style="font-size:15px;"> „Viskas. Ei tea, mis juhtus? Võib-olla jäi auto alla? Ma olen ise näinud, kuidas siin autod kimavad. Sada sees ja kurvid sirged,” liialdas Hans.
Lisaks kohalikele uudistele teadis Hans muudki, kuna nurgapealse elektriposti otsas oli häälekõvendaja. Või mögafon nagu seda valjuhääldit ja reproduktorit üheskoos supilinnakeeles kutsuti. Juba hommikul kell kuus kukkus see ENSV ja Nõukogude Liidu hümni müristama, lõpetas alles südaööl samade hümnidega: „Jää kestma, Kalevite kange rahvas ja seisa kaljuna, me kodumaa! ei raugend kannatustes sinu vahvus, end läbi sajanditest murdsid sa. Ja tõusid õitsvaks sotsialismimaaks, et päikene su päevadesse paista saaks. Sa kõrgel leninlikku lippu kannad ja julgelt kommunismi rada käid. Partei me sammudele suuna annab ja võidult võitudele viib ta meid.”
Nõukogude Liidu hümn oli hoopis sõnadeta. Vanasti olid sõnad olnud, nüüd enam mitte, kuna need sõnad olid olnud riigivastased.
Teised üksikud mögafonid Supilinna tänavanurkadel olid kividega puruks visatud, kuid sellel siin polnud häda midagi.
„Kutid, kas teate – Moskva kaotas,” teatas Hans.
„Moskva! Moskva ei kaota mitte kunagi,” ei uskunud Harald.
„Aupull, oma kõrvaga kuulsin,” kinnitas Hans ja näitas tõenduseks oma prunnaka sõrmega posti otsa.
Juba käe ülestõstmisega oli Hansul kõvasti vaeva.
„Sa usud seda! Kuulata tuleb Ameerika Häält, mitte mögafoni,” õpetas Kolla.
Kolla isa kuulas Ameerika Häält, Kollagi kikitas laua taga kõrvu. Nad olid isaga käinud raadioaparaati Moskvitš Vaksali tänava raudteepoest toomas, pärast katusele vedanud kõrge ja pika antenni, mis ulatus üle tänava ning oli kinni vastasmaja korstna küljes. Raadio oli isa saanud ainult raudteelaste ametiühingu jaotuskava alusel, anti üksnes vedurijuhtidele ja teistele tähtsamatele ninadele, ülejäänud pidid suu puhtaks pühkima.
„Tõesõna, Moskva Spartak kaotas Bakuu Neftjanikule, ise kuulsin,” ei taganenud Hans.
„Aa, siis küll,” nõustus Kolla.
„Mis Spartak? Mis… Mis see oligi?” küsis Harald.
„Jalka. Vutt, ponimaješ?” seletas Hans.
Tundus, et Harald oli täielik tumba, et ei teadnud isegi jalgpallist mõhkugi.
„Ja varsti läheb üldse suureks löömiseks. Ameeriklased panevad venkudele oma rakettidega üle tahi,” ennustas Hans. „Paras kah! Mis need venelased siis jamavad seal Kuubas.”
„Äh, ameeriklased on õudsed uinamuinad! Nagu venelane ühe paugu paneb, nii on ameeriklased pašol nahui,” teadis Harald.
„Nagu ämblikud ei lase meie omadel prügiluhale minna, nii ei lase ameeriklased venkudel Kuubas olla,” ütles Hans.
See oli tõsi, et Taga-Supilinn kuulus Musta Ämbliku kambale, mille pealikuks oli Ivo Kikas Tähtvere tänava lõpust. Iff oli noorte esimese järgu poksija ning sobis niimoodi ninameheks nagu rusikas silmaauku. Ees-Supilinna valitsesid krahvid, piiriks oli Meloni tänav. Paks-Hans oli krahv, kuigi ta sõdadest osa ei võtnud.
Harald ja mõni teinegi oli Kollatki kutsunud krahviks, kuid ema ei lubanud tal minna. Isagi ütles, et see on poisikeste komejant, sina oled tõsisem mees. Kolla oli siis kutsujatelt küsinud, kes on krahvide pealik? See on saladus, seda igale matsile ei öelda, oli vastanud Harald. Siis saad teada, kui tuled, olid vastanud Tumma-Toits ja kõik teised krahvid. Enne ei tule, kui seda mulle öeldakse, oli Kolla siis seadnud tingimuseks.
Ja ega Kolla tegelikult tahtnudki krahviks minna, sest vist kõik krahvid plärutasid ning mõned korjasid rentslist konisid. Kolla oli spordipoiss, tema kopsutrenni ei teinud. Ja maast suitsujuppe otsida? See oli päris mage värk, riivas autunnet. Tema krahviks oli Athos, õige nimega krahv de la Fère, kas keegi kujutab ette, et see aadlikust musketär kummardaks koni üles tõstma? Ja seejärel selle suhu pistaks?
„Me peame varvast viskama. Muidu läheb jää ära,” kiirustas Harald.
„Panete jõksi, kutid?” luksatas Hans.
Kolla mõikas Hansu valu – tema ei saanud sinna minna, see paarsada meetrit oli tema jaoks liiga pikk maa.
„Ma pärast räägin sulle, kuidas jää läheb,” lubas Kolla.
„Räägi! Sa polegi täna veel kaevul käinud. Jää läheb! Martsa!” kiitis Hans.
„Ipi ütles Pissile, et täna läheb jää,” nõudis Harald tunnustust.
„Pissile? Kes on Piss? Ise oled sa paras Piss! Kas sa mõtled, et kui sinu papa on suur militseinik, siis võid sa teist Pissiks sõimata,” noomis Hans.
„Kakoi militseinik? Ise oled sa militseinik! Ipi isa on miilits! Piirkonnavolinik. Mitte mingi kuradi militseinik,” ei tabanud Harald Hansu krutskit ja kergitas imestusest oma vasakut kulmu.
„Vabandust, ma tahtsin öelda politsionäär,” tögas Hans. „Kolla, tule jah pärast rääkima, kuidas jää läheb, ma ootan sind siin. Jää ellu, mees! Pakaa!”
Kolla ja Harald pakaatasid vastu ja vuhtisid edasi.
Täna jäid Hansu silmad kuivaks, kuid harilikult kukkusid tal räästad pärast luksatust tilkuma. Mida ema selle kohta ütleski? Aah, liigutuspisarad. Kutt, kes ei saa liikuda, liigub pisaratega.
Kindlasti vaatab Hans neile pika pilguga järele, ning Kolla kujutas ette, mismoodi nad välja näevad. Tema oma maani khakihalli raudteelasesineliga, mille alt vilksatavad Hiina ketsid. Kollale meeldis oma läkit kanda niimoodi, et üks kõrv oli üleval, teine all.
Peab siis kõik olema tasakaalus, ühe vitsaga löödud. Olgu alati veidi vigurit kah! Aga muidu on ta paras pussakas. Maru kahju, et ta tõmblukkudega dressikad sineli alt välja ei paista!.
Harald näeb välja temast etem, seda pidi Kolla tunnistama. Haraldil olid Ameerika sõdurisaapad, mis kenasti kriuksusid, Vene lenduri poolkasukas ja Saksa sõduri talvemüts.
Rahvas tassis militseinikule igasugu nodi ja sealt need mundritükid tulid.
Asfaldivabriku korsten Oa ja Marja nurgal tossas julmalt, Kolla lootis siia suveks tööle saada, siis teeniks järgmiseks kooliaastaks ülikonna.
Marja tänav lõppes otse jõe ääres, siit see jõumees, ülevedaja Tumma-Kusti rahvast suvel oma kolaka paadiga teisele poole jõge Lubja tänavale vedaski. Talvel andis minna kondiauruga prjamo üle jõe, kevadel ja sügisel pidi Ülejõele pääsemiseks tegema suure ringi Komsomoli tänava pontoonsilla kaudu.
Nii kaua, kui Kolla mäletas, oli ta imetlenud ja armastanud seda jõge. Kui Kolla oli tõesti pisike (ja mitte mõni Pisike) ja nad jalutasid emaga jõe ääres, siis vaidles ta alati – mitte emmejõgi, hoopis Kollajõgi!
Jääminek tekitas Kollas rõõmuvärina.
Jääpangad, nii suured kui väikesed, liuglesid uhkelt allavoolu, vahel põrkasid üksteise vastu, pagisesid ja pöörasid ennast nii umbes pool- või veerand tiiru ning ujusid edasi.
Silmapilk lõi hinge sihukese ülla ja puhta tunde, polnud enam lugu sellestki, et kaaslane Harald oli Mallet ja Tumma-Tiiut haavanud.
„Kihvt,”
