style="font-size:15px;"> Poisid vehkisid raagus paplialleed pidi edasi, paremal valgete lumekallastega vesihall, jääpankadest valgelaiguline jõgi, vasakul lumevaiba all luht. Kaugemal vasakul paistsid Oa tänava madalad majad.
„Siin on piir,” ütles Harald.
„Jõe ääres piir ei loe,” vaidles Kolla.
„Sinule ei loe, sina ei ole krahv,” torkas Harald.
Seda, et Meloni tänav on piiriks, tunnustasid nii ämblikud kui ka krahvid, ainult et Meloni tänav ei ulatunud päriselt jõeni, vaid lõppes luha ääres, ja nii käiski kampade vahel hirmus vaidlus selle üle, kas krahvid võivad mööda jõeäärt siit edasi minna või mitte.
Kuid mõned ämblikud ei hoolinud sellest, ütlesid, et Krill on krahvide poolt, kuna elab ise Marja tänaval.
Nii need piirivaidlused kestsid, tõid kaasa füüsilisi mõttevahetusi ja koguni pika sõjagi.
Mille üle siis lahinguid löödi?
Taga-Supilinnas algas teiselt poolt Piiri tänavat Tähtvere prügiluht, kust sai korjata kammivabriku tselluloidprahti ehk tselkat ja muud väärt träni, mida ämblikud enda omaks pidasid ega lubanud krahvidele midagi.
Tegelikult oli üks koht olnud möödunud sügisel veel rohkem hinnas kui prügiluht oma tselkaga.
Mullu kevadel oli ühel ööl ranna restorani taha üleujutatud niidule kukkunud sõjaväepommitaja, hirmus plahvatus oli tekitanud tulemöllu ja põrutanud puruks Supilinna tagumiste uulitsate luhapoolsed aknad.
Marja tänava majade aknad olid ainult värisenud, kuid jäänud terveks. Siis aga koksasid Malle isa elmar Leivategija ja Heino isa Artur Engel ahjuroobiga nende maja hoovi-, niisiis luhapoolsed aknad samuti katki, kuna sõjavägi maksis kõik kenasti kinni, nii klaasi kui ka uute akende ettepanemise. Kolla isa polnud lasknud majanaabritel Kolla akent puruks lüüa ja sellepärast ristiti ta turakaks, kes ei taha tiblade riiki lüpsta. Kolla nägi paar päeva hiljem ise, kuidas kolm Vene ohvitseri koos onu elmari ja onu Arturiga takseerisid hoovis katkiseid aknaid ning siis ladus üks, kes portfelli kandis, elmarile peo peale pataka rublasid, et nad saaksid uued ette panna. Ei lugenud see, et Kolla ülemise korruse aken oli ebaloogiliselt terve, samas aga kuuride varju jäävad alumise korruse aknad sodid. Elmar oli võtnud seejärel põuest soru, andnud selle kõige kõrgemale ohvitserile, lennuväemajorile, ning too ulatas Malle isale oma portfellist natuke va krõbisevat ja krabisevat juurde. Viin paneb ikka rattad käima.
Lennuki kukkumiskoht piirati paugupealt okastraadiga, püssimehed pandi valvama, ja kedagi ei lastud ligi, ei krahve, ei ämblikke ega võõramaid kuskilt teistest linnajagudest. Välja arvatud lennuväelasi endid, muidugi.
Rahvas rääkis, et vesi oli põlenud, et terve emajõgi oli üleni üks tulelõõm. Üks ütles, et surma sai kuus, teine, et kuusteist, ja kolmas, et koguni kuuskümmend kuus lendurit.
Enne talve okastraat koristati ja otsemaid kuulutasid ämblikud paiga oma territooriumiks.
Mida kõike olevat nad sügavast august leidnud! Viisnurgamärke, rihmapandlaid, raadiolampide kilde, traadijuppe ja kohutava hunniku duralumiiniumi tükke, mõned neist päris lahmakad. Pealik Iff rääkis Kollale ise, et tema saanud kätte lennuki komandöri pealuu.
Kas müts oli kah peas, küsis Kolla. Keri kukele, kurat, peast oled miilits või? Müts põles ära, kostis Kikka Iff.
Siis kattus lennukilehter lumevaibaga, lume all oli see tänaseni.
„Vedelaks lööd või? endal isa piirkonnavolinik. Mallet krabama ja Tiiu kohta lora ajama oled mees, nüüd teed püksi,” ärgitas Kolla Haraldit.
„Ise sa teed püksi,” vastas Harald ning poisid astusid üle piiri, mis võib-olla ei olnudki piir.
Jõeäärne rõdude ja vabaõhusaaliga väljasõidurestoran Ranna oli talveks kinni pandud, aknad ja uksed laudadega kinni naelutatud. Siia sai varasemal ajal tulla voorimehetroska või taksopobiga mööda Tähtvere nõlvalt algavat puiesteed ja ka mööda jõge jõetrammiga Narva. Või siis patseerida piki jõeäärset paplipuiesteed.
Oo, kes peesitas vastu esimest päikest jõetrammi talveks kaldale tõmmatud ujuval randumissillal? Istus käsipuul, kõlgutas jalgu.
See oli vana retsiisand Krill, kes oli oma neljakümnest eluaastast kuuskümmend kaks vangis istunud.
Segi läks! Krill oli ikka kuuekümne kahest nelikümmend plate peal olnud.
Kolla oli ise kuulnud, kuidas Krill kiitles, et tema oli sõja ajal kõige kindlamas kohas, kus ükski kuul ei keerelnud – neutraalse Rootsi kongikardinate taga kroonuleival, oli siis leib eesti, Vene või Saksa kroonu oma.
Mehepoeg oli ülakeha paljaks koorinud, nautis ilusat ilma, sülgas ujuvate jääpankade pihta kõrges kaares. Samal ajal kui Kolla ja Harald olid pakitud talveürpidesse.
Kolla oli täna juba mitu korda Krilli peale mõelnud, imestanud, miks tuusa tänaval näha pole. Kas on jälle vee ja leiva peale pandud või kolab kuskil kaugemal? Muidu võis Krilli Marjas trehvata sama sageli kui Paks-Hansu.
Krill demonstreeris siin oma vingeid tätoveeringuid. Isanda selga ehtis paljas, Jeesuse kombel risti löödud eevatütar metsiku tutiga, piimamäed rippu nagu poksikindad.
Sellepärast vajuski Jehoova-Friida alati põlvili ja palvetas ennast puhtaks, kui ta tänaval juhtus Krilli trehvama. Tagane minust, Saatan, pobises sektiliige.
Kolla mõte vilksas paugupealt Malle pallidele ja Zoja Kosmodemjanskaja ainsale rinnale, neid polnud poisi silmad näinud. Ja veel Tumma-Tiiu üleelusuurustele himaalajatele, nagu Kolla oli näinud edasi-lehe spordiküljel, kus kuulsa ujuja trikoopilt oli vähemalt kolm korda olnud kõige oma käsivarrejämeduse palmikuga.
Naiste piimariiuleid ja tutte oli ta muidu oma ihusilmaga näinud küllalt, saunas, kus mujal.
Kui ta veel tõesti pisike oli (ja mitte mõni Pisike), käisid nad emaga naistesaunas siis, kui isa oli oma veduriga pikkadel komandeeringutel või ka ilma vedurita veelgi pikematel pummelungidel. Käisid seni, kuni naised ta välja peksid – milline häbematus, suur poiss juba, kohe näha, et piilub!
Kolla ei mõiganud siis, mida erilist seal piiluda on, kuid nägi ilmast ilma unes saunalaval vihtlevaid paljaid naisi.
Krill kuulas oma Selgast muusikat. Patareiraadio oli tohutu poosevärk, sellist polnud Supilinnas mitte kellelgi, Krill oli selle endale ise Lätist toonud.
Lätis polnud Kolla kunagi käinud, kuid tahtis koledasti minna. Isa oli võtnud ta vedurisse kaasa, nad olid vuranud Valgani, Läti piirini, kaugemale mitte üks toll.
Ainult et Krilli musa oli päris köss värk. Krill ise ümises kaasa:
„El Bajon, el Bajon, el Bajon, suure sõpruse kaasa see tõi ja meil pulmapäev saabuda võib, lemmiktantsuks kus kõikidel on el Bajon, el Bajon, el Bajon…”
„Rock around the clock,” oleks Kolla tahtnud Krillile vastu laulda, kuid oli kole ohtlik Supilinna vanemat vihastada. Olgu pealegi, et isehakanud vanemat, kuid sellegipoolest riskantne värk.
Kolla kuulas koduraadioga Soomet, sünget jätsu pritsivat Rootsi Raadio Nordi, mille kohta isa ütles, et see on laeval keset merd asuv piraatsaatja, Kollat ajas „el Bajon” lihtsalt iiveldama.
Keegi
