jooksupass, mul peab telefon olema, oli seletanud isa, kuid ema jäi peale, lõi montöörid minema ning sellest ajast peale oli nende kodus kodusõda.
Siiamaani polnud isale jooksupassi antud, isa käis helistamas Tähtvere tänava lõpus A. Le Coqi väravaputkas. Poetas valvurile kopikad lauale, võttis kätte pliiatsi ning valis sellega kettal numbreid. Kolla oli mõnikord isaga kaasas, kuid isa jutust suurt aru ei saanud, kuna isa rääkis vene keeles. Kaua aega oli Kollal arvamine, et telefon muud keelt ei oskagi.
Kellel sirelitega majas võis telefon olla, juhul kui oli?
Kolla oletas, et eugenil, Kolla ainsal koolivennal Marja uulitsast, kes õppis temast küll mitu klassi kõrgemal ja kelle isa oli advokaat. Eugen oli kooli meister 1000 meetri krossis, ta oli Kollale korra öelnud, et nemad ehitavad ülal, professakas individuaali ning varsti pühivad nad Supilinna tolmu oma jalgelt.
Professakaks kutsuti Tähtvere linnajagu, mis asus kõrgel, emajõe ürgoru kaldal. Supilinn oli ürgoru põhjas, siin elas põhjakiht, kui ehk seesama maja number 21a välja arvata.
Paljud igatsesid Tähtverre, seal voolasid piimajõed, kõrgusid pudrumäed. Kolla-maja-Heintsi vanemad Artur ja Ellen ehitasid samuti Tähtverre individuaali.
Ega eugen ja Kolla suurt suhelnudki, Kollale tundus vahel, et ehk on eugenil keelatud temaga läbikäimine, nagu tema ei tohtinud Tumma-Toitsi ja Haraldiga tegemist teha.
Järelikult on eugen selline mömm nagu perenaise Liide tütrepoeg Heino nende majast, kuulab ema-isa sõna!
Eugen ja tema pere olid ainsad Marja uulitsas, kelle kohta Kollal polnud aimugi, kas nad elavad esimesel või teisel korrusel, nii kauge ja võõras oli see rikaste inimeste pere. Järelikult poleks Kolla teadnudki, kuhu minna helistama, kui maja põlema läheb või kui keegi hingeldab siruli maas, hakkab tossu välja viskama. Parem joosta juba Tähtvere lõppu A. Le Coqi väravasse, võib-olla nad seal ei taha kopikaid tuletõrje ja kiirabi kutsumise eest.
Rikkad! Seda ütles Kolla ema etteheitega Marja 21a kohta, otsekui oleks temalt midagi ära võetud.
Kolla isa jälle ütles, et eugeni isa Luulik Ülemaantee on paragrahviväänaja, kes õpetab süüdlasi valetama. Mida suurema päti päästab, seda rohkem raha võtab. Aga kui asi on vähegi poliitiline, siis hoiab eemale nagu katkust.
Teised supilinlased kutsusidki Ülemaanteed pättide kaitseingliks.
Ja seda öeldi aupaklikult, lugupidamisega nii nende naljaviluks pättideks nimetatute kui ka ingli vastu.
Eugenil oli veel ka tänava ainus fotoaparaat, Smena. Poiss kandis seda punapruunis vutlaris rihmaga külje peal, hoidis kogu aeg kätt küljes, et hirmkallis asi ära ei kaoks.
Oma fotokaga käis eugen pulmades, matustel ja teiste tähtsate päevade puhul pildistamas, ajas hirmsa papi kokku, ostis endale söögivaheajal kooli sööklas suure tahvli šokolaadi, teistele ei murdnud kildugi.
Telefon telefoniks, advokaat advokaadiks, kuid näiteks nende endi maja perenaine proua Liide ütles hoopis, et sirelimaja rahvas ei hoia end seitsme luku taha üldsegi mitte kõnetraadi, vaid kitse pärast, mida nad salatsi peavad. Seakasvataja olevat oma ihukõrvaga üle aiamüüri kostvat mökitamist kuulnud.
Number 21a-s elas veel üks musta mantli ja musta kübaraga naine, kellel olid kõrge kontsaga mustad botikud. Naisel oli terav nina nagu laevatääv ja nina otsas tsälk, pisike auk, otsekui noaotsaga urgitsetud. Salapärase naise nime ei teadnud keegi, isegi mitte Paks-Hans, kes muidu kõike Supilinna kohta teadis. Aga Paks-Hans teadis, et see naine leiab alalõpmata midagi. Tähtvere pargist istepingi alt leidis piraka hõbekulbi. Oa ja Kartuli tänava nurgalt paabulinnusule. Komsomoli tänavalt kuullaagri, mida tal endal tarvis ei läinud ning selle siis Paks-Hansule ära andis.
Poisid laapisid edasi. Kõik, kes vastu tulid, olid omainimesed, mõned rohkem, teised vähem tuttavamad.
Majade lahtistel akendel kõõlusid vanamoorid, silm näpu vahel, kasukas seljas, mõnel koguni käed muhvis.
Külm ju niisama vahtida, mis sest, et sulab.
Esimene asi, mis hommikul tehti, oli see, et lükati eest aknaluugid. Need olid nagu kilbid, mis kaitsesid klaase munakate eest.
Ikka oli kombeks lennutada öösel kivi teise inimese aknasse, kui sa tollega mingis küsimuses lahkarvamusel olid. Näiteks selles, kes kellele võlgu on. Harilikult ise siiski ei visatud, vaid palgati pudeli eest mõni pärisrets nagu Krill või keegi muu. Teinekord retsid lõid käega – ah, see, kurat, on poisikeste töö. Siis virutasid patsaanid, teenisid jäätise.
Aknalõhkumisi ei hakanud Haraldi isa, piirkonnavolinik Harald uurimagi, ütles, et see on tšepuhaa, tal tõsist töödki küll ja enam.
Nagu väljas valgeks läks, nii kuulis terves Supilinnas hingekriipivaid kääksatusi, nagu pime käes, nii jälle. Õlitamata aknaluugid laulsid hingedel. Osavamad avasid-sulgesid luuke toast, teised pidid selleks spetsiaalselt uulitsale tulema, olgu toki või ahjuroobiga, et valgust sisse lasta.
Kõik aknalkõõlujad tundsid Kollat ja Haraldit, Kollagi teadis nende kohta ühte ja teist.
Märtsoni-mutt müüs turu kalahallis värsket räime. Supilinna iludus, mustade pikkade juustega Guljana käis ülal professakas kortereid koristamas, ka Kolla klassivenna Meiku juures. Alati lillelises tujus Guljana elas tibukollases nukumajas Marja 21, ei tea, kas seal oligi üle ühe toakarbi? Kui teistes majades kahe aknaklaasi vahel kasvatati lilli, peamiselt kaktuseid, siis Guljanal ilutses seal vatikord ja sellele oli peale puistatud nääripuuehete kilde. Vatt tähendas lund ja hangesid, mõistis Kolla. Tundus, nagu oleks Guljanal aasta läbi uusaasta.
Kord oli Kolla paps Guljanalt küsinud, kas nemad ka peavad siis nääre. Mis meie halvemad oleme, solvus see suur ja võimas naine. Ma mõtlesin, et tatarlased ei pea, neil on omad, koraanipühad.
Koraanis pole ei jõuludest ega nääridest sõnagi. Nüüd on meil Nõukogude Liit, enam ei ole koraani, vastas Guljana.
Kolla ema ütles Guljana kohta, et tema pähe on naerulind pesa teinud. Ja see oli etteheide! Miks siis Guljana oli ilus? Aga sellepärast, et ta polnud eestlane, sellepärast peavad lollid mehed teda ilusaks, teadis majavalitsuse pasportist, noorproua Ellen, kes tahtis väga ka ise ilus olla. Guljana mees, Venemaa-eestlane Paul oli ühtsoodu täis kui tarakan, istus emajõe ääres pingil ning noris jalutajatelt suitsu ja raha. Paul ei rääkinud eesti keelt, Guljana laskis vurinal, kuigi aktsendiga. Eestlane ei õppinud eestis eesti keelt selgeks, tatarlanna tegi seda küll. Kolla isa ütles, et Paul oskab küll, ainult kardab, et teised hakkavad teda ta häälduse pärast naerma. Tatarlannale on ju võõrapärasus lubatud, eestlasele mitte. Guljana viskas õhtul Pauli jõe äärest endale üle õla ning tassis koju. Guljana pidas ülal meest ja kuut kassi, lapsi neil polnud. Oma ja võõras veri ei sobi kokku, ütles täitesulepeaonu Artur.
Kollale Guljana meeldis, ausõna, poiss tahtis ise olla kogu aeg lõbus ja naerda. Aga ei saanud. Ikka tükkisid tusk ja nukrus peale, nagu teeks sulle keegi kogu aeg liiga. Aga Tatarimaal käib ta kunagi kindlasti ära, võib-olla läheb sinna elamagi. Miks mitte, kui seal on nii rõõmsad inimesed?
Padari-mutt oli hoopis peene töö peal, ta oli koduõmbleja, tegi naistele kleite ja seelikuid, tema võis kundet oodates endale tänavaelu jälgimist lubada.
Veel rohkem põhjust aknal passida oli Marju-mutil number 23-st, tema ajas puskarit ja volksutas aknal silmi, millal tahtja tuleb. Kolla isa ütles, et Marju on Marja tänava marjamaa, kõik muu karjamaa.
Isa teadis,
