just kui võistlesid, kumb on elegantsem, mõõtsid alati silmanurgast teineteise sitse-satse.
„Ära siis matsuta! Kinos peab inimene end viisakalt ülal pidama. Ära krõmpsuta! Ära paberiga krõbista! Ja paberit ära maha viska!” keelas Haraldi ema.
Niisugune jutt võtab kinotuju ära. Kas Kolla on kunagi krõmpsutanud? Kolla vihkab krõmpsutajaid ja matsutajaid!
Kolla tegi hapu näo.
Kas inimene ei või siis head teha ilma niisuguse nõmeda jurata? Ausõna, juba nagu oma ema, kes kogu aeg iriseb. Ausõna, nagu koolis, kus pidevalt su kallal noritakse!
„Ma tean, tean, et sina oled viisakas poiss, ei viska prahti maha,” lausus proua Moonika otsekui vabandades. „Isegi Harald pole seda filmi näinud!”
Selle üle ei tohi olla heameel, ei tohi, manitses ennast Kolla. Ometi oli.
Tavaliselt nägi Harald esimesena ära kõik filmid ning kuulutas siis kogu tänavale – see on sittnoi, õudne jama, see aga vinge värk.
Harald oli „Seitset vaprat” näinud neliteist korda, Kolla ainult neli. Harald oli „Seitset pruuti seitsmele vennale” näinud kuus korda, Kolla ainult kaks. Mõlemad filmid olid amerikanskije, mitte mõned vene sõjafilmid, kus ei saa aru, kes omad, kes venelased.
„See on nii hea, et sa Haraldiga sõbrustad, sina oled tark poiss, Nikolai. Ma tahan, et Harald võtaks sinust eeskuju. Lapsed arenevad erinevalt, ühel mõistus enne, teisel pikkus. Küll saad sina kasvu juurde ja tuleb ka Haraldil kord aru pähe,” lõpetas Moonikaproua, tegi Kollale pai ja lahkus.
Saal läks uuesti pimedaks, projektor all, saaliseinas hakkas surisema.
Kolla aplas pirukaid, tegemata algul vahet lihal ja moosil vahet.
Ahah, see, mis pritsis prao vahelt kuuma povidlot, oli moosikas, teine, riisimekiga, lihasson.
Kolla ei sallinud filmitiitreid. Misjaoks peab näitama neid nimesid, kui neid kellelegi vaja ei lähe? Lükkavad vaid algust edasi.
„Nelisada lööki”. Huvitav pealkiri. Mida see tähendab?
Oo, kui martsa jope sel kutil on. Ruuduline. Endale tahaks sellist. Kas see tänav, kus ta kõnnib, on Pariisis või? Nii Tartu moodi, ainult et majad on kõrgemad. Oleksid Tartus seesugused majad, seda igatseks üle kõige. Ja autosid on rohkem. Mitu masinat Paks-Hans tänahommikuse seisuga kokku luges? Null! Umbes kella üheteistkümneks oli ümmargune null! Ja kõik Pariisi autod on välismaa omad. Peaaegu niisugused nagu Malle isa onu elmari samkompunn, ainult et loomulikult sõidavad, mitte ei vahi ühe koha peal nagu egiptuse sfinks. See kihvt kutt oma kihvti kuhvtiga läheb kooli. Kollagi käib koolis. Ja Pariisi kool on enam-vähem samasugune nagu Kolla kolla. Paras paar, ühte nägu nagu siga ja siga. Peaaegu samasugune trepikoda, samasugune gardekaski. Kõik sagivad mööda koridori ringi, mõned vingemad sellid lasevad trepikäsipuud pidi alla. Justament nagu Kollagi.
Mis on selle kihvti kuti nimi? ei kuulnud hästi, kui koolisõbrad teda vene keeles tervitasid. Alt subtiitritest ei jõudnud kah lugeda. Kuidagi A-tähega.
Kirjandustund. Õps on jube lastepiinaja, ainult et mees. Neil on Virjuni-põhk, kes on loll nagu õpetajalaua jalg. Kolla teab temast rohkem. Põhul ei ole aimugi, kus vanasti oli Kalevipoja kuju, enne, kui maha võeti. Pariisi lastepiinaja räägib Balzacist, keda A temast paremini teab. Kollagi teab Balzaci, on raamatukogu lugemissaali riiulis selle kirjaniku raamatuid näinud. Peab läbi lugema! Mööda klassi käib pingist pinki mängukaardipakk alasti naistega. Ainult et naised on palju ilusamad kui see, kes on Krilli seljale tätoveeritud. Krilli seljal on prosta ja labane. Pariisis on aga ilusamad kui Malle ja Tiuksman kokku. Nende koolis liiguvad kah alastikaardid, kuid Kolla pole julgenud neid lähemalt uurida. Kuidagi õudselt piinlik hakkab. Nagu täna, kui ta Malle poolt välja tuli. Nagu oleks oma margi julmalt täis teinud. Mis sest et Pariisi naised on ilusad, kribab Antoine neile paar kriipsukest juurde. Ahah, selle sünge kuju nimi on Antoine! Tema on kõvem kutt kui Kolla, tema ei löö alastikaartide ees põnnama. Antoine teeb õpetajale nägusid, kui too tahvlile midagi Balzaci kohta prantsuse keeles kirjutab. Hirnu end herneks! Õbi räägib vene keeles, kuid kirjutab tahvlile prantsuse keeles. Prantsuse keele tahab Kolla selgeks saada. Õbi noomib Antoine’i. Ah sa raks, Antoine on kolmeteistkümnene, täpipealt nagu Kollagi. Mis Antoine! Pole see mingi Antoine, tema nimi on Kolla! Ja Kolla ei tee täna poppi, Kolla on kollas. Ainult et Pariisis. Kolla jääb koolis kaartidega vahele nagu enne võmmereis günekoloogiaga. Lastepiinaja paneb Kolla klassi ette nurka seisma. Jälle! Millal Kolla seisis seal viimati? Paar päeva tagasi. Kusjuures tema polnud absoluutselt süüdi, ta võttis veel teiste pulli enda kraesse. Pigilind nagu ta on. Kell heliseb vahekasse, otse loomulikult unustab lastepiinaja Kolla nurka seisma. Kõik jooksevad klassist välja, ainult sõber jääb Kolla seltsi. Mitte mõni Haraldi-sugune nühkard, kes miilitsatele pugema kukkus, vaid tõeline sõber nagu Paks-Hans. Kahekesi tahavad nad koolist putku panna. Panevadki. Ja jälle jama. Jooksevad gardekas peadpidi Lastepiinajale kõhtu. See kretiin tassib nad dire kabinetti. Seal mõnitatakse mõlemaid nagu kord ja kohus. Sõber lastakse enne minema. Kollal kästakse ema kooli kutsuda. Mitu korda on Kolla ema koolis käinud? Mustmiljon!
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
