äraandja! Nagu too reetur, kes Zoja Kosmodemjanskaja fašistidele üles andis!
Nad viidi sisse, Kosmos tahtis Kollaga kaasa tulla, kuid pidi äärepealt saama miilitsasaapaga ribidesse. Koonukas kargas kaugemale ja seejärel löödi uks tema koonu ees kinni.
Poisid anti kui saak üle korrapidajale, too pani nad mingisse umbsesse ruumi. Laest rippus juhtme otsas paljas pirn, toa keskel paiknes kontorilaud, selle taga tool. Paar tooli seisis seinagi ääres, kuid ei Kolla ega Harald söandanud istuda.
Järsku ei ole lubatud? Äkki pannakse pahaks?
Pogri seintele oli kleebitud hulk pilte, kõik joonistatud, mitte pildistatud: miilits marssimas oma läikivate säärikutega, miilits toredas talve- ja suvevormis, miilits laskmas uhkelt püstolit.
Kolla polnud oma ihusilmaga nii ilusaid ja rühikaid miilitsaid näinud. Ka säärikud olid tänavavõmmidel alati porised ja lääpas, munder vile ja väsinud, nagu näiteks Haraldi isal. Poiss mõtles, et pildistajalgi polnud ilusaid kuskilt võtta, seepärast olidki võmmid joonistatud.
„Sina vedasid mu sellesse paska! Sina, närakas! Sina, kuradi Kusi, oled süüdi! Sa pole Piss, sa oled Kusi. Oled Kusi ja jääd igavesti Kuseks!” ristis Harald Kollat nüüd uue nimega.
Emal on ikka õigus, et niisuguse molkusega pole mõtet läbi käia!
„Kuradi pigivigi, mis sa siin igised,” kaitses Kolla ennast. „Ise oled sa Kusi! Kes üldse vilistas mu akna taga? Kas mina kutsusin sind jääminekut vaatama?”
Harald ei jõudnudki vastata, tuppa astus naisvõmm, hallsinine seelik seljas, jalas tikk-kontsadega kingad, peas sinihall pilotka, selle all heledad vesilokid. Naine asus kirjutuslaua taha, sirutas oma koivad välja. Siidisukal jooksid silmad. Noh, miilitsatöö nõuab ohvreid. Aga piltidele polnud joonistatud mitte ühtegi kõrgete kontsadega miilitsat, mitte ühtegi naismiilitsat, ka mitte selliseid, kellel sukad lõhki.
„Pikk ja lühike. Olete mul parajad pujäänid mõlemad,” alustas naine sissejuhatuseks lahkelt ja veidi kelmikaltki. „Miks te koolis ei ole?”
„Minu kool on õhtul,” teatas Harald ülearu kähku ja teenistusvalmilt.
„Ma käin ka õhtupoolses vahetuses,” lausus Kolla venitamisi.
Kõige ilgem asi tema silmis oli pugemine.
„Ah niimoodi. Järelikult ei teegi te poppi,” naeratas naine. „Õpilaspileteid kaasas ei ole? Õige mees neid kaasas ei kanna, eks ole?”
„Minul on!” raporteeris Harald ja pistis käe oma Vene lenduri poolkasuka põuetaskusse, tõmbas sealt välja õpilaspileti, tegi paar sammu lauale lähemale ja ulatas tähtsa tokustaadi naismiilitsale.
„Mis su nimi on, väikemees?” üllatus naine, kui oli piletit vaadanud.
Kusjuures „väikemees” ütles ta suurema kohta.
„Harald,” vastas Harald. „Sõbrad kutsuvad mind Hartsiks.”
„Perekonnanimi? Ma tahan teada su perekonnanime,” jätkas naine.
„Püi. Mu isa nimi on ka Harald Püi. Mu isa on ka miilits. Mul on isaga üks ja seesama nimi,” seletas Harald, otsekui tahtes öelda, et ka tema on miilits.
„Üks hetk,” ütles naine, tõusis laua tagant ja kõpsutas välja.
„Kusi!” sisistas Harald. „Kusi, Kusi, Kusi…”
„Nüüd saadetakse sind Siberisse. Miilitsa poeg ei tohi pätti teha,” hirmutas Kolla ja teine jäigi vakka. „Teised natuke võivad, kuid miilitsa pojale on see kategooriliselt keelatud,” meenus Kollale sõna „kategooriliselt”, mida kasutas memmepoeg Heino ema, pasportist Ellen.
Naine oli kopsti tagasi, aga nüüd koos kühmus ja hallipäise miilitsaohvitseriga. Kui naise pagunitel oli vaid kaks punast ristpaela, siis mehe õlakuid täppisid tärnid. Vanemleitnant, luges Kolla.
„On tuttav парень. Совсем знакомый. Kas sa olid isaga meie suvepjaevadel? Olid või?” küsis vanemleitnant.
„Muidugi olin! Igal suvel käin ma isaga miilitsa suvepäevadel, mängin seal kurni,” kinnitas Harald.
„Tubli poiss, vjaga tubli,” kiitis hõbepea. „„Иди домой! Jutle, et Tolik tervitab. Isa teab mind hjasti. Teinekord jara jaapangale roni, võid jara uppuda.”
„Mina ei roninudki! Tema vedas!” kaebas Harald, sihtis Kolla pihta näpuga ja hakkas minema.
„Võta oma õpilaspilet kah!” hüüdis naisseersant, andis poisile tokustaadi ning Harald kadus.
Kolla poleks elu seeski sõpra üksinda võmmereisse jätnud.
Nüüd jäid ruumi mõlemad, militsionäär pakkus militsionerkale suitsu ja tuld, mõlemad panid paberossid ette.
Kusjuures meesmiilitsa tervisekepike lühenes veel kahest otsast – esiots põles, kuid tagaotsa vanemleitnant näris ning sülgas siis märja paberplönni huulte vahelt põrandanurka. Tegi seda maru kihvtilt, ilma suitsu suust võtmata! Kolla polnud nii osavat isandat veel näinud.
„Sina oled õige koolipoiss, sul õpilaspiletit ei ole, jah?” jätkas naine.
„On, aga ei ole kaasas,” täpsustas Kolla.
Seejärel küsiti nime, kooli, klassi ja elukohta ning seda, kus vanemad töötavad. Kolla vastas.
„Nikolai Mjarg? Sellepjarast sa siis uputadki inimesi, et su nimi on Mjarg,” tõdes meistersuitsetaja.
Midagi nii terast ja loogilist polnud Kolla veel kunagi kuulnud.
„Miks sa oma rajooni koolis ei käi? Miks sa kesklinna koolis käid, ise elad Marja tänaval,” imestas seersant.
Seda küsiti Kollalt ikka ja jälle.
„Ma ei tea. Ma käin Tartu 1. Keskkoolis juba esimesest klassist alates,” vastas Kolla.
„Kindlasti ema-isa mjaarisid, давали взятки, et pojuke paremasse kooli panna,” noris vanemleitnant. „Mis sinel sul seljas on?”
„Raudteelase sinel. Isa vana sinel. Isal on nüüd uus,” vastas Kolla.
„Noh, mida ma rjaagin,” ütles vanemleitnant. „Njud peab su isa trahvi jara maksma. Telefoni kodus ei jole?”
Miilits oli raudselt kindel, et neil telefoni pole. Kuigi Kollal peaaegu et oli telefon. Peaaegu! Napilt jäi puudu…
„Njud ljaheb meie tjootaja sinu kodusse. Kui su isa või ema maksavad trahvi jara, siis laseme meie sind vabaks. Vedurijuhtidele antakse suurt palka, teil on kodus palju raha,” rääkis vanemleitnant.
Neil polnud kodus praegu pennigi, nii oli eile õhtul öelnud ema.
Kas ta peab siis ülehomseni miilitsas istuma? Kes siis vahepeal koolis käib? Ja mine tea, kas emal üksinda õnnestub isalt raha saada? ema palgapäev on alles järgmisel nädalal.
„Njud oleneb, Nikolai, kõik sinu isast ja
