sattus seaduse piirimail tegutsevate noormeeste kampa. Ta oli endaga rahul ainult siis, kui oli edukalt reegleid rikkunud – varastanud vahele jäämata või kedagi karistamatult läbi peksnud.
Positiivse tagasiside puudumine
Kirjeldatud valusate kogemuste puhul on lihtne mõista, kuidas need tekitasid tunde, et oled halb, mitte piisavalt hea, alam, nõrk või et sind ei armastata. Mõnikord aga pole olulised kogemused nii ilmsed. Seetõttu võib teie arvamus enesest teile mõistatuseks olla. Teie lapsepõlves ei ole juhtunud midagi nii äärmuslikku – millest see tuleb, et teil on siiski nii raske oma väärtusesse uskuda?
Võimalik, et probleem polnud mitte dramaatiliste sündmuste toimumises, vaid igapäevase tunnustuse puudumises, mis oleks toetanud tunnet, et olete teistele vastuvõetav, hea ja väärtuslik. Võibolla ei saanud teile osaks piisavalt huvi, piisavalt kiitust ja julgustust, piisavalt soojust ja südamlikkust, piisavalt selgeid tõendeid selle kohta, et olete armastatud, soovitud ja hinnatud. Võib-olla teie perekonnas, kus polnud küll otsest karmust, ei väljendatud selgelt armastust ja heakskiitu. Kui nii, siis võis see mõjutada teie arusaamu iseendast.
Kate, näiteks, kasvas eakate vanemate juures, kellel oli range keskklassi taust. Südames olid mõlemad head inimesed, kes püüdsid teha kõik, mis suutsid, et oma tütar korralikult üles kasvatada ja anda talle tugev alus oma elu alustamiseks. Nad mõlemad olid aga ise üles kasvanud niisuguses vaimus, et neil oli raskusi oma südamlikkuse avameelse väljendamisega. Ainus viis näidata tütrele, kui väga nad temast hoolivad, oli hoolitseda tema praktiliste vajaduste eest. Niisiis kandsid nad hoolt, et Kate oma koduseid ülesandeid teeks, tervislikult sööks, käiks hästi riides ja et tal oleks palju raamatuid ning mänguasju.
Kui tüdruk vanemaks sai, valisid nad talle hea kooli, viisid gaidide rühma ja ujumistundidesse, leidsid raha, et ta saaks koos sõpradega puhkusereisidel käia. Aga nad ei puudutanud teda peaaegu kunagi – polnud ei kallistusi, musisid, hellitusi ega hellitusnimesid. Algul ei saanud Kate sellest arugi. Aga kui ta hakkas nägema, kui avameelselt teised pered oma armastust välja näitasid, hakkas ta tundma kodus nukrat tühjust. Ta püüdis asja muuta. Võttis jalutuskäigul isa käest kinni – ja märkas, kuidas isa nii ruttu kui võimalik käest jälle lahti laskis. Ta võttis emal ümbert kinni – ja tundis, kuidas ema jäigaks tõmbus. Ta püüdis oma tunnetest rääkida – ja nägi, kuidas vanemad kohmetusid ning sujuvalt jututeemat vahetasid.
Kate järeldas, et nende käitumine tema suhtes peegeldab midagi temast enesest. Vanemad täitsid tema suhtes oma kohust, aga mitte midagi rohkem. See pidi tähendama, et teda ei saagi armastada.
Üleliigseks osutumine kodus
On veel üks varjatud, kuid ränk kogemus, mis võib soodustada madala enesehinnangu kujunemist, nimelt “üleliigseks olemise” kogemus. Pean sellega silmas kedagi, kes päris hästi ei sobi oma perekonda või ümbrusse. Võib-olla olite kunstikalduvustega laps akadeemilises peres või ehk energiline, sportlik laps vaikses peres või hoopis lugemist ja mõtisklemist armastav laps peres, kus oldi alati tegevuses. Ei teil ega teistel polnud tegelikult midagi viga, aga mingil põhjusel ei sobinud te peremudelisse või ei vastanud pere normidele. Võimalik, et teile ei langenud kunagi osaks midagi rohkemat kui heatahtlik narritamine või ehk leebe hämmeldus. Aga mõnikord tekib inimestel niisuguses olukorras tunne, et teistest erineda tähendab olla veidrik, vastuvõetamatu või teistest halvem.
Sarah oli erakordne kunstnik. Tema mõlemad vanemad aga õpetajad, kes arvasid, et kõige tähtsam asi elus on akadeemilised saavutused. Nad tundsid ilmset rõõmu kahe vanema poja üle, kes õppisid väga hästi, jõudsid hästi edasi ka ülikoolis ning kellest ühest sai arst ja teisest advokaat. Sarah aga oli keskpärane õpilane. Ega tema koolitöödel midagi viga polnud – ta lihtsalt ei olnud nii särav, kui vanemad olid lootnud.
Tema tõeline anne peitus silmades ja kätes. Ta oskas hästi joonistada ja maalida ning tema kollaažid olid täis energiat ja värve. Sarah’ vanemad püüdsid tema kunstiannet tunnustada, kuid nende silmis oli kunst ja käsitöö tühine ajaraiskamine. Nad küll ei kritiseerinud tütart avalikult, kuid Sarah nägi, kuidas vanemate näod vendade saavutuste puhul särama lõid ja paratamatult tajus ta seda selgemalt huvipuudust, mis ilmnes, kui ta oma töid koju tõi. Tundus, et vanematel oli alati tähtsamat teha kui vaadata tähelepanelikult, mis tütar on teinud (“väga kena, kallis”).
Sarah’ järeldus oli, et ta on teistest, targematest inimestest halvem. Täiskasvanuna oli tal raske oma annet väärtustada või sellest rõõmu tunda, ta kippus oma kunstnikutööd alahindama ja oli vabandava hoiakuga. Niipea kui ta sattus kokku kellegagi, kes tundus haritum või intelligentsem, jäi tal suu lukku ning teda haarasid enesekriitilised mõtted.
Üleliigseks osutumine koolis
Nii, nagu sobimatus oma perekonda või keskkonda võib enesega rahulolu keeruliseks muuta, võib ka erinemine koolikaaslastest viia selleni, et inimene hakkab end nägema veidriku, võõra või teistest halvemana. Laps või noor, kes mingil moel teiste hulgast silma torkab, võib langeda väga julma pilkamise ja tõrjutuse ohvriks. Paljude laste jaoks tähendab teistest erinemine halvem olemist. See võib kehtida erineva välimuse korral (näit nahavärv, prillid), erineva psühholoogilise tausta korral (näit arglikkus, tundlikkus), erineva käitumise korral (näit aktsent, oma südamlike tunnete näitamine vanemate vastu, kui ollakse sellest east väljas), või ka erinevate võimete puhul (näit väljapaistev intelligentsus ja õpitulemused, visadus õppimises).
Chrisi varane lapsepõlv oli õnnelik. Aga niipea kui ta kooli läks, hakkas ilmnema erinevus teistest, mida põhjustas diagnoosimata düsleksia. Kui kõik teised lapsed klassis näisid lugemis- ja kirjutamisoskust omandavat välgukiirusel, jäi tema teistest maha. Ta lihtsalt ei saanud sellele pihta. Poisile määrati eraldi õpetaja, kes teda aitas, ja tal tuli pidada spetsiaalset kodulugemise päevikut, mis oli teistsugune kui teistel.
Teised lapsed hakkasid Chrisi üle naerma ja kutsusid teda põmmpeaks ning tuhajuhaniks. Et seda kompenseerida, sai poisist klassi kloun. Kui jutt oli rumalate tempude kaasategemisest, võis tema peale alati kindel olla. Ka õpetajad hakkasid kannatust kaotama ja lahterdasid tema raskused laiskuseks ning tähelepanu püüdmiseks. Kui vanemad järjekordselt tema käitumise tõttu kooli kutsuti, oli Chrisi ainus kommentaar: “Mida te siis lootsite? Ma olen ju lollpea.”
Hiline algus
Kuigi madala enesehinnangu juured peituvad sageli lapseea või murdeea kogemustes, on tähtis mõista, et alati ei pruugi see nii olla. Isegi väga enesekindlate inimeste puhul, kel on enese suhtes kindlad soodsad arvamused, võib hilisemas elus toimunu, kui sel on piisavalt tugev ja kestev mõju, õõnestada nende eneseusku. See puudutab näiteks alandamist ja türanniseerimist tööl, õnnetut abielu, pikaajalist ja ränka stressi või majanduslikku toimetulematust ning traagilisi elusündmusi.
Jimi lugu näitab, kuidas tugev eneseusk sel kombel hävineda võib. Jim oli tuletõrjuja. Oma tööd tehes oli ta sattunud paljude õnnetuste ja tulekahjude toimumispaika, rohkem kui kord tuli tal teise inimese elu päästa. Tal oli stabiilne, õnnelik lapsepõlv, ta tundis, et vanemad armastasid ja hindasid teda. Ta pidas ennast tugevaks ja asjatundlikuks, ta uskus, et saab hakkama kõigega, mis elu talle tuua võib. Sellepärast suutis ta toime tulla ning oma raske ja riskantse töö kiuste rõõmsaks ning muretuks jääda.
Ühel päeval, kui ta sõitis mööda liiklusrohket tänavat, astus kõnniteelt otse tema auto ette naine ning sattus rataste alla. Selleks ajaks, kui Jim auto pidama sai, oli naine saanud eluohtlikke vigastusi. Jimil oli esmaabikomplekt alati kaasas, ta tuli autost välja, et vaadata, mida saaks teha. Natukese aja pärast aga, kui ümbritsevad inimesed olid juba kiirabi välja kutsunud ning ümber kogunenud, et aidata, hakkas tal halb ja ta tõmbus oma auto juurde.
