – te saate ka selleta elult kätte, mida soovite.
Murelikud ennustused võivad etteaste nurja ajada
Mõnel juhul on võimalik, et ärevus tõepoolest nurjab teie etteaste. Te leiate end kokutamas, märkmed värisevad käes või muutub pea tõepoolest täiesti tühjaks. Nii võib juhtuda ka kogenud kõnelejaga. Oletame, et teiega toimus midagi niisugust: missugune oleks teie reaktsioon? Mis mõtted tuleksid pähe?
Kõrge enesehinnanguga inimesed vaatleksid niisuguseid närveerimismärke pigem huviga kõrvalt kui tunneksid hirmu, nad peaksid toimuvat pinge all viibimise puhul mõistetavaks reaktsiooniks. Võibolla usuksid nad, et neil asjaoludel on täiesti normaalne närvis olla, nad oleksid päris kindlad, et nende närvilisus torkab teistele palju vähem silma kui neile enestele. Ja isegi kui teised märkavad, ei tee nad sellest numbrit. Lühidalt, kui jutt on enesekindlatest inimestest, ei lähe närvitsemine neile eriti korda. Nende isiklikud reeglid lubavad ka vähemat kui perfektset esinemist ja nad ei pea seda oma väärtuse näitajaks.
Kui
