style="font-size:15px;"> „Lähme!” kutsus Kolla, kes tahtis jälle Krillilt kiidusõnu kuulda.
„Ma ei tea. Järsku upume ära?” kõhkles Harald.
„Ma ütlesin, et pask püksis, ütlesin,” ärgitas Krill.
„Lähme, lähme, mis sa pelgad!” kutsus Kolla uuesti.
Harald seisis oma Vene lenduri poolkasukas, Saksa sõduri talvemütsi ja Ameerika sõdurisaabastega nagu igavene häda, nägu kipras ja nina vingus.
„Huinja! Sitt, vitt ja vankrimääre! Võmmipojukesel pill pinu taga! Vohh!” noris Krill ja näitas uuesti oma kuuelasulist. „Kes on Supilinna vanem?”
„Sina. Ei, teie,” kohkus Harald, ja mis jäi tal nii tulise argumendi vastu muud teha, kui Kollaga koos jääpangale tulla.
Sellele pääses lihtsamast lihtsamini, tarvitses vaid manööverdada libedalt ja lumiselt kaldarünkalt alla ning venitada siis üks samm vähe pikemaks kaldajäält lahtisele jääle, ning olidki pangal, mis oli kääru kohal just vastu jõeperve põrganud.
Kolla läks julgelt ees, Kosmoselaika ustavalt järel, viimasena tuli Harald päris äpuna. Kusjuures Kosmos tegi ettevaatusest paraja ringi, kui ta Krillist ja tema püstolist mööda läks.
„Ma ütlesin kohe, et sa oled täitsavend,” tunnustas Krill Kollat ja see innustas poissi uutele vapratele tegudele.
Aga oh jama!
Jäätükk ei kavatsenudki voolu mõjul käänu tagant välja avaveele keerata, nagu olid seda teinud teised pangad, mis allavoolu ujudes olid Valgeveski käärus vastu jõekallast põrganud. See, millel nad seisid – lühike Kolla uhkelt ja sirgelt püsti ning haledake Harald, kõveras ja hirmul –, püsis vastu kallast paigal. Ka Kosmos näis nagu aru pidavat, kas liputada saba või lasta see sorgu.
„Lähme tagasi,” pani ette Harald.
„Toigas tuleb võtta. Millega te juhite, jahupead? Ikka toikaga, nagu vanasti õiged mehed tegid,” õpetas Supilinna vanem.
Krill murdis ise pooleldi lume alt välja ulatuva paraja roika, suvatses tulla kaldaveerest alla ja ulatada see Kollale.
„Ja nüüd padavai minema!” kamandas Krill.
Kolla toetas toki vastu põhja ja tõukas, pank liikus keskjõe suunas, sattus siis kiiresse keeruvoolu ning hakkas tiirlema.
Kord oli köötsakil Harald oma serval ees ja Kolla taga, kord sirge Kolla ees ja Harald oma serval taga, ainult Kosmos oli kogu aeg keskel.
Koonukas ikka hindas veel olukorda, kaalus, kuidas asjasse suhtuda.
„Jää jumalaga, Juuli, Juku läheb kaugele merele,” hüüdis Krill ning enam neist välja ei teinud, kruttis oma raadiot, otsis muusikat.
„Sina oled süüdi, kui mina ära upun! Mu isa paneb su vangi,” vingus Harald. „Ma ei oska ujuda.”
Ujumise kohta pealt olid Haraldil õigus.
Kolla ja Harald olid koos alustanud ujumistrenni emajõe sauna 17-meetrises basseinis, kuid pärast paari korda oli treener Volli Hünerson Haraldi minema löönud – sa pole spordipoiss, sul on suitsulõhnad juures! Kolla oli aga selgeks saanud nii krooli, konna kui ka liblika, ainult seliliujumine talle ei istunud.
Jääpank ei pöörelnud enam ning hakkas teiste pankade vahel kiirelt allavoolu ujuma. Kosmos liputas saba.
Teisel pool jõge paistsid üle lumevälja ürgoru punakal kaldajärsakul Aruküla koobaste suud.
Jah, sel ajal oleks tahtnud elada, kui emajõgi laius Tähtvere pargist Aruküla koobasteni! Oma paar kilti tuleb ära. Ja mis peaasi, jõgi ei voolanud siis kuhugi Peipsi kanti, Venemaa poole, vaid otse merre, Pärnu lahte.
Lisaks linnade edetabelile pidas Kolla ka maailma suurimate jõgede pingerida, tal oli hirmus tahtmine panna emajõgi kirja kuhugi Amazonase ja Mississippi vahele. Nagu ka Tartu linn New Yorgi ja Rio de Janeiro kanti.
Ja hoopiski haavas Kollat see, et tema jõgi pidi mereni jõudmiseks minema läbi Peipsi järve ning kasutama seejärel veel Narva jõge, mis kuulus pooleldi Venemaale.
Pank parvles edasi. Kollal oli mõnus, ta tundis end jõe valitsejana. Poiss kummardas, silitas Laikat, koonukas niutsus heameelest.
Linnaujula hüppetornis juba päevitati, mehed lehvitasid vapratele veevanderitele, mõni hüüdis hei-hei!
Kollale meeldis tõmmata endale tähelepanu, Laikagi lustis, ainult Harald oli morni näoga nagu sügisene meri.
Paremal kaldal ajas asfaldivabriku korsten välja mustemat tossu kui pool tundi tagasi. Ju olid mehed gaasi vajutanud, tööle auru juurde pannud.
Jõeäärsel paplipuisteel leidus juba rohkem uitajaid, nemadki märkasid kahte poissi triivival jääpangal, nemadki viipasid käega, Kolla võttis seda tunnustusena.
Kartuli tänava otsa kohal algas emajõe tänava majade rivi. Mis oli Tartule Tähtvere, seda oli Supilinnale emajõe tänav, see tähendab, rikaste rajoon. Mitte kuskil mujal Supilinnas polnud valgeid kolmekorruselisi kivihäärbereid, siin aga, palun väga, kohemaid paar tükki reas. Need olid ehitanud A. Le Coqi õlletehase omanikud ja ülemused iseendile, neile meeldis vaade jõele.
Siin juba sigu ei peetud, õuepeldikus ei käidud.
Kolla kooli- ja klassikaaslasi pesitses siin mitmeid, juba esimeses kaks tükki. Ja mõlemad õppisid muusikakoolis nagu kõik korralikud poisid. Järgnes suusavabrik, sealt oli Kolla endale suusad saanud, ja päris jumalamuidu.
Järgmises majas ložeeris Supilinna iludus, hispaanlanna Nieves Valmis, siis tuli mõõtmatute peilingaatorkõrvadega Gunnar Bristol, siis nende klassi kaunitar Krista Ameerikas, siis linna noorte kossumansa kapten Paavo Sirge ja veel mõni. Ja paljudel neist olid kodus telefonid!
Nievese kivimaja alla oli seintele kraabitud loendamatu hulk tuliseid armuhüüdeid – ei Malle, Tiiu ega Janne saanud vastu.
Ah kuidas Kolla tahtis, et mõni kooliõde tunnistaks aknast, kuidas ta jääpangal purjetab! Võib-olla armub äragi? Mõni koolivendki võiks näha Kolla julgustükki.
„Mis siis, kui isa saab teada?” hädaldas Harald.
„Võib-olla Krill laseb su isa enne maha, kui ta teada saab,” irvitas Kolla, kelle süda laulis lustist.
Ülejõe pool tulid algul linna, seejärel ülikooli sõudebaas.
Kolla käis ülikooli omas. Täna keegi veele paati lõhkuma ei läinud. Vara veel. Võis hapra paadinina vastu jääpanka põrgates ära lõhkuda. Kuigi eelmine aasta sai jõel oldud juba märtsis.
Üha rohkem rahvast jõe mõlemal kaldal jälgis kahe rübliku ja Kosmoselaika ägedat teekonda. Eriti palju vaatajaid oli emajõe sauna punasest telliskivist hoone ees.
See oli seesama koht, kus Kolla käis algul emaga naiste osakonnas ja pärast isaga meeste osakonnas.
Kolla hakkas jääpanka kõigutama, viis oma raskuse ühel jalalt teisele, paat õõtsus. Laikale see vigur meeldis.
„Ära tee, ära tee!” habises Harald,
