oli vabandanud ennast elmar, kui majaelanikud temalt sellise äraandliku teo üle aru pärisid.
Mida teeb tartlane Kilulinna kuulutustega? Sellele elmar vastust ei andnud.
Kuid paar nädalat tagasi toimus suur pööre. Kui Kolla tol õhtul koolist koju jõudis, nägi ta, et paremale antreeseina oli kinnitatud teiste pisikeste plekkpostkastide alla suur pruunikas puukast ja selle peale kleebitud pabersilt kirjaga „Korter 1a”. Läks veel mõni päev ning kirjakandja hakkas sinna hommikuti panema ajakirjandust igavese hunniku, nagu kasti pilust ja aukudest oli näha. Oli isegi venekeelseid väljaandeid ning see äratas majaelanikes samasugust vaenu nagu Õhtulehtki. Vokrug Sveta, Literaturnaja Gazeta ja mis kõik veel!
Polnud kahtlust, et lehed käisid perenaise uuele kostilisele, tollele heleda peaga teklikandjale, kellega Kolla polnud veel ainukestki sõna vahetanud.
Preili Benital oli lehti õudselt vaja, ta käis lehtedest uurimas, mis kuupäev täna on. Kallutas postkastist paistva lehe enda poole ja sai lehenime alt kätte vajaliku informatsiooni.
Perenaine urises, et võõrast vara ei tohi käppida, kuid Benita ei hoolinud sellest.
Täna oli Benita-tädi eksinud, täna oli esmaspäev, täna lehti ei toodudki.
Nii, hingeldaval mutikesel jäi end vinnata veel kaks astet ning nüüd sirutas ta Kolla poole oma kontkäe.
„Aita mind, noorsand, aita,” habises preili Benita.
Kolla tõmbas kõnksu üles.
„Welches Datum ist heute?”küsis preili Benita, kes mõnikord tödises saksa keeli.
See näitab taset, kiitsid teda selle eest mehed.
Kollal oli hea harjutada, ei pidanud minema Saksamaale keelepraktikale:
„Dritte.”
„Mis? Mis? Ma ei kuule?” kähistas naine.
„Kolmas. Kolmas aprill,” karjus Kolla Benitale kõrva.
„Dritte… Siis tuleb pinsitooja alles ülehomme,” kaebas otsajäänud, keppkuiv mutike.
Benitat aidati alati. Tädi Friida tõi talle koguduse raha eest Marja mäelt poest leiba ja heeringat, Kolla lõhkus talle kuuris puid ning tassis halud üles. Kõik Benita sugulased olid endale ammu surnuaiale krundi võtnud, vaid vana surm oli üksi elus.
„Ma tahan sulle ühe raamatu kinkida. Sa oled viks noorsand,” lausus Benita.
Mis sai Kollal olla selle vastu?
Benita-tädi oli talle ilmlõpmatult midagi kinkinud – puust lennuki, hõbedase fanfaari, vanaaegseid rahasid, nii rublasid, markasid, kroone kui ostmarkasid, muudki põnevat träni. Lud mich zum Himmel ja sulle jääb minust mälestus, oli siis Benita alati öelnud.
Benitat kutsutakse taevariiki? Püha perse, enne tõuseb päike solgipangist, kui see kõlvatu taevariiki pääseb, vangutas selle peale perenaine ikka oma halli pead.
Jehoova-Friida oli preili Benita värvanud jehovistiks, tõotanud talle vastutasuks taevariiki, ükskõik, mis ka varem oleks juhtunud. Ja Benita-preili uskus tädi Friidat, temast oli saanudki usklik.
Veel torises perenaine ühtevalu, et Benita ei suregi ära, ei vabasta tuba, elab meist kõigist kauem, kuna jumal on ülekohtune – õiged saadab ta kähku mulla alla, patukoorma all püherdajad elavad igavesti.
Viimane kord oli Benita Kollale andnud pühademuna. Niisuguse piraka ja pudelrohelise, mille oleks võinud vabalt muneda jaanalind, kui ta oskaks endast välja poetada klaasmune.
Tulevad Kristuse taevamineku pühad, olgu teie pere laual kah muna, oli öelnud Benita mõni päev tagasi.
Kus sa sellega! ei meie ei pea mingeid munadepühi. Vangi tahad minna või, oli ehmatanud ema, kui Kolla oli talle muna näidanud.
Lihavõttepühad olid keelatud nagu jõuludki. Ainult et vähem keelatud. Munapühadel ei käinud õpetajad kirikutrepi juures põõsastes piilumas, kes nende klassi õpilastest käib jumalateenistusel. Jõululaupäeval olid nad kindlalt vahipostil, sadagu taevast või vene poisikesi.
Väikest munakoksimist tohib ikka teha, oli lubanud isa. Selle munaga lööd sa kõik teised puruks.
Raamatut polnud Benita-preili Kollale varem kunagi kinkinud.
Muldmutike ees, poiss järel, sisenesid nad korterisse number 5, mis oli kööktuba nagu Kollagi elaminegi.
Terve Marja tänav rääkis, et vana surm on tegelikult tohutult rikas, pordutöö eest maksti vanasti heldelt, juhtus koguni, et kui mõni rahajõmm sinu pärast pea kaotas, tassis see armuvalust sulle kullamägesid kokku. Rahvas uskus, et Benita-preilil on oma toas tuha all peidus ropult tsaariaegseid kuldmünte ja muud varandust.
Võib-olla oli see tõsi, kust võis Kolla teada?
Ainult see oli kindel, et Benita-preili ei kasutanud enam ammu õuepealset kemmergut, ajas oma asja purkidesse. Ka ei tassinud ta kunagi pliitatuhka välja. Kui purgid said täis, mattis moor nende sisu seinaveerde tuha alla, seetõttu lehkas tuba vängelt.
Maja laguneb! Ainult Nõukogude võim lubab seda, et inimene kuseb ja situb oma tuppa, oli ahastanud perenaine.
„Vaata, poiss, mis raamat see on, ulatas Benita Kollale hästi säilinud ilusa kõvade kaantega raamatu. „Weißt du, wer dieser Mann ist?”
„Natürlich weiß ich,”oli Kolla pisut haavunud, et temalt nii elementaarseid asju küsiti. Kes siis Konstantin Pätsi ei tea!
Raamatu kaanel oligi eesti Vabariigi president tugitoolis istumas, frakk seljas ja lint ordenitega üle kõhu.
„Päts war ein braver Mann, ein sehr braver Mann. Venelased tapsid ta maha. Või ei tapnud? Kust mina tean, kas tapsid või mitte. Ein sehr braver Mann. Mina lähen taevariiki, minul pole seda raamatut vaja. Sina jääd siia, võta! Usu, Nikolai, su läheb seda väga vaja,” kahistas Benita-preili.
Mis seal uskuda! Pätsist rääkisid nad klassivendadega nii mõnigi kord, sellesama raamatu korrektor oli Axel Koolmeister, tema klassivend Kiuri professorist isa. Kolla oli seda pildialbumit näinud Kiuri pool, teiste raamatute taga peidus nende otsatus koduses raamatukogus.
Supilinna kuttidega Pätsist juttu polnud, nemad vist ei teadnudki, mis mees president oli. Või vähemalt ei läinud see neile mitte üks põrm korda.
Kolla oli kingi üle õnnelik, kuid kauem ta jõletus haisus vastu ei pidanud, tänas ja kiirustas vöörusesse, värske õhu kätte.
Isa vanal sinelil oli hoolimata selle päevi näinud väljanägemisest üks hea omadus – nimelt oli põuetasku kohalt vooder lahti ning voodri ja välisriide vahele võis laadida metsikult nodi otsekui pagasiruumi. Talviti Kolla kooliportfelli ei kasutanudki, suskas oma õpikud ja vihikud voodri vahele, nii olid jäid kaks kätt vabaks, mis sest, et sineliäär peksis vastu kederluud. Aga see polnud üldsegi valus.
Konstantin Pätski vajus sinna.
Nüüd oli tuli takus.
„Pissu, Pissu!” kuulis Kolla.
Alati, kui sul on kiire, tuleb
