midagi,” vastas Kolla.
„Kas pjuksirihma on?” uuris mees edasi.
„Ei ole,” vastas Kolla.
„Mis sa arvad, et me sind usume? Vaata järgi!” käsutas vanemleitnant seersanti ja naine tuli Kollale lähemale.
„Kas teil prokuröri order on?” sahmas Kolla ning lõi mõlemad miilitsad pahviks.
„Mis asja? Mis order?” turtsatas meesmiilits.
„Läbiotsimiseks peab olema order,” kuulutas Kolla võidukalt.
Kust Kolla orderi kohta teadis?
Asi oli selles, et öösel käisid mõnikord passikontrollid, põmmisid rusikaga uksele, tulid vaatama, ega korteris viibi neid, kes pole sinna sisse kirjutatud.
Vahel tahtsid tubagi läbi otsida, kuid siis küsis isa alati – kas teil prokuröri order on?
Miilitsad mõõtsid teineteist pilkudega.
„Vaata, vaata, kas tal rihm on. Muidu poob end veel jules. Juks tegi, pjarast oli paksu pahandust,” julgustas mees naist. „Pjuksirihma ja mõnda muud rihma.”
„Just nii, seltsimees vanemleitnant,” ütles seersant ja pöördus siis Kolla poole. „Ma soovitan teha seda vabatahtlikult, Nikolai. Kui vabatahtlikult ei tee, leiame ka mõne teise viisi.”
Polnud erilist mõtet vastu puigelda.
Kolla avas sinelihõlma ja naine veendus, et poisi dressipüksid püsivad puusadel kummiga, seejärel libistas ta peod üle Kolla päevinäinud sineli. Kummardas alla ning äkki tundis midagi.
„Mis seal on?” küsis naine. „Ise ütled, et sul ei ole mitte midagi.”
Voodri vahele pistetu oli Kolla unustanud.
Kollal libises tuline hirmujutt üle selja. Sellest tuleb kohutav jama, kui seersant nüüd Konstantin Pätsi leiab.
Kogenenult torkas naine käe sineli põuetaskusse, surus sõrmi aina sügavamale ja sügavamale. Tema jaoks polnud see mingi ime, et Kolla tasku peaaegu maani ulatub.
Naismiilitsa näpud liikusid mööda Kolla keha allapoole nagu mürgiämbliku koivad.
Viimaks jõudsid mürgiämbliku koivad raamatuni.
Nüüd on krõška. Kolla visatakse kindla peale kollast välja ja saadetakse kolooniasse, sinna, kuhu läheb Tumma-Toits, kes oma õe, kuulsa ujuja Tiiu kohta ilget pläma suust välja ajab. Ja isale antakse töölt jooksupass, Pätsi puhul ei maksa mingit läbi sõrmede vaatamist loota, nagu telefoni panemise-mittepanemise puhul tehti.
Isa oli öelnud, et vedurit lastakse juhtida ainult neil, kelle vastu on täielik usaldus, vedurit ei lubata juhtida mõnel rahvavaenlaselsabotööril, kes rongi kraavi laseb.
Isa kuulas küll Ameerika Häält, kuid tegi seda salaja. Pätsi-raamat oleks olnud avalik asi, oleks sama, mis veduri kraavi juhtimine.
Koolis räägitakse ikka tõtt, et ta on õudselt hooletu. Säde kirjutas õigesti, et ta on laisk ja lohakas nagu Oskar Ohakas. Ta oleks pidanud Benita-preili kingituse jalamaid tuppa viima, peitma selle oma õpikute vahele.
Oeh, jämme jummal, ole sa tuhat korda tänatud!
„Jämme jummal” ütles tavaliselt sohvrionu elmar ja Kollale oli ütlemine koledalt mokkamööda.
Raamat, mille miilitsaseersant välja tõmbas, oli Malle matemaatikaõpik.
Seda õnneks ühe võmmi nupp ei noki, et inimesel võib voodri vahel olla kaks raamatut.
Naine pani leitu ohvitseri ette lauale, poisi lõi süda kepsu, raske Pätsi-kivi veeres hingelt.
„Tartu linna… Hrenaa nad kirjutatada oskavad. Mis turak number see on?” veeris kulupea ümbrispaberilt.
„Üheksa,” tõlkis naine Rooma numbrit.
„Tartu linna juheksas 8-klassiline kool, 7 b klass,” jätkas veerija. „Ahah, vahele jäid! Ma jutlesin, et sa valetad. Kõik valetavad. Ise jutlesid, et kjaid kuulsas Tartu 1. Keskkoolis, njud tuleb välja, et hoopis seal Komsomoli tjanavas.”
„See pole minu raamat,” tõrjus Kolla.
„Paistab, et kellegi tüdruku oma,” lausus vormis naine. „Näete, Boriss Aleksejevitš, viimasele reale on kirjutatud Malle Leivategija.
Ei tea, miks talle on vaja tüdruku õpikut? Meile ütles poiss, et käib kuuendas klassis. Õpik on seitsmenda klassi oma.”
„Varastad vanemate tjudrukute raamatuid. Mida sa neilt veel varastad?” jõras meesmiilits.
„Ma pole seda varastanud! See tüdruk andis selle mulle! Selleks, et ma mõned ülesanded talle ära lahendaksin. Me elame ühes majas, ma õpetan talle matemaatikat, mis sest, et ta on minust aasta vanem. Ta ütles veel, et ta märkis need kohad ära, mis tal järgmine kord vaja on. Need ülesanded, mida ma talle järgmine kord tegema pean,” õigustas Kolla ennast.
„Sina õpetad seitsmenda klassi tüdrukule matemaatikat,” ei uskunud naismiilits.
„Muidugi õpetan. Ma käin ka matemaatika olümpiaadidel,” püüdis Kolla võimuesindajaid veenda.
„Vaatame, vaatame, kus sa kjaid,” ütles ohvitser, avas raamatu ja laskis hämmastusest pikka vilet ning tegi seda muuseas õudselt hästi, kuid vene moodi – ühe suupoolega.
Teisiti ta ei saanudki, teises suupooles rippus pabeross.
Kolla ühe suupoolega ei osanud, ka ei küündinud poisi pilk seletama, mis hallpea vile esile oli kutsunud, tema nägi vaid raamatu ümbrispaberit.
„Gjunekologija õpik,” veeris vilistaja vist tiitellehelt.
„Günekoloogia,” parandas naine.
Kollal polnud õrna aimugi günekoloogiast, ta ei teadnud, mida see salapärane sõna tähendab.
See oli mingi haigus, ainult et milline?
Poiss oli seda sõna lugenud polikliinikus, kus ta käis arsti juures trenniluba pikendamas, seal seisis majajuhil GÜNEKOLOOGIA OSAKOND. Kõiki teisi, stomatoloogiat, ortopeediat, vaktsineerimist ja isegi endokrinoloogiat Kolla teadis, ainult günekoloogiat mitte. Kogu aeg kavatses ta raamatukogu lugemislauas entsüklopeediast järele vaadata, kuid ühtelugu läks meelest ära. Ju ei olnud oluline.
„Oi, блядь! Oi, блядь…”, kordas muudkui ohvitser, kui günekoloogiat sirvis.
„Siia on pliiatsiga hüüumärk tehtud, see on talle tähtis olnud,” ütles naine ja pani oma sõrme millegi juurde raamatuleheküljel.
Mille?
„Черт побери! Pervert! Ise alles pjakapikk. Tassib pornograafiat põues,” imestas mees.
„See ei ole pornograafia, see on…” proovis selgitada naine.
„Maaja Villemovna! Kui vanemleitnant
