talle pensioni ainult kümme rubla viiskümmend kopikat kuus.
Lõbusaid aastaid Nõukogude võim tööstaaži hulka ei arvesta, nõukogude töö on sihuke, mida tuleb teha, hambad ristis, oli aasinud Malle isa, sohvrionu elmar.
Kolla ei teadnud, mida täpselt tähendab lõbutüdruk, kuigi aimas. Midagi jube peibutavat, eks ole? Ainult seda Kolla ei mõiganud, kuidas sai olla lõbutüdruk eit, kes väljanägemise poolest on veel hirmsam kui kontninaga baaba-jagaa? Küürus, käib kepiga nagu nõiamoor luuavarrega. Kellele ta lõbu pakub?
Mitte kellelegi!
Malle ise oli päris lõbus tüdruk, naeris ja itsitas alati, nõnda et Kollale lõi puna palgesse.
Mallelgi oli kass, emane Kitty, piimvalge ja punaste silmadega, kuid seda uksest välja ei lastud, see lõi kogu aeg diivanil nurru ning pissis tuppa kassiliiva sisse.
Kolla ja Malle olid proovinud Kittyt ja Näukat paari panna, Kolla oli Näuka Malle poole tassinud, Näuka oli poissi jõledalt kriimustanud, Malle pool oli Näuka jälle Kräunuks hakanud, hirmsasti kiununud ja niugunud, kass Kitty oli diivani alla putkanud.
Sa ise oled samasugune, oli torganud Malle.
No ei olnud! Kolla polnud eales Malle peale kräununud.
Neil on ka nii, et igaüks ei sobi, oli Malle siis üritusele kriipsu alla tõmmanud.
Neil? Kellel veel, oli küsinud Kolla.
Arva ära, oli salatsenud Malle, kuid Kolla teadis täpselt, keda Malle silmas peab.
Vanasti, kui nad veel lapsed olid, seadsid nad Mallega omavahel sisse telefoni, see oli tühjadest tikutoosidest mängutelefon, üks karp Malle ja teine Kolla toas, nende vahel must niit.
Mis sest, et selle kaudu ei saanud rääkida, kuid mingi side oli ikkagi.
Põis punnis, pööras Kolla oma uksest paremale, tagaesikuni oli üksainus samm. Nina ahmis igasuguseid lõhnu, siin paiknesid majaelanike sahvrid. Sahvriuste ees rippusid kobakad tabalukud, et keegi ei saaks midagi ära pätsata. Onu Hugo ütles ühtelugu – mis ripakil, see ära, mis pole ripakil, see ripakile ja ära.
Siiski oma maja elanikke krattimises suurt ei kahtlustatud, kui kärumees Kullamägi välja arvata. Tema oli kõva kärakamees, sellisest võis kõike uskuda. Teisena tuli arvesse kotatooja Hugo, nii oli perenaine arvet pidanud nende üle, keda ta eriti ei usalda.
Kärumehe tütar Siiri Kullamägi töötas pangas. Ta oli punapea, kelle huuli kattis maasikakarva võõp, kuid pähe oli ta sidunud alati valge ja vallatu tuti, nagu oleks ta kooliplika – ise koletu vana, kakskümmend viis või midagi nii. Siiri vuhtis päev läbi küünarnukkideni rublahunnikutes, kuid õhtul koju kaasa tuua ei saanud kopikatki, rahasaalist välja tuldi porgandpaljalt, uksel otsiti kõik kohad kehal läbi.
Toogu tuti all, soovitas sohver elmar, ja ise hakkas selle peale itsitama. Kolla sai aru küll, millist tutti onu elmar mõtles.
Siiri kutsus Kollat ikka tamkat mängima, nad tegid seda suveõhtuti hoovis, kuuride ees, sääseparv tahtis liha kontide pealt ära õgida. Siiri oli õudselt kõva vedelas tamkas, Kolla võitis pangatöötajat mõnikord paksus. Siiri oskas oma nupud nii osavasti ära anda, et Kollal ei jäänud muud üle kui lüüa, lüüa ja lüüa ning nupud laualt korjata. Aga päriskabes sai Kolla teinekord temast jagu ning selle peale oli kostnud Panga-Siiri – jumala normaalne, sina oled mees, mina naine, naine ei peagi mehele vastu hakkama. See kõlas kummaliselt, umbes nagu et minu nimi on Kullamägi, ma peangi saama hõbemedali.
See, et Siiri ei saa pangast raha koju tuua ei saa, võib tekitada tal just erilise himu midagi hõlma alla pista, oli veendunud majavalitsuse pasportist, perenaise ja vanaproua Liide Prauni tütar ning Heino ja pisikese kuti Jantsa ema, Ellen Engel, kes kandis laia valge pitskaelusega roosat kleiti.
Üks, kelle kohta perenaiseproua Liide polnud veel seisukohta võtnud, kas ta on aus inimene või varas, oli studioosus. Ta oli päris uus ja tema kombed polnud teada. Ta elas korteris 1a, mida ametlikult polnud olemaski. Perenaine üüris oma kolmetoalisest üht tuba välja ja selle välisuksele löödi lihtsalt plekist numbrimärk 1a, et kaubal oleks minekut. Vana kostilise, samuti üliõpilase, oli perenaine minema kupatanud, kuna too ei maksnud üüri.
Sihuke siga, ei anna kopikatki, endal raha laialt, sa vaata, mis riideid ta kannab. Puha pärisvillane ja kalev, oli kirunud perenaine.
Nüüd olid perenaise kolmetoalise kahes toas kõik kapid ja lauasahtlid lukku keeratud, nii polnud vaja pabistada.
Vana studioosus Lembitu oli Kollale õpetanud peastarvutamise nippe, temaga oli Kolla vestelnud telepaatiast ja lendavatest taldrikutest, uuega polnud poiss veel ainukestki sõna jõudnud vahetada. Kolla ei teadnud tema nimegi, oli teda vaid paar korda näinud, valgetel juustel sinipunavalge tekkel, Kolla unistus.
Kolla kolistas tagatrepist alla, jõudis hoovi.
Päike paistis, jääpurikad katuseräästas sirgusid, tilgutasid veepisaraid. Need helgatasid kihvtilt.
Alati võttis kevad südame alt soojaks.
Näe, lumel olid Haraldi jäljed, poiss oli siin edasi-tagasi tammunud.
Seakuur asus kemmergu kõrval ning Peeter tegi alalõpmata röh-röh, kui Kolla asjal käis. Teistele vist ei teinud. Tahtis võibolla sõbraks võtta? Aga kust ta teadis, kes nimelt mööda läheb? Lõhna järgi?
Tegelikult oli kuivkemmerguid kolm, kõik ühes viltuses sinepikarva lobudikus.
Kõige seapoolsem uks viis naiste omasse, keskmine meeste omasse, parempoolne oli pererahva erakabiin, seal kergendasid keha perenaine proua Liide, tema keskharidusega tütar, majavalitsuse pasportist Ellen, memmepoeg Heino ja väike Jantsa ning nende isa Artur, kes oli varustaja ja käis pikkadel komandeeringutel. Onu Arturil oli lõua all alati keerdus sooliklips, rinnataskus, olgu seljas pintsak või särk, igavane posu täitesulepäid, nende kinnitusklambrid särasid taskukandil reas. Kord oli Kolla üle lugenud – viis täitekat! Kolla igatses endale täitesulepead, aga kust seda saada… Kallis, kohutavalt kallis! Ometi oli kaupluses Mäng ja Kool 21. Juuni tänaval neid müügil isegi kuldsulelisi, pehme padjaga karbis, need olid vitriinis näha. Ei tea, kas keegi ostis? Kui Kolla suureks saab, siis kindlasti ostab ta endale kuldsulega täiteka, hakkab sellega raamatuid kirjutama.
Kui onu Artur Kollat nägi, tögas ta alati – poiss, kus pruut? Ausõna, ära tüütas, inimene ei suuda midagi uut välja mõelda, kuigi on käinud ära teisel pool Moskvat ja tal on viis täitesulepead.
Teisele poole Moskvat, kaugele, kaugele ihkas Kollagi. Kolla teadis küll, mis linnad Moskvast edasi on – Sverdlovsk, Omsk ja Vladivostok –, ent oma jalga ta Petserist kaugemal maha polnud saanud. Kolla silmad kohe põlesid ihast käia ära Moskva taga.
Võib-olla ta hakkab raamatuid kirjutama, võib-olla mitte, kuid üht teeb ta kindlasti – ta põgeneb ära, kaugele-kaugele, tuleb tagasi alles siis, kui on juba väga vana ja kõik teised on ka väga vanad. Emale ja isale aga saadab ilusaid postkaarte, mille taha kirjutab – üksi rändan ma võõramaa radu, pisar laugel… Järgmine sõna ei jõudnud Kollale kunagi kohale, kuigi oli raadiost laulu „Kaugel, kaugel” ilmatu hulk kordi kuulnud. See oli nii imelik, seal oli tegemist mingi meeletusega, aga jäi segaseks, mis mõttes.
Kemmergus oli kuulmise järgi võimalik täpselt eristada, mida naaberhädaline parajasti teeb, kui sattusid koos temaga asjatama. Perenaine ähkis ja puhkis, Malle oli vagusi nagu hiir.
Täna
