õudne mömm.
Supilinna keeles tähendas see memmekat, aga see, kui Heino Heintsiks ülendati, jälle seda, et sind peeti kõvaks poisiks.
Võta siis kinni, kas Harald pidas Heinost lugu või mitte.
Heino, seitsmenda klassi poiss, käis Mallega ühes klassis ning Malle ütles, et Heino on jumalast puupea.
Oli jah.
Ükskord, kui nad kõnniteel kõigi Marja tänava poiste ja tüdrukutega rahvastepalli mängisid, kui retsiisand Krill, vile plekkhammaste vahel, oli kohtunikuks, ning kui isad kõrval kobaras suitsetasid ja emad niisama omakeskis juttu ajasid, sõnaga, kui terve tänav oli koos, vaat siis tabas Kolla vise otsejoones Heino kuplit, pall põrkas sealt hirmsa hooga üles otse elektritraatidesse ja jäi nende vahele kinni, Heino aga kukkus töinama.
Seitsmenda klassi poiss vesistab, kui kuuenda klassi kutt talle palliga pihta saab. Ausõna, mömm ja puupea! Novot, Harald krahmas maast munaka ning virutas kohe esimese raksuga pallile pihta. Pall pääses juhtmetest lahti ning kukkus maha. Isegi Krill kiitis Haraldit – kuule, kutt, sust saab asja, kui jaanipäeva külm ära ei võta.
Öelge mulle, kumma te sõbraks võtate, kas selle, kes pillima pistab, või selle, kes munakaga palli tabab?
Kui nii võtta, siis oli Kolla ainus Marja tänava poiss, kellega Heinol lubati läbi käia, ja sedagi ainult jeeli-jeeli, sellepärast et Kolla õppis südalinnakoolis ning tal olid kõik viied, kuid muidu pidi ta olema paras kabajantsik nagu kõik teised Marja uulitsal.
Vähemalt oli nii öelnud Heino ema, see majavalitsuse pasportist – nii oli Heino ise Kollale teada andnud.
Heino ei tohtinud isegi Mallega mängida, kuna Malle on selline, oli Heino Kollale öelnud.
Mis selline? Mida see tähendab selline, oli uurinud Kolla.
Selline tähendab selline, oli seletanud Heino, kes Mallega ühes klassis ning ka ühes koolis käis.
Kakoi? ei jätnud Kolla.
Ma ei tea. Ema ütles, et selline, oli tunnistanud Heino.
Tegelikult oli Kollal üpris hea meel, et Malle Heinot puupeaks pidas. Heino öeldud „selline” äratas mingeid kummalisi lootusi, kuid missuguseid, sellest ei saanud Kolla sotti. Lootusi ja pelgu, et ei tea, kas mängid välja.
Peab tunnistama, et vähemalt selles oli vanaproua Liidel õigus, et ema ei lubanud Kollal Haraldiga läbi käia. Aga mis see luges? Pealegi – isa lubas!
Kolla oli juhuslikult kuulnud, kuidas ema ja isa vaidlesid. Tagavööruses, sahvrite vahel.
Mis sa vingud selle Haraldi kallal! Kas poiss on süüdi, et ta isa on miilits? ei ole, oli Kolla isa ise vastanud.
No nüüd on valge väljas! Ma ise nägin, et Harald suitsetab. Nii häbitu teine, et ei peida koni kah pihku nagu korralikud poisid. Poosetab veel oma pläruga. Temale ei saa midagi teha, tema isa käib ringi, munder seljas, oli pursanud Kolla ema.
„Piss! Piss! Põõnad, kärss, või?!” pasundas nüüd Harald.
Poiss oli üle läinud inimhäälele, müristas nagu kõu, pigem oli majasüütamist karta sellest kui vilest.
Mage värk, kui sind kogu aeg Pisikeseks hüütakse. Ja kui Harts ja mõni teine sõber selle veel Pissiks lühendab. Malle oli öelnud koguni Pissu, kui nad seal samkompunnis teineteisele nii ligi olid, et vesi poleks kah vahele mahtunud.
„Kurivaim, mis solki sa, poisirajakas, suust välja ajad! Ise oled üks paras piss!” pragas perenaine.
Perenaine Liide Praun ise ei meeldinud Kollale mitte kopika eestki. Proua oli õudselt baaba-jagaa nägu, kuid see, kuidas ta praegu Kollat kaitses, istus poisile väga.
Peab siis alati torkama, et sa kõvasti alla pooleteise meetri mees oled? Kõige lühem Marja tänaval ja võib-olla üks lühemaid terves Supikas.
Kui karjuks Haraldile voodist vastu – mu nimi on Kolla ja ma magan nagu tuhakott!
„Laadna-laadna, põõna edasi, Piss. Vaata, et sa tähtsat asja maha ei maga. Ipi läheb ära, ipi tuleb siis tagasi, kui sa maast lahti saad,” lubas Harald hoovist.
„Ei tule sa midagi! et su haisu kah enam siin ei oleks!” pahutas perenaine.
„Ära, vanamoor, mulise! See siin on riigimaa ja igaüks võib siin käia,” andis Harald vastu, ju pidas poiss silmas nende hoovi, mis oli majadel number 10 ja 8 ühine, laiutas puukuuride, pesuköögi ja sigala vahel.
Kõik jäi vaikseks, Harald lonkis ilmselt minema, kuid Kollal jäi kripeldama – mis tähtis asi see olla võis?
Hopsti kargas poiss üles.
Kolla elas pisikeses, 13-ruutmeetrilises kööktoas, ega siia rohkem mööblit ei mahtunud kui tema ning isa ja ema voodid, tema kirjutuslaud ja suur riidekapp. Palju ruumi võttis ahi, nõnda et käimiseks jäi vaid kitsuke vahekäik, ning keset tuba pisike vaba plats.
Mitu kükki tuli täna teha? eile sai tehtud kakskümmend seitse, täna järelikult üks rohkem.
Kolla raputas algul lõdvestuseks mõlemat jalga ning tegi siis paremal ja seejärel vasakul jalal kakskümmend kaheksa kükki. Õla- ja kätelihastele tegi kuuskümmend üks plaksuga pumpamist, kuid neid võis olla ka seitsekümmend üks, sest vahepeal läks lugemine segi. Alati, kui segi läks, võttis Kolla kümme tagasi – pigem eksi üle kui alla!
Kõik numbrid pani Kolla päevikusse täpselt kirja.
Nüüd pidi põie kortsu laskma.
Kemmerg asus õues, just kemmerguesiselt oligi Harald teda kutsunud. Kolla tõmbas jalga sinised dressipüksid, need olid tal alt lukuga, ja selle üle oli poiss kole uhke. Ta oli ise püksisäärtesse kääridega lõhiku lõiganud ja ise sinna vahele tõmbluku õmmelnud.
Tirdi käisid mõlemad tõmblukud kinni. Juba seda tirdit kuulata oli maru mõnus, see tegi sind meheks. Sa kandsid otsekui meistersportlase pükse, enam-vähem samasugused olid Tartu kalevlastel, kes üleliidulises sarjas korvi mängisid.
Kollal oli veel ka meistersportlase sinine dressisärk, mille kohta ema ütles pluus. Ega Kolla mõni plika olnud, et ta pluusi kannaks. Koolis õpetati, et meestel on särgid, naistel pluusid, kuid ema ütles ikka: pluus. Päris tumba!
Kolla meistersportlase dressisärgil ringles allpool kaelaauku peenike valge iluriba otsekui pärlikee. Särk oli ehtne, see polnud mingi samkompunn nagu lukkudega püksid.
Punktipealt samasugust särki kandsid kodumansa kossuässad, ainult et neil oli selja peal kiri Kalev. Sellest ei julgenud Kolla praegu veel unistadagi. Enne tuleb kõvasti trenni lõhkuda ja kasvus nii umbes pool meetrit juurde visata, siis… Isa oli lubanud, et varsti tuleb kasvuspurt, ära karda, tuleb niikuinii. Isa oli hea.
Hiinakad varba otsa ja uks lahti.
Hiinakad olid valged ketsid, ka need olid üüratu defka.
Nii meistersportlase dressipluusi kui ka hiinakad oli Kolla koos isaga isa palgapäeval ostnud kaugelt-kaugelt teiselt poolt jõge, Peetrituru täikalt. Mis sest, et mõlemad olid kantud, aga mingi noorhärraliku olemise andsid need ikka.
Esmalt
