ütles Harald Marju kohta.
„Jah! Mis siis?” huvitus algul Kolla, seejärel leidis, et pole vist viisakas toppida oma nina armukesevärgindusse.
„Kui minu paps teda puutuks, oleks papsil kohe tuul all, nii paps ütles,” seletas Harald. „Sõjavägi on üle miilitsa. Võib-olla hakkan ma ohvitseriks ja mitte miilitsaks.”
Naised ei kuulanud raadiot ega lugenud lehti, nemad said oma uudised kätte uulitsal toimuvat passides. Kõik oli neil teada, mis kell kellegi mees koju kongerdab ja kui krihvis ta on, kes kellega käib, kelle põllepaelad paisuvad ning kes on metsast mehele saanud, naerab mullust naeru.
Kindlasti ütlevad õhtul oma kangemale poolele, et Harald ja Kolla kooserdasid mööda, ei tea, mis neil jõe äärde asja oli, õnge kaasas polnud.
Marja ja Herne nurgamaja hoovis asuv kaev oli kaugemal, kuid see-eest ei hoidnud keegi seda riivi ja luku taga.
Kolla käis sealt kahe pangiga vett toomas. Oma pool kilti tuli edasi-tagasi ning Kolla märkis selle oma trennipäevikusse ikka üles – ÜF, 20 min.
ÜF tähendas üldfüüsilist. Trennipäevikut õpetas pidama sõudetreener Silur, kes oli kolme sõrmega ladna mees, loomulike lokkidega. Kahest keskmisest näpust paremal käel oli Silur ilma jäänud paadimootorit käivitades, sõrmed jäid rihma vahele. Treener õhutas Kollat olümpiaga, ütles, et kui Kolla just Tokio mängudele ei jõua, siis järgmistele pääseb ta kindlasti, kui kasvus kõvasti juurde viskab.
Kaev oli kaugel, kuid see-eest polnud vaja vändata või pumbata, vesi jooksis ise maa alt välja, ole ainult mees, oota algul veesabas koos teiste pangilistega ning pane siis, kui sinu aeg kätte jõuab, oma ämber kõveraks pööratud toru alla.
Oh, täna hommikul läks veetoomine meelest ära, õhtul kukub ema õiendama!
Herne tänav oli lahti sahatatud, munakivisillutis paistis.
Nurgal seisis Paks-Hans, seal ta tammus ilmast ilma.
Punapäine Hans oli õudselt jäme, mitte ükski rihm ei mahtunud talle ümber kõhu, ta hoidis oma pükse üleval punutud ja sõlmatud nööriga, ta palituhõlmade vahelt paistis lihav naba. Paks-Hans oli paksuse pärast koolistki vabastatud, ise viskas ta selle üle kurba nalja – kollapingid lähevad mu all katki, sellepärast mind kolla ei lastagi.
Kollagi ihkas olla kollast prii, aga sihuke pirakas ta ka olla ei tahtnud.
Paks-Hansu isa oli retsiisand Krilli kambajõmm, istus praegu kinni, saatis plate pealt koju ähvarduskirju, milles lubas maha lüüa viimse kui ühe võmmi, prokuröri, vangivalvuri ja koputaja. Paks-Hansu ema pidas kanu. Tema karvasjalgsed siblisidki ilmast ilma tänavanurgal, kaagutasid ja kõkutasid, nokk norus, kui teri ei leidnud.
Nii Kolla isa kui ka ema olid Hansu pannud heade poiste kirja, Kolla võis temaga ametlikult läbi käia.
Ja imelik, et Kolla käiski. Teiste heade poistega nagu perenaise tütrepoja Heinoga, polnud tal teab mis tegemist – Heino oli puupea ja jube nüri jorss, ajas igavat loba, nagu kõik need eeskujulikud.
Hansuga pidas Kolla aga pikad jutud maha, kui kaevul käis.
Kord tuli ema isegi ämbritele järele ja ei pistnudki kisama – kuhu sa, kuriloom, ometi nii kauaks jääd, supp vaja enne isa tulekut valmis teha! Oli hoopis mahe ja sõbralik, küsis ise Hansult, mida arstid ütlevad ja kuidas tervis on?
Hans pakkus kõigile terekätt, see oli kohutavalt lõtv, mitte et poiss poleks viitsinud kõvemini suruda nagu mõni ülbe tüüp, Hans lihtsalt ei jaksanud kõvemini pigistada.
Paks-Hans tuli hommikul tänavanurgale, seisis natuke elektriposti all, väsis ning istus siis majatrepile. Ühtevalu mugis Hans Krakówi vorsti. Siis läks pimedaks, pirn posti otsas pandi põlema ja ema kutsus Hansu magama. Vahepeal käis poiss toas veel söömas, mis sest, et ainuüksi Krakówist oleks pidanud kõht olema rebenemiseni täis.
„Fiskultprivet!” tervitas Harald.
„Omkust-omkust, kutid,” tervitas Hans vastu.
„Ferrum!” tervitas Kolla. „Kuidas läheb?”
„Aupull, ei jõua ära kiita,” vastas Hans, ja niisugune nukker eneseiroonia istus Kollale.
Mõni teine tema olukorras kukuks kaeblema, et ma olen siit ja siit haige, mul õudselt valutab sealt ja sealt, kuid Hans oli rõõmus ja särav, aupullitas ühtsoodu.
„Tere sulle kah,” ulatas Hans Kosmoselaikale terekätt.
Seda kunsttükki Kosmos siiski ei osanud, kuigi muidu oli priima koonukas. Kolla peab talle selle selgeks õpetama.
Hans sitsitas seejärel Kosmost vorstiga ja koonukas kargas jalamaid üles, ampsas vorstipala Hansu sõrmede vahelt.
„Tark koer, väga tark koer,” kiitis Hans. „Ma ühelegi teisele kutsale ei anna, ainult sinu omale.”
Kolla mõikas küll, et Hans kiidab Kosmost kaudu teda, järelikult tuleb tal terekäpa-trikk kähku käsile võtta.
Hans oli ikka tõeline sõber, esiteks sellepärast, et pidas koonukat Kolla omaks ja teiseks sellepärast, et loovutas näljasele loomale oma närimist. Mõni teine, ihnuskoi, poleks seda teinud elu seeski, kuna vorst oli jube defka. Oli koguni seesuguseid tüüpe, kes ei kutsunudki Kosmoselaikat Kosmoselaikaks, vaid mõtlesid välja mingi oma lolli nime.
„Ole meheks,” tänas Kolla. „Näed, tal on hundiisu.”
Herne oli Supilinna magistraal, siin põrusid munakividel üksikud automobiilid, siin ruttasid inimesed, kui nad linna läksid. Linnaks nimetati kesklinna.
Paks-Hans märkis oma vihikusse üles kõikide autode numbrid, mida nägi. Sellest Kolla alustas:
„Mitu masinat täna?”
„Null,” vastas Hans nukralt. „Null pole nummer, null pole nummer, null pluss null on ikka null. Ainult leivaauto läks mäest üles, aga seda ma ei loe, ma loen ainult neid, mis mööda Hernet kimavad. Vohh, eile oli kihvt päev, eile oli viis masinat. Neli krusa ja üks sõidukas. Täna olen näinud ainult telegrammikandjat. Oli juba jalgrattaga, järelikult on kevad käes. Ma küsisin, kellele sa telegrammi viid.”
Paks-Hans püüdis suhelda igaühega, kes mööda läks ja tahtis temaga juttu ajada.
„Kellele siis?” küsis Harald.
„Ta ütles, et riiklik saladus, laiutas käsi. Alati laiutab ta käsi, laseb need lenksist lahti. Aga kevad on tõesti, räästad tilguvad ja tuvid kudrutavad. Ei tea, kellele ta telegrammi viis?”
„Kas kuhugi tahapoole?” täpsustas Kolla.
„Tahapoole. Võib-olla Melonisse, võib-olla Piiri tänavale,” arutles Hans. „Vahest Kikka Iffi isale või emale?” oletas Harald.
„Ma arvan, et kui Kikastele, siis oleks ta sõtkunud mööda Tähtveret. Mis mõtet on tal ringi teha?” kummutas Hans topaka oletuse. „Ma arvan, et eerikule. Ma tean, et Piiri ja Alliku nurgal elab üks eerik. Tema on täpselt seda nägu, et talle võiks telegramm tulla.”
„Ei tea, mis seal sees oli?” uudishimutses Harald.
„Ma ei hakanud küsima,
