naist oma meeltest välja, olgu unes või ilmsi. Teda piinas süütunne – oleks pidanud suutma auto peatada, oleks pidanud jääma ohvri juurde kurva lõpuni. Mees oli pidevalt pinges, ärrituv ja masenduses – üldsegi mitte niisugune nagu tavaliselt.
Jimi tavaline viis raskustega hakkamasaamiseks oli öelda endale, et elu läheb edasi, et ta peab probleemi seljataha jätma ja olevikus elama. Nii püüdis ta juhtunule mitte mõelda ja oma tundeid maha suruda. Õnnetuseks oli niiviisi võimatu jutunuga leppida. Jimile hakkas tunduma, et tema isiksus on põhjalikult muutunud ja seda negatiivses suunas. See, et ta ei olnud suutnud autot peatada, oli raskel hetkel autosse põgenenud, et ta ei suutnud oma mõtteid ning tundeid valitseda, tähendas, et ta pole kaugeltki see tugev, kompetentne inimene, kelleks ta oli end pidanud, vaid nõrk ja küündimatu – neurootiline inimvare.
Kõik need lood näitavad, kuidas kogemus enesehinnangut vormib. Täiskasvanuks saades võetakse lapsepõlvest kaasa nende inimeste hääled, kes toona olulised olid. Need ei pruugi olla vanemate hääled. Teised pereliikmed (näiteks vanavanemad või vanemad õed-vennad), õpetajad, lapsehoidjad, sõbrad ja koolikaaslased – kõigil neil võib meie enesehinnangule ja enesekindlusele olla tohutu mõju. Me võime end kritiseerida täpselt nende terava hääletooniga, sõimata samade ebasõbralike sõnadega ja võrrelda end samamoodi teistega või teatada, millised peaksime olema. Seega peegeldavad meie praegused enesekohased veendumused sageli otseselt neid signaale, mis me saime lapseeas.
Samal ajal võime ka uuesti kogeda tundeid ja kehalisi aistinguid, näha vaimusilmas neidsamu asju, mida kogesime tegelikkuses kunagi palju varem. Sarah, näiteks, kuulis oma maali näitusele esitades ema kannatlikku häält (“Noh, ma arvan, kui see sulle endale meeldib, kallis”) ja tundis sisemuses sedasama nõrkusehoogu, mida oli kogenud lapsena. Geoff võis parimas hoos olles, tulvil energiat ja ideid, näha hetkeks vaimusilmas oma isa moondunud, vihast nägu enda peale karjumas ja tunda otsekohe, et on eksinud, valesti toiminud ja väärtusetu.
Miks see nii on? Elu läheb kõigele vaatamata edasi. Me pole enam lapsed. Meil on kasutada täiskasvanu kogemustepagas. Kuidas siis nii, et need ammused sündmused ikka veel mõjutavad meie tegutsemist tänasel päeval?
Asi on selles, et meie kogemused on loonud aluse üldisteks järeldusteks iseenda kohta, otsustamiseks iseenda kui inimese üle. Me võime neid järeldusi nimetada “põhiväideteks”. Põhiväide on arvamus enesest, mis asub madala enesehinnangu keskmes. Põhiväite võib tihtipeale kokku võtta ühte lausesse, mis algab sõnaga “olen…” Meenutage möödunud lehekülgedel toodud lugusid. Kas tunnete ära nende inimeste põhiväited?
Tabel 3
Põhiväited
• Briony: olen halb
• Jesse: ma pole küllalt hea
• Karen: olen paks ja inetu
• Geoff: olen kõlbmatu
• Arran: olen väärtusetu
• Kate: mind on võimatu armastada
• Sarah: olen tähtsusetu; olen teistest halvem
• Chris: olen rumal
• Jim: olen tugev ja asjatundlik –> olen neurootiline vare
Valusad mõtted, mis neil inimestel enda kohta on tekkinud, tulenevad loomuldasa neist kogemustest, mis neile osaks on saanud. Nende ettekujutus iseendast on täiesti loogiline, arvestades seda, mis nendega on toimunud. Aga kui te lugesite nende lugusid, kas nõustusite nende arvamustega? Kas ka teie leidsite, et Briony on halb, et Jesse on üleni üks hädavares, Karen paks ja inetu, et Geoffil ebaõnnestub kõik? Kas teie arvates oli Arran teenitult väljatõugatu? Kas teie olete nõus sellega, et Kate’i on võimatu armastada, Sarah on tähtsusetu ja teistest halvem, Chris rumal ja Jim mitte piisavalt hea, vaid nõrk?
Kõrvaltvaatajana polnud teil kahtlust, et Briony ei olnud vastutav selle eest, mis temaga tehti, et Jesse isa enda vajadused varjutasid tema otsustusi, et Kareni ainus puudus oli see, et ta ei vastanud võltsideaalile, et Geoffi vanemate suhtumine temasse muutus sellepärast, et nad eluraskuste tõttu ei näinud enam lapse positiivseid omadusi ning poisi tugevatest külgedest sai stressiallikas. Arvatavasti oli teile päevselge, et halvakspanu Arrani suhtes polnud tema oma süü, et Kate’i vanemate sisemised piirid määrasid ära, kui palju nad oma armastust näidata suutsid, et Sarah’ vanemate kitsarinnalisus takistas tal oma andeid nautimast, et Chrisi aeglus õppimises polnud vähimalgi määral seotud rumalusega ja et Jimi masendus oli normaalne ning mõistetav reaktsioon kohutavale sündmusele, mitte nõrkuse või olukorrale allajäämise märk.
Nüüd mõelge oma ettekujutusele iseendast ja kogemustele, mis seda on toitnud noorusajal ja võib-olla hiljemgi. Mis on teie arvates teie põhiväide? Mida te enda kohta enesekriitika hetkedel ütlete? Mis sõnadega end sõimate, kui olete vihane ja pettunud? Missuguseid sõnu kasutasid teie elus olulised inimesed teie kohta, kui nad olid vihased või teis pettunud? Missuguseid signaale enese kohta saite vanematelt, teistelt pereliikmetelt või kaaslastelt? Kui saaksite oma enesekahtluste olemuse püüda ühte lausesse (“olen…”), missugune see oleks?
Pidage meeles, et teie põhiväide ei ole tekkinud eimillestki. Te ei mõtle endast halvasti sündimisest saadik. See arvamus põhineb kogemustel. Missugustel kogemustel täpselt? Mis tuleb meelde, kui küsite endalt, millal te esimest korda mõtlesite endast nii nagu nüüd? Kas see oli mingi üks sündmus, mis määras teie arvamuse iseendast? Kas teil on sellest mingeid erilisi mälestusi? Või toimus rida sündmusi pikema aja jooksul? Aga võib-olla oli see üldine õhkkond, mis oli näiteks külm ja halvustav? Pange oma mõtted kirja. Te saate neid märkmeid hiljem kasutada kui alust, millelt lähtudes muuta oma enesenägemist.
Madala enesehinnangu lätete mõistmine on esimene samm teel muutuste poole. Arvatavasti mõistate, et järeldused, millele Briony ja teised enese kohta jõudsid, põhinesid neile osaks saanud kogemuste tähenduse vääritimõistmisel. Selline vääritimõistmine oli täiesti loogiline, arvestades, et sel ajal, kui nad neile järeldustele jõudsid, polnud neil täiskasvanu elumõistmist, millele ehitada avaram ja realistlikum arusaam, või siis olid nad lihtsalt liiga masenduses, et selgelt mõelda.
See ongi põhiline madala enesehinnangu tuumaks oleva põhiväite puhul. Ükskõik kui tugev ja veenev see näib olevat, ükskõik kui kindlalt see põhineb kogemusel, on see põhiväide siiski tavaliselt vildak ja ebaõige, sest selle aluseks on lapsesilmade läbi nähtu. Kui teie eneseusk on alati madal olnud, on tõenäoline, et sel ajal, kui kujunes välja teie põhiväide, olite liiga noor, et öelda: “pidage kinni”, astuda sammuke tagasi, vaadata asja lähemalt ja seada see kahtluse alla; lühidalt, liiga noor, et mõista – see on arvamus, mitte fakt.
Mõelge omaenda põhiväite peale. Kas on võimalik, et olete teinud enda kohta järeldusi samasuguste arusaamatuste põhjal? Süüdistanud end milleski, mis polnud teie süü? Võtnud endale vastutuse kellegi teise käitumise eest? Näinud teatud probleemides märki, et teie väärtus inimesena on madal? Võtnud omaks teiste normid enne, kui olite piisavalt kogenud, nägemaks nende piiratust? Ja iseäranis: kui kujutlete kedagi teist, kel on samad kogemused kui teil, kas otsustaksite ka tema üle niisama karmilt kui enda üle või jõuaksite teistsugustele järeldustele? Kuidas mõistaksite ja selgitaksite endaga toimunut siis, kui see oleks toimunud kellegagi, keda austate ja kellest hoolite?
Praegusel etapil võib teil olla raske mingilt teistsuguselt vaatenurgalt läheneda. Kui põhiväide on kord välja kujunenud,
