…улиганство!”kuuldus järsku.
Kust see tuli?
Kolla vaatas ringi, kamandajaks oli militsionäär, sinipunasinel seljas, talvevormi läkiläki peas. Ta seisis Ülejõe lauatehase parvetõkkel, mis kaldalt peaaegu poolde jõkke küündis ning millega suvel peeti kinni pärivoolu saabuvaid palgiparvi, et need vabrikust kaugemale ei ujuks.
„Немедленно!”kordas militseinik.
„Mis ta ütles?” küsis Harald.
„Käskis hoogu juurde anda,” tõlkis Kolla.
„Pizdiitad! Ma ei usu sind!” sisistas Harald.
„Немедленно на берег!”käsutas mundrimees uuesti.
Poiste jäätükk põrkas vastu Komsomoli tänava pontoonsilla ette kogunenud rüsijääd. Paremat kätt jäi saapavabrik, vasakule lauatehas.
Kaldale või sillale minek oleks tähendanud jääpangalt jääpangale astumist või koguni hüppamist.
Selle peale polnud Kolla tulnud, ta polnud viivukski mõelnudki, kuidas jääreis võiks lõppeda.
Kosmos haugatas võmmi suunas ning tundus, et see solvas mundrimeest.
„Что я говорю?”kärkis korravalvur.
„Спасите нас!”karjatas äkki Harald miilitsa poole.
„Äh, kuule, kust sa selle sibulakeele järsku selgeks said?” imestas Kolla. „Sa ei oska ju!”
„Ma ei tea. Äkki tuli,” imestas Harald ka ise.
Lühem tee olnuks minna lauatehase poole, aga kes tahtis võmmile sülle joosta? Palju kaugemal polnud saapavabriku kallaski, aga kuidagi kindlam tundus minna pontoonsilla juurde, mis sest, et see oli sutike pikem teekond.
„Teeme proovi,” pani ette Kolla ja näitas käega suunda – hakkame üle jääsupi minema.
Komsos oli kohe valmis, kuid Harald keeldus: „Mina ei tule!”
„Kas ma pean su selga võtma? Kas ma pean sind sinna sillale tassima?” küsis Kolla.
„Mina siit ei liigu. Mina ei taha uppuda,” hädaldas Harald, endal nutuvõru suu ümber.
„Peame minema. Varsti tuleb päris kevad, jää sulab ära,” lõbustas Kolla end hädalise arvel.
Kolla ise katsetanuks, aga kuidas sa jätad teise üksinda jääpangale.
Kõmaki põrutas äkki hirmsa hooga vastu nende jäätükki üks hästi terava otsaga pirakas pank, ausõna, nagu mõõkvaal. See kiilus nende jäätüki pooleks, Kolla ja Kosmos jäid ühele, Harald teisele tükile.
„Mis sa tegid, Piss! Mu isa paneb sind selle eest vangi,” süüdistas Harald inimest loodusõnnetuses ja lõi pilli lahti.
Töinav marakratt keset jõge, see pani inimesed kaldal tegutsema.
Kolla küll poleks julgenud teiste nähes nutta, tema kartis, et hakatakse naerma.
Miilits parvepüüdjal pani jooksu lauatehasesse, tõi sealt pikapika redeli, seda kanti juba kolmekesi, kaks meest oli talle appi tõtanud.
Redelit lükati parvetõkkelt ikka rohkem jõe keskpaika, varsti küündiski selle ots Haraldini.
„Иди сюда!”kutsus miilits.
„Не понимаю,”laiutas Harald käsi.
Mis siin ponimaitada! Siililegi selge, milleks redel sinuni lükati.
Harald värises nagu tallesaba, miilitski mõistis, et see jõngermann ise ei tule.
Mundrimees hakkas sammuma mööda redelit jäätükkidel, käed laiali nagu tasakaalukunstnikul tsirkuses. Üks päästeredeli toojatest tuli tema järel. Ning too tagumine, musta kaabuga, oli miilitsast poole osavam, tema oma käsi hargu ei ajanud.
Kui miilits jõudis Haraldini, tõmbas ta poisi kättpidi redelile. Harald ei julgenud isegi mööda redelit liikuda. Seejärel sai suure julgustükiga hakkama kaabu, tema astus redelilt maha, tegi paar kiiret sammu jääpankadel, sättis end Haraldi selja taha ja siis hakkas see veider kolmik liikuma. Miilits ettevaatlikult ees, Harald keskel, lõdiseval poisil käed miilitsa kõhu ümber, kaabu tõukas ja utsitas Haraldit tagant.
Kolla mõtles selle tsirkus Barcelona ajal, et temal ei lähe redelit vaja, tema larpab ise pangalt pangale pontoonsillani, ei tahtnud olla pealtvaatajate silme all Haraldi-sugune pupujuku.
Miilits viskas parajasti pilgu üle õla Haraldi poole ning märkas, mis Kollal kavas.
„Прекратить!”kamandas mundrimees ja sellega oli ka Kolla rahul, nüüd polnud põhjust riskida.
Ta oli publikule sillal ja kummalgi kaldal oma vaprat plaani demonstreerinud, mis temal teha, kui seadusesilm karjub – prekratit!
Kui kolmik parvetõkkele jõudis, hakkas Kolla ise astuma mööda jääle asetatud redelit, ilma et oleks vajanud abimehi ja toetamist.
Igaks juhuks ajas ta siiski tasakaalu hoidmiseks käed laiali, maru plass oleks jääsuppi prantsatada.
Kolla plaani viis ellu Kosmoselaika, koonukas silkas kaldale, hüpates jäätükilt jäätükile.
Paras põnts oli see, et kaldal ootas sidrunkollase triibuga miilitsakong. Millal see tuli, seda polnud Kolla märganud.
Koonukas aimas halba, klähvis sidruni peale.
Ja kuhu Harald on kadunud? Võib-olla juba kongis?
Miilits avas auto tagaukse, kamandas Kolla kongi, sõimas teda veel – сукин сын, koerapoeg. Kosmos astus Kolla au ja väärikuse kaitseks välja, haukus ja urises selle solvangu peale.
Seejärel löödi uks kinni, pisut veel ja läks sõiduks.
Kong oli kitsas ja pime, ilma aknaluugita.
Istuda polnud kuhugi, vaid kobamisi leidis Kolla koha, kust kinni hoida. Käepide või midagi sellist, kust tema seda nägi.
Ei tea, kas Harald pääses putku? Ja kuhu teda üldse viiakse? Kahju, et undajat polnud kuulda, karta on, et vilkurgi katusel ei vilgu. Ei peeta Kollast lugu. Ja seda lärmi kodus, kui ema saab teada! See on juba niisugune jama, et isa kah ei anna talle õigust.
Küüt oli lühike, varsti auto peatus, miilits avas ukse, Kolla astus maha.
Nad olid Hariduse tänaval miilitsajaoskonna ees. Kolla käis selle tänava teises otsas Gogoli raamatukogus, nüüd oli tal tegemist karmima asutusega.
Harald ootas juba kõnniteel, ahaa, järelikult on sidrunil vähemalt kaks kongi. Poisi silmad punasid, tundus, et ta oli oma kongis kõvasti vesistanud.
Kosmos oli ikka tõeline truu sõber, ta oli võmmimasinaga kaasa jooksnud, nüüd haukus mundrimeeste peale.
„Что
