too eelmine vanem oli, küsinud sohvrionu elmar, kui Krill oli tulnud vaatama samkompunni putitamist.
Saladus, oli vastanud Krill.
Kes üle-eelmine oli, ei jätnud elmar.
Saladus. Kõik on saladus, ära rohkem pärigi, oli Krilli lühike vastus.
„Kas sa tead, miks Krilli pole viimasel ajal vangi pandud?” sosistas Harald jõe ääres Kollale.
„Sellepärast, et ta pole kedagi ära tapnud,” oletas Kolla.
„Sellepärast, et ta on minu isa sõber. Kedagi ei panda vangi, kes on minu isa sõber,” ütles Harald.
Veidi aja pärast suvatses Krill nende poole pöörata. Ka mehe rind ja kõht olid alla-kuusteist-keelatud pilte täis. Terve kunstinäitus, polegi vaja alasti naiste kaarte täikalt osta.
Mees pilutas silmi, tema laugudelt võis lugeda tätoveeringut Ne BUDI! See oli juhis olukorraks, kui Krill peaks magama.
„Moens, patsaanid!” tervitas Krill heatahtlikult.
Tundus, et retsiisand on heas tujus. Noh, kevad tuleb varsti, päevatera kütab ilma soojaks.
„Fiskultprivet!” tervitas Harald.
Kolmas kord fiskultprivet nagu rikkis plaadilt! Kolla lihtsalt ei saanud ennast korrata, tema pidi alati midagi uut välja mõtlema.
„Terve-terve!” tervitas Kolla.
„Muidugi olen ma terve! Mis sa mõtled!” vastas Krill ning ajas oma biitsepsi punni. „Vahi, könn! Sellist pole Supilinnas mitte kellelgi!”
Tundus, et Krill ei teadnud, mida terve soome keeles tähendab. Kolla oli seda raadiost kuulnud.
Aga muidu oli Krill kõva jõujäär, lihastes ja puha. Endale tahaks seesugust keha.
Räägiti, et Krill võtvat vee ja leiva peale minnes alati oma sangpommi kaasa, sikutab seal kahepuudast.
Ka lõug oli mehel puhas, peas siilisoeng, jalas kitsad-kitsad torupüksid ning tohutu paksu tallaga käimad – no kraade mis kraade, sellest hoolimata, et pensionär! Türmikraade. Vaata, võttis püksitaskust päikeseprillid, pani need ka ette.
Tumedate klaasidega prillid olid iga moemehe unistus, neid polnud naljalt isegi täikalt saada, ka mitte hingehinna eest.
„Kuidas kube kärab, patsaanid?” jätkas Krill. Võttis neid kui omasuguseid.
„Ei jõua ära kiita,” vastas Harald ülearu kiiresti ja teenistusvalmilt.
Ja pealegi puksis ta selle maha Paks-Hansult!
„Sul ei käragi, jah? No tatikas veel. Ära pelga, varsti lööb kärama nagu püss,” lohutas Krill heatahtlikult.
Ausõna, kevadpäike teeb inimesed mahedaks.
Kas Kolla peaks Krillile rääkima Mallest ja Tiiust? Malle vistrikest, mida ta pigistada ihkas, ja Tiiu kuulsusest, mida ta jagada soovis? Või oma unenägudest, naistest saunalaval?
„Kas krahvid või ämblikud?” läks Krill üle tähtsamale teemale.
„Mina olen krahv!” teatas Harald jällegi liiga kohe ning kuidagi pugejalikult.
„Ja sina? Sina oled ämblik või?” imestas Krill. „Miks ämblik krahvile kolki ei anna?”
„Mina olen vaba,” ei tulnud Kollale midagi mõistlikumat meelde.
Vastus meeldis retsiisandale kohutavalt, ta hõõrus isegi käsi.
„Õukadi, sajebis! Siis oled tibens-tobens kutt. Mina olen ka vaba,” kiitis Krill. „Sina ära pelga, jõeäär on eikellegimaa, mina luban kõigil käia, nii krahvidel kui ämblikel. Seda ütleb sulle Supilinna vanem. Aamen-konks, supilonks!”
„Ma ei pelgagi!” ütles Harald.
Kolla arvas, et poiss ei tea, mida tähendab eikellegimaa.
„Sinu jutt või jahikoera sitt! Pelgad küll, ära tule mulle mögisema! endal on pask püksis!” pani Krill asjad paika ja Harald ei julgenud enam vastu vaielda. „Praegu läheb Pedja jõe jää. Enne läks elva jõe jää,” määras mees, näitas jõele, kus pärast lühikest vaheaega parvlesid jälle jääpangad.
Kolla oli Krilliga klapi leidnud, kahju vaid, et Kosmos eemale hoidis, passis veidi kaugemal, lähemale ei tulnud. Ei tea, miks koonukas ei usaldanud Krilli? Oli mees koera löönud?
Klapp andis Kollale siiski julgust pärida: „Mis, kas see on jääpankadele kirjutatud või? et üks tuleb elvast ja teine Pedjalt?”
„Kõik, mis on kirjutatud, on sobi ja valeraha. Selleks inimesed kirjutavadki, et teist orki tõmmata. Värv ütleb kõik. Elva jää on alati tumedam, kuna elvas elavad väga sitad sellid. Väga sitad, kui te vaid teaksite, vennad, kui sitad. Üks koputas mu peale, sellepärast ma viimast korda kinni kukkusingi. Ma talle raisale!” ähvardas Krill ja urgitses kõhu alt oma torupükste värvli vahelt välja tuki.
Ime, et püstol sinna ära mahtus, nii et seda näha polnud. Vahest arvasid inimesed, et liibuvaid pükse pigistab hoopis muu, mitte Krilli relv? Osav maskeering, pole midagi öelda.
„Kuuelasuline. Saksa töö, epštein värk,” kiitis Krill. „Mis sa arvad, lasen ma sellega varblasi või?”
„Keda siis?” kohkus Harald.
„Elva mehi. Ja mõnele võmminärule kuluks kah kuul kerre kihutada,” kuulutas Krill.
„Isa ütles, et te olete tema sõber,” pahvatas Harald.
„Pohhui mul sõber,” ütles Krill, kuid siis mõtles ümber. „Olengi. Suur sõber olen. Aga sõpru on vaja kah hoiatada. Et nad koputama ei läheks. Kõigepealt lasen ma soolikad välja tollel elva kitsel, siis vaatan, kes on järgmine,” otsustas Krill ja sihtis siis püstolisuuga alul Kollat, seejärel Haraldit. „Sina oled täitsavend, sina oled igavene möku!”
Oi, kuidas Kollale meeldis kiita saada!
Ema ei kiitnud teda kunagi, isegi siis mitte, kui ta kevadel koolist kiituskirja tõi.
Pill tuleb pika ilu peale, oli ühmanud ema ega lubanud rõõmustadagi.
Koolis siiski Kollat mõnikord kiideti, kuid alati öeldi juurde „aga”. Aga käitumine pole korras! Aga hoolsus jätab soovida! Aga, aga, aga.
Krill ei öelnud mingit „aga”, kahju ainult, et ta Kolla sõpra alandas.
„Noh, põhulõuad! Kas teil on üldse õrna aimu, mida Supilinnas vanasti õiged mehed tegid, kui jää läks? Vanasti sõitsid Supilinnas õiged mehed jäätükkidel. Nüüd selliseid vendi enam pole, nüüd on alles jäänud teiesugused fruktid, kel junn paugupealt jahe, kui jäätükki näevad.”
Jäätükil sõita!
Vaat seda polnud Kolla oma elus veel teinud. Ta oli mööda jõge liuelnud lugematuid kordi akadeemilise sportpaadiga, ta oli loksunud onu elmari mootorpaadis ja teistes paatides, Kolla oli ulpinud isegi parvest lahti pääsenud palgil nagu osav tasakaaluartist, kuid
