magama. Siis ajas ema kassi minema – pole sul vaja karvu sisse hingata!
Näukal olid omad vigurid, nagu kõigil Marja tänav 10 asukatel. Kui kiisu-miisu oli korteris seespool, siis ei suvatsenud ta kunagi ukse avamist näugudes paluda, algul kribis uksetahvlit, siis tuli ja hõõrus end vastu su sääri. See oli eriti mõnna. Kui Näuka oli vööruses ning soovis tuppa tulla, siis näugus ta esmalt viisakalt, kui aga veidi viivitasid, siis juba nõudlikumalt ning pikapeale laskis kuulda seesugust koledat kräunumist, et nõrgema närviga majaelanikud ei sallinud teda silmaotsaski.
Iseäranis Jehoova-Friida, korterist number 3, kes oli jumala usklik ning kellel oli kass Joss, pärisnimega Joosep. Joss ei jäänud Friidast kunagi ainukestki sammu maha, tapsis ühtevalu perenaise sabas ning rahvas rääkis, et kass kardab miilitsat, kuna Friida on oma kõutsi jehovistiks värvanud.
Jehoova tunnistajad olid ka keelatud, täpselt samuti nagu siga ja jõulud. Friida sisistas alati Näuka peale – kõtt, põrguloom, kõtt! Kusjuures Friida-tädi enda perekonnanimi oli Põrgova! Oma Jossi aga hellitas see Põrgova nii et terve vöörus kajas – kiis, kiis, niiguke, liis, liis, liiguke!
Isa kutsus Näukat Kräunuks, Näuka-Kräunu teadis alati, kas keegi on kodus või mitte. Kui Kollat, ema või isa polnud, siis Näuka ei näugatanudki uksel, vaid istus pööningutrepi astmel ning ootas, endal silmad vööruse hämaruses hiilgamas.
Just pööningu pärast Näuka Jossile vahetevahel karvu kargaski, isa ütles, et Kräunu on võitlev ateist.
Nüüdki lidus Näuka-Kräunu üles pööningule, trepist, mida oleks võinud ka redeliks kutsuda. Oli seesugune vahepealne nähtus, poolredel, pooltrepp. Nagu Kolla oli poolpioneer, poolmittepioneer.
Pööninguluuki oli Kolla koos isaga kassiaugu saaginud, nii polnud tuvikütil tarvis näugudes nõuda luugi ülestõstmist.
Hiirekuningas käis seal asjal ja tuisid krabamas. Ja tõi teinekord, kui suvatses Kolla õnnelikuks teha, poisi jalge ette verise ja sulgedest kitkutud linnalinnu, uhkustas oma jubeda suutäiega, mis teinekord saputas veel tiibu.
Kollale meeldis Näuka soov kiitmist just temalt oodata. Ainult et saak oleks võinud viisakam välja näha.
Otse Kolla vastas, korteris number 6, samuti kööktoas, elas koos oma tütre Siiriga küürus, sooneliste kämmaldega kärumees Kullamägi, kel oli kabjaarm näos. Siiri kiitis Näukat, andis talle teinekord vorstinahku. Siiri ütles veel, et tuvid levitavad igasugu jubedaid haigusi ja kui poleks Näukat, peaks neile mürki panema. Tulebki mürki panna ja kassile kah, paukus kärumees, kes oli vanasti olnud hobusemees. Peetrit tema lihaks teha ei lubanud, Näukat mürgitada küll. Kus on siin loogika? Üldse – raske oleks olnud leida inimest, kelle puhul nimi, nägu ja teod vähem kokku klapiks. Nimi oli härrasmehe oma, aga kärumees ise oli vindunud vanamehekonks ahvikäppadega, selget päeva ta suurt ei näinud, ainus kullaga sobiv asi tema juures oli vanadest aegadest jäänud paks hõbedane uurikett, mis püksivärvli vahelt välja rippus. Kusjuures uuri Kullamägi kordagi ei uurinud, ei vaadanud, palju kell näitab, ja majarahvas arvas üksmeelselt, et uur on ammugi pandimajja läinud. Ja kas kettki oli hõbedast? Vanamees oli setu, laskis kõrist alla õuhkat ja liikvat, ise kiitles, et mõlemad on väärt kraam, ühest peatäiest saab mitu korda purjus olla. Jood hommikul vett peale, ja jälle auru all!
Kõrvarõngastega noorproua, vanaproua tütar, pasportist Ellen Engel ütles ühtelugu: üht asja tehti klikiajal jumala valesti, seda, et inimestel lasti võtta endale selliseid perekonnanimesid, nagu nad tahtsid. Maksa või kuldraha, pole see Kullamägi midagi muud kui üks igavene sopajoodik.
Kõrvalmaja, kivist Marja 8 oli olnud kunagi Kullamäe tall ja tõllakuur, siis oli tulnud uus aeg, hobune oli oma peremehele kabjaga vastu sihverplaati virutanud ning viisakast voorimehest sai hirmsa väändunud lõustaga kärumees, kelle otsmikul oli kõver arm selgelt paista. Mõnele toob hobuseraud õnne, kuid Kullamäega nii ei juhtunud. Uus aeg võttis temalt ära troska ja pani tema tõllakuuri venelased, kelle kohta Kolla isa ütles, et need polegi venelased.
Hoolimata kabjalöögist ei andnud Kullamägi oma kaeramootoreid tapamajja viimiseks riigile, vaid lõpetas ise Tähtvere prügiluhal täpsete pussilöökidega mõlema elu. Hobused olevat nutnud, kuid hobusemees andnud ägedalt nuga – tsahh ja tsahh, tsahh ja tsahh! Siis tirinud mees surnud hobuste verised korjused oma kärule, vedanud need öösel Raadi surnuaiale, sinna oli ta oma naise kalmu kõrvale varem valmis kaevanud sügava augu ja kuuvalgel kukutaski sinna oma kallid loomad. Seejärel ajanud Kullamägi kalmumaa tasaseks ega kõnelnud sellest kõigest mitte üht sõna.
Muidugi, hobuverine rada asjade surnuaialt, prügiluhalt inimeste surnuaiani oli olnud selgelt näha, kuid paari pudeli eest pigistas piirkonnavolinik Harald Supilontrus silma kinni.
Kõik see oli juhtunud kaua enne Kolla sündimist, ta oli sellest kuulnud oma isalt ja emalt. Aga tõsi, mis tõsi, et surnuaiapühal ajas kärumees habeme maha, pani end pidulikku mundrisse, kattis hobuste ja naise haual peolaua ning laskis õuhkal ja sakuskal hea maitsta. Lauaks oli tal tavaline istepink, mis aga asja ilusti ära ajas.
Just sellepärast ei sallinud Kullamägi silmaotsaski perenaist ja tema siga Peetrit, tema leidis, et see on selge sigadus – siga pea nii palju, kui süda kutsub ja suu matsub, kenuskaela ei lubata pidada kuldrahagi eest mitte.
Kolla kõrval, kahetoalises korteris, number 3, elas Jehoova-Friida oma tütre ja väiga, Friida meelest ei tohtinud tuvisid tappa.
Tuvi on Püha Vaim, oli öelnud tädi Friida.
Perenaine jälle kostis, et tuvide tapmine on hää, kuid asjalkäimisega kass vaid leotab pööningupõrandat, see tähendat, et ülakorruse korterite lagesid, ja varsti immitseb kassikusi teiste tuppa.
Õpetage oma kõutsivooster niimoodi välja, et ta pööngul vaid tuvisid tapaks. Las kuseb õues, nagu kõik korralikud kassid, oli õpetanud proua perenaine.
Kolla ema jälle kirus Näukat just tuvihimu pärast. Linnukaka on põlluramm, ütles ema ning sundis Kollat seda kahe kotiga kandma üle õue kuuride taha peenramaale. Heino nägi seda ja itsitas Kolla üle – sitatassija! Sel hetkel vihastas Kolla end kringliks ja oleks ema maha löönud.
Käru-Kullamäest ja Panga-Siirist vasakul, korteris number 5 elutses tädi Benita Schloss, kelle põsel kasvas hõre habe ning kes oli üle üheksakümne aasta vana ja nõnda põdur, et tal polnud Näukast enam sooja ega külma.
Korterid 3, 4, 5, 6 ja veel üks 6 paiknesid ülakorrusel. Korterit number 7 majas polnudki, ja kui mingi võõras nägu tuli otsima kedagi, keda siin majas ei elanud, ütles Kolla teinekord, kui oli lõbusas tujus, et vaadake korter 7-ndasse! Siis see nägu kolistas vööruses ringi ja turtsus nagu kevadine siil.
Vanasti, kui Kolla oli tõesti pisike, oli olnud ka korter 7, seal elas väikese munapeaga onu Hugo, kuid siis lõi ta leivad ühte kappi tädi Friida tütre Lainega, kes oli kõrvalkorteris numbriga 3, kahe kööktoa vahele seina raiuti uks, onu Hugo uks vöörusesse naelutati kinni ning numbrimärk uksetahvlil võõbati valgeks nagu ukski. Kui väga teraselt vaadata, siis võis plekist numbrimärgil aimata seitset.
Kui näiteks Malle ja Kolla peaksid paari minema, siis ei läheks see nipp läbi, kuna Malle ja Kolla korterite uksed oli diagonaalis üle vööruse.
Onu Hugo töötas naha- ja jalatsivabrikus Kastani tänaval, kaugel-kaugel, kuhu teised Supilinna kutid polnud eales sattunud. Kolla küll, tema tegi oma uurimusmatku mööda Tartu linna ning oli avastanud kotakombinaadi kõrge hoone.
Hugo tõi töölt põues salaja välja kalosse ja sandaale, Friida tütar Laine pakkus neid kõigepealt majaelanikele, kui siin kaubast
