ei usuta teda niikuinii, sest kõik teavad, et Briony on närune väike valetaja. Pärast seda hiilis tüdruk õuduses majas ringi. Keegi ei paistnud midagi märkavat ja kõigil tundus olevat ükstapuha. Selles olukorras kristalliseerus lapse enesehinnang. Ta oli halb. Teised inimesed nägid seda ja kohtlesid teda vastavalt.
Võimetus vastata vanemate ootustele
Briony kogemused olid väga äärmuslikud. Madala enesehinnangu tekkeks piisab palju vähemast kui niisugune süstemaatiline ahistamine. Jälje jätab ka palju leebem karistamine ja kriitika. Kui ümberkaudsed kohtlesid teid nii, nagu poleks mitte miski, mida te teete, küllalt hea, keskendusid teie edu ja tugevate külgede asemel aina vigadele ja nõrkustele, pilkasid või naeruvääristasid teid, alandasid ja pisendasid, siis võivad kõik need kogemused (isegi palju väiksema intensiivsuse juures) olla jätnud teile tunde, et teiega on midagi väga rängalt valesti, et te olete mingil viisil puudulik.
Jesse isa oli kindlustusagent. Ta polnud kunagi realiseerinud oma unistust tõusta mänedžeriks ning pidas selle põhjuseks asjaolu, et tema vanemad ei olnud suutnud teda õppimise ajal küllalt toetada. Nad ei olnud kunagi eriti huvi tundnud, mis poeg teeb, nii oli lihtne koolist poppi teha ja kodused ülesanded hooletusse jätta. Isa oli kindlalt otsustanud oma lastega mitte seda viga teha. Iga päev õhtusöögilauas uuris ta neilt põhjalikult, mida päeva jooksul õpitud oli. Kõigil pidi vastus valmis olema ja vastus pidi olema küllalt hea.
Jesse mäletas hirmu, mida tekitas isa auto nägemine sissesõiduteel. See tähendas järjekordset praadimist. Ta oli kindel, et pea on tühi ja ta ei suuda sõnakestki lausuda. Kui nii juhtus, oli isa nägu täis pettumust. Jesse nägi selgelt, et veab isa alt. Ta tundis, et on järgneva üksikasjaliku küsitluse täiesti ära teeninud. “Kui sa paremini ei suuda,” ütles isa, “ei jõua sa elus iial kuhugi.” Sügaval südames nõustus Jesse sellega. Talle oli täiesti selge, et ta pole küllalt hea: ta ei saa iial hakkama.
Võimetus vastata kaaslaste ootustele
Lapsi ja noori võivad väga tugevasti mõjutada mitte üksnes vanemate otsesõnu ja kaudselt esitatud ootused, aga ka teiste omavanuste nõudmised. Eriti murdeeas, mil areneb välja enese tunnetamine iseseisva isiksusena ning tekib seksuaalne identiteet, võib surve teistega samasugune olla muutuda väga tugevaks. Tunne, et te ei suuda kaaslaste silmis tasemel olla võib olla vägagi valus kogemus ja jätta enesehinnangule kestva jälje.
Karen, näiteks, oli võluv, tubli, energiline tüdruk, kes nautis sporti ja armastas tantsida. Ta kasvas üles ajal, mil naise ideaalne kehakuju oli pikk ja väga sale. Kuigi Karen polnud põrmugi ülekaaluline, polnud tema kehakuju sellele ideaalile sugugi lähedal. Ema püüdis tüdruku enesekindlust turgutada väitega, et ta on “hea kehaehitusega”. See kohmakas katse neiu enesetunnet parandada tõi kaasa hoopis tagasilöögi. “Hea kehaehitusega” polnud üldse see, mida temalt oodati. Kõik Kareni sõbrad olid kirglikud moehullud ja veetsid tunde poodides riideid selga proovides. Karen oleks nendega meeleldi kaasa läinud, kuid tol ajal tavalistes ühistes proovikabiinides tundis ta end väljakannatamatult kohmaka ja ebakindlana. Iga peegel näitas, kui kaugel on tema keha ideaalist. Tema laiad õlad ja ümarad puusad ei kõlvanud kuhugi.
Karen otsustas dieeti pidama hakata. Esimese paari nädalaga kaotas ta mitu naela. Sõbrad leidsid, et ta näeb suurepärane välja. Karen oli meelitatud. Ta jätkas söömise piiramist ja kaalus allavõtmist. Aga kuidas ta ka ei proovinud, ei saanud ta millegipärast iialgi küllalt kõhnaks. Ja tal oli pidevalt kõht tühi. Lõpuks andis tüdruk alla ja hakkas uuesti sööma normaalselt, tegelikult isegi liiga palju. Sellest sai alguse kogu elu kestev vaheldumisi kaalust allavõtmise ja ülesöömise karussell. Karen ei suutnudki oma füüsilise minaga leppida. Oma arust oli ta paks ja inetu.
Teiste inimeste pingete ja stressi maandajaks olemine
Isegi põhiliselt armastavates perekondades, vanemate puhul, kes südames oma lapsi tõepoolest tunnustavad ja hindavad, võib asjaolude muutumine mõnikord tekitada raske pingeolukorra, millel on lastele kestev mõju. Vanematel, kes on stressis, õnnetud või hõivatud, võib siis, kui nad ei oska ja ei suuda ennast kontrollida, mitte jätkuda kannatust laste normaalsete vallatuste jaoks, mis ometi on varase lapsepõlve loomulik osa.
Geoff, näiteks, oli energiline, seiklushimuline ja uudishimulik väike poiss. Niipea kui ta kõndima õppis, ajas ta kõigele näpud taha. Niipea kui miski tema tähelepanu köitis, jooksis ta ligi, et seda lähemalt uurida. Ta oli hulljulge ning juba mudilasena ronis ta hetkegi mõtlemata mööda puid ja sukeldus sügavasse vette. Tema emal oli kombeks öelda, et tal peaks ka kuklas silmad olema, et poisi järele vaadata. Geoffi vanemad olid tema seiklushimulise ja uuriva loomuse üle uhked ning pidasid last lõbusaks ja ta oli neile kallis.
Kui poiss oli kolmene, sündisid perre kaksikud. Samal ajal kaotas Geoffi isa töö ja oli sunnitud vastu võtma palju madalamal palgaastmel asuva ameti. Pere kolis oma pisikese aiaga majast suure kortermaja neljandal korrusel asuvasse väiksesse korterisse. Kahe vastsündinu tõttu oli olukord kodus kaootiline. Geoffi isa elas töö kaotust rängalt üle ning muutus tusaseks ja kergesti ärrituvaks. Ema oli ilmlõpmata väsinud. Korteri ruumipuuduses ei olnud Geoffil oma energiat kuhugi maandada, tema uudishimu ja huvi ajasid vaid toad segamini.
Lapsest sai viha ja pettumuse sihtmärk. Kuna ta oli alles väike, ei suutnud ta mõista, millest niisugune muutus tingitud on, poiss püüdis kõigest väest vaikselt istuda ja pahandusi vältida, aga ikka ja jälle lõppes asi kärkimise ning mõnikord laksudega. Ta ei saanud olla enam tema ise, talle öeldi, et ta on ulakas, sõnakuulmatu ja täiesti kontrollimatu. Isegi täiskasvanuna tundis ta iga kord, kui kohtas kriitikat või halvakspanu, vana tuttavat eksimis- ja meeleheitetunnet – ühesõnaga kõlbmatusetunnet.
Teie perekonna koht ühiskonnas
Võimalik, et teie veendumused iseenda kohta ei põhine ainult sellel, kuidas teid isiklikult on koheldud. Mõnikord on madal enesehinnang tingitud pigem sellest, kuidas inimene ise ja tema pere on elanud, või ka tema identiteedist mingi grupi liikmena. Kui näiteks teie pere oli väga vaene, kui vanematel oli probleeme, mille tõttu naabrid neile ülalt alla vaatasid, kui kuulusite rassilisse, kultuurilisse või religioossesse gruppi, mis oli vaenulikkuse või põlguse objektiks, võivad need kogemused olla mürgitanud teie teadvust püsiva alaväärsustundega.
Nii oli lugu Arraniga, kelle juhtum näitab, kuidas kindla iseloomuga tore laps võib olla veendunud, et tal ei ole millelegi loota, sest tema pere on selles ühiskonnas tõrjutud.
Arran oli rändurite peres seitsmest lapsest keskmine. (Rändurid on hulkurliku eluviisiga hipide-sarnane rahvas, kes tööd ei tee ja elatub sotsiaalabist – Tõlk.) Teda kasvatasid ema ja emapoolne vanaema, õiget isa tal ei olnud. Elu oli karm. Pidevalt kummitasid rahalised raskused, elus oli väga vähe stabiilsust. Arrani vanaema, helevalgeks blondeeritud juustega silmatorkav naine, liialdas alkoholiga. Arranil olid selged mälestused sellest, kuidas nad läbi tänavate kooli kihutasid, vanaemal oli kaks imikut kärusse topitud, vanemad lapsed ja veel üks vinguv mudilane sörkisid sabas. Rahapuudus tähendas, et kõik lapsed kandsid pruugitud riideid, mida siis ühelt teisele edasi anti. Nende sviitrid olid räpased, kingad lääpas, nägu must, juuksed püsti peas. Iga minuti tagant vanaema peatus, et vanemaid lapsi kriiskaval häälel tagant kiirustada.
Arrani teadvusse sööbisid vastutulijate näod, kui nad perekonda silmasid. Ta nägi nende kõverduvaid suid, halvustavaid kulmukortsutusi, silmside vältimist. Kuulis nende pominal öeldud kommentaare. Sama kordus siis, kui nad kooli jõudsid. Mänguväljakul näitasid teised lapsed ja nende vanemad tervele perele koha kätte.
Ka Arrani vanaema oli teiste inimeste suhtumisest teadlik. Ta seisis omal viisil raevukalt pere eest. See tähendas karjumist, needmist, sõimu ja kriiskavaid ähvardusi.
Kogu
