setu, ära sina ääre peale situ!
Kolla oli alla lisanud – Ära kõvasti peereta, kõrvalkabiinis magab inimene!
Talve jooksul oli mustus kasvanud kõrgeks, kivikõvaks külmunud koonuseks, täpselt Kremli torn, vahi, et tipp ümmargusest august välja ei paista.
Kivikõvaks külmunud pasatorni ümberlükkamiseks oli kemmergus toigas, kuid Kollal ei läinud seda praegu vaja, ta oli kergema töö peal.
Perenaine ütles alati, et kui maja oli veel natsimata, käisid sibid kaks korda aastas, sotsialismi ajal ainult korra paari aasta takka. Seal on vaks vahet, lausus perenaine.
Niristamise ajal meenus Kollale, kelleks Harald oli perenaiseproua kunagi ristinud – Klosette-Kemmergiine von Peldiksoniks.
Kolla väljus, laskis, sõrmed suus, kaks pikka ja kolm lühikest vilet.
Samkompunni pagasiluuk oli lahti, kuid Kosmose koonu sealt ei tõusnud.
Norutuju vajus Kollale peale. Kosmost oleks tahtnud silitada ja patsutada, siis oleks hommik läinud täie ette.
Ainus inimene maailmas, kes peale Kolla oli Kosmosesse tõeliselt kiindunud, oli pisike kutt Jantsa, kuid teda ei olnud näha.
Mitu päeva Kolla polnud Jantsat kohanud? Terve igaviku!
Naksti oli oma aknal hoopis perenaine proua Liide, Jantsa vanaema. Nagu oleks Kolla teda kutsunud!
„Kuule, Nikolai! Sind käis otsimas see pätipoiss sealt teiselt poolt tänavat. See, kes suitsetab. See, kelle isa on miilits. Harald või mis ta nimi on… Ütle talle, et minu hoovi pole võõrastel asja. Küll ma talle näitan,” kätsatas perenaine, ise sügas oma nõianina.
Kolla sammus oma hiinakatega mööda kevadlund vaikselt edasi, avas tagaukse.
Trepist üles tõusis Kolla kahe pika ja ühe lühikese hüppega. See viimane keks muutus aina lühemaks ja lühemaks, täna oli vaid neli astet. Kunagi saab ta üles kahe hüppega, selge see. Aga kas kunagi kaugemas tulevikus ühega? Või on ees inimvõimete piir nagu 10,0 sajas meetris?
Toas ootasid mata, esta, füss, New York ning kartul ja kaste.
Ema oli enne tööleminekut jätnud pliitale söögi.
Pliitale!
Kolla teadis küll, kuidas on õige, kuid mõnus oli lasta nii mõtteis kui valjusti kõlada pliital. „Pluusi” ta omaks ei võtnud, „pliita” aga istus.
Supilinnas räägiti teist keelt kui koolis.
Mõni ütles koguni „kartoffel” ja „soust”, kuid see tundus Kollale jällegi ülearu matslik ja tema seda ei pruukinud. Pealegi öeldi niimoodi rohkem Taga-Supilinnas, kus valitsevaks kambaks olid ämblikud.
Võib-olla just sellepärast Kolla huuled ei paindunud „kartoffeliks” ja „soustiks”?
Kunagi polnud midagi muud, alati üks kartul ja kaste. Huntnäljane Kolla vohmis kõhu täis ning asus kirjutuslaua taha tööle.
Koolitükkidega polnud mingit kiiret, Kollal oli pooleli maailma linnade edetabeli koostamine. Eile oli ta käinud Gogoli raamatukogus, sirvinud lugemissaalis entsüklopeediaid, saanud uusimaid andmeid, nüüd oli vaja tabelit parandada.
Linnade elanike arv püsis meeles üles kirjutamata. New York oma 14 458 351-ga oli esimene, ja selle üle oli Kollal raudselt hea meel. Viiendal kohal Šanghai oli samuti Kolla lemmik, poisile meeldis, kui ühe riigi suurim linn polnud pealinn. Nii peaks eestiski olema – Tartu võiks Kilulinnast mööda minna. Milano ja Barcelona kasvust oli rõõmu, las tõusevad Roomast ja Madridist kõrgemale! Aga see, et São Paulo trügib Rio de Janeirost ette, oli vastukarva. Tema oli Rio poolt nagu Tartu Kalevi pooltki.
KAKS RAAMATUT
MIS PAGANAMA tähtis asi see Haraldil oli? Mida ei tohtinud Kolla maha magada?
Uudishimu kipitas.
Siuh-säuh oli villane raudteesinel seljas, raudtee-läkiläki peas. Mõlemad olid kunagi olnud isa omad, isa oli saanud raudteelt uue sineli, vana Kollale andnud. Müts oli peaaegu paras, kuna Kolla oli suure peaga, kuid sineliäär lohises mööda maad, sinna polnud midagi parata.
Miks ta küll on nii pisike? Miks ta ei kasva nagu New York?
Kolla tormas vöörusesse nii et sinine jutt taga, tahtis esitrepist hooga alla hüpata. Aga Benita-tädi seisis trepil ees, vedas end käsipuud pidi viimase jõuga üles, peatus ja tõmbas igal astmel hinge. Kolla ei saanud ometi talle krapsti näkku karata, pidi ootama, mis sest, et poiss tundis end erutusest nagu nõeltel.
Ja Benita-tädi rääkis! Rääkis üksinda. Või täpsemini – häälitses ja muigutas huuli.
Kolla ei saanud kunagi pihta, mida ta pobiseb, teised küll.
Tädi Benita avaldab armastust oma peigmeestele, oli lausunud punase pea ja valge tutiga Siiri, see, kelle käed olid küünarnukkideni rahased.
Preili Benita panub jumalalt oma raskeid patte andeks, oli öelnud Jehoova-Friida.
Ise üle üheksakümne aasta vana ja ikka veel preili, oli imestanud Kolla. Ka mõned teised majaelanikud peale Friida-tädi kutsusid Benita-tädi preiliks, ise kõgistasid poole suuga naerda.
Kolla mõtles – ei tea, kas see on hea või halb, et Benita kohta preili öeldakse? Naljakas igatahes.
Habemeudemetega preili Benita tuli Kollale trepil tihti vastu, moor käis allkorrusel antrees, mille kohta mõned ütlesid ka eeskoda, postkastidest ajalehti kaemas.
Lehti telliti vähe, need kooldusid pisikeste plekkpostkastide piludest välja. Postkastid ise olid kinnitatud kummalegi antreeseinale.
Kolla-perele käis kuus korda nädalas Tartu leht edasi, kord nädalas pioneeride Säde ja kord kuus ajakiri eesti Loodus. Säde tuli muudkui edasi, mis sest, et Kollalt oli kaltsukandmise õigus ära võetud.
Pioneerirätt oli vene keeli „galstuk” ja see lühendati kaltsuks, nagu mõned lollid lühendasid pisikest, tema pisikest kasvu.
Sädemes oli kirjutatud ka Kollast!
Et Kolla on laisk ja lohakas nagu Oskar Ohakas. Isegi pioneerikaelarätt on tal tindiplekke täis. Aga muidu on andekas poiss ja kole kiire peastarvutaja. Ajalugugi tunneb, teab, mis aastal sündis Lenin ja millal toimus Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon. Teadmiste poolest võiks Nikolai Mjarg astuda isegi komsomoli. Just sellepärast on tema laiskus ja lohakus väga halvad, Nõukogude riigile läheb kaduma talent, kellest võiks abi olla kosmosevallutamisel ja tööviljakuse suurendamisel.
Ema sattus hirmsasse hüsteeriasse, kui see lugu ilmus, muudkui kärtsus ja särtsus nagu tuline pressraud – mida rahvas ütleb, mida rahvas ütleb, vaju häbi pärast maa alla!
Isa tögas, et vaata, poiss, kunagi, kui sa saad suureks ja kuulsaks, otsitakse see följeton üles ning kirjutatakse – kaasaeg ei mõista kunagi oma geeniusi.
Ja kuulsaks saada Kolla tahtis, kohe kohutavalt! Hambad ristis, ta selle nimel ponnistada ei viitsinud, kuulsus võiks niisama sülle kukkuda, ilma et sa selle nimel lille liigutama peaksid.
Väga imelik leht käis Malle
