noormees,” kutsus seersant Kollat.
Noormees! See tiitel kõlas nagu aukõrgendus.
Poiss ning kõpskingade ja katkise sukaga miilits suundusid pikka ja kitsasse koridori, mida mööda sagis miilitsaid edasi-tagasi, seejärel läksid nad trepist alla hämarasse keldrisse.
„Mul on vaja kooli minna,” ütles Kolla. „Mul algab kell kaks kool.”
„Kooli? Vaatame, mis su koolist üldse saab…” venitas konvoeerija. „Oma vanuse kohta on sul imelikud huvid.”
„Ma ei teadnud, mis raamat see on,” kaitses ennast Kolla.
„Miilitsas ei valetata, pea see meeles! Miilitsas räägitakse kõik puhtast südamest ära, siis on miilits kah lahkem. Varastasid selle ema tagant, jah? Tahtsid viia kooli, et teistele poistele näidata, on nii?” nähvas naismiilits.
„Ausõna, ma ei teadnud, mis raamat see on,” kaitses end Kolla.
„Ikka valetad,” tõdes naine kurvalt.
„Ma ei tea isegi seda, mida günekoloogia tähendab,” lisas Kolla argumendi.
„Ise ütlesid, et käid matemaatikaolümpiaadidel ja nüüd teed end nii rumalaks. Ma nägin küll, mis kohtadesse sa olid hüüumärgid teinud,” jäi Maaja Villemovna kindlaks.
„Neid ei teinud mina! Mina pole neid teinud!” seisis Kolla enda eest.
„Kes need siis tegi? Sinu ema või?” imestas naine.
Kuidas sa annad Malle üles? Parem on vait olla, tulgu mis tuleb.
„Siin on su koht!” ütles naine ja avas trellitatud puuri ukse. „Ja kool las ootab. Miilits on tähtsam kui kool. Kool otsustab, kas nad niisugust õpilast enam kooli võtavad. Siin istud senikaua, kuni su kodus ära käiakse.”
„Meil ei ole kodus praegu raha,” lausus Kolla.
„Siis jäädki siia istuma. Ära karda, lapse jaoks ikka leitakse. Mis vanemad need on, kes oma last ei armasta? Küsivad naabritelt, kui muidu ei saa. Ma ütlen Boriss Aleksejevitšile, et ta küsiks vähem. Kolm rubla, mitte rohkem,” lubas naine.
Kollale meenus, et ema oli just perenaiseproualt Liidelt laenanud kolm rubla, et palgapäevani välja venitada.
„Ma kardan, et kolme kah pole,” poetas Kolla.
„Alla kolme ei saa kuidagi. Kõige vähem kaks,” lõpetas naismiilits jutu ning näitas näpuga, kuhu poiss peab minema.
Mis jäi Kollal muud üle, kui kongi astuda?
Kõmdi! kolksas riiv väljastpoolt kõlinal ukse ette ja Kolla kuulis naise kontsade kaugenevat klõbinat.
Nüüd on ta vangis. Esimest korda elus.
Täitsa huvitav, milline päris vangla välja näeb, kas sarnaneb sellega, mida ta on raamatutest nii palju kordi lugenud?
Kahekorruseline nari ja klosetipott, toole polnud. Aga potil oli viisakalt kaas peal, mitte nii nagu nende õuekemmergus, mille august sitatorn välja vahtis. Narile istudes pidid end küürus hoidma, potile võis toetuda, selg sirge.
Mõnikord ikka veab.
Mis siis, kui miilits oleks günekoloogia asemel Konstantin Pätsi välja tõmmanud?
Kolla istus WC-potile, urgitses voodri vahelt Konstantin Pätsi ja hakkas uurima.
Küll ta kuuleb, kui keegi tuleb, jõuab raamatu peitu pista.
Oli veidi pimedavõitu, kuid lugeda sai, eriti hästi nägi pilte.
Millised uhked fotod! Konstantin Päts, ordenivöö põiki üle rinna, puha aumärke täis! Need kõik teeb Kolla endale selgeks, millise riigi omad ja mille eest saadud. Perekond, naine ja lapsed. Ei, hoopis hoidja ja lapselapsed. Kõva ujuja Tiiu käib lapsi hoidmas, ei tea, kas see hoidja ka ujuda oskas? Patsi, nagu Tiiul, tal ei paistnud olevat.
Tegelikult on vanglas päris mõnna. Kui Kolla seda koolis või tänaval teistele poistele räägib, kas siis keegi usub, et ta on plate peal istunud?
Ja nii noorelt juba! Pole veel viitteistki täis. Ei tea, kui vanalt retsiisand Krill esimest korda kinni pandi?
Kolla läks Konstantin Pätsiga edasi.
Sündinud Tahkuranna vallas. Kus see on?
New Yorki ja Rio de Janeirot Kolla teadis, kuid Tahkuranda mitte.
Ahah, Pärnumaal, järelikult võib-olla mere ääres.
Merd polnud Kolla veel näinud. Aga hirmus himu oli tal mere järele. Kõik, kõik annaks, peaasi, et jõuaks suure vee äärde.
Keegi niutsatas.
Kosmoselaika!
Kes muu võis see olla? Ainult et kuidas ta sai seda teha poisi pea kohal?
Kuum jutt käis Kollast läbi.
„Laika! Kosmos!” hüüdis poiss.
Koonukas haugatas sõbralikult vastu.
Kolla tõusis, pistis Pätsi voodri vahele ja uuris asja.
Tuli välja, et ta selja taga oli tõrvapapiga kaetud sein.
Miks on tarvis seina katta tõrvapapiga?
Poiss kangutas papi otsast lahti.
Oo, viirg päevavalgust!
Selgus, et tõrvapapp katab keldriakent.
Kosmos haugatas julgustavalt.
Kolla rebis terve papi kärinal maha, äkki lõi kogu kong päikest täis. Ainult põrandal olid varjutriibud, sest aknasüvendit kattis metallrest, see oli juba kõrgemal, seal, kus olid kõnnitee ja Kosmoselaika.
Aken oli kahekordne, keskel trellid. Aga kaunis laiade vahedega.
Kremooni andis pöörata, sisemise akna sai lahti tõmmata. Välimist tuli lükata väljapoole, see jäi poolpaokile, sest raam põrkus vastu süvendiseina.
Kosmos kiunus heameelest.
Poiss püüdis end pressida trellivarbade vahele.
Ei mahu.
Poiss võttis vatniku seljast.
Nüüd oli teine tera, nüüd tekkis lootus.
Kes ütles, et ta on laisk ja lohakas nagu Oskar Ohakas? Valetaja ütles! Kolla ei unustanud sinelit koos Pätsiga maha, keeras selle rulli ja torkas trellipulkade vahelt aknasüvendisse, mille põhi oli täis lund, konisid ja muud prahti. Keerulises olukorras oskab ta end kokku võtta nagu Zoja Kosmodemjanskaja.
Jumala hea, kui oled pisike ja mahud ka kõige kitsamasse vahemikku. Pead vingerdama nagu uss, kuid edasi sa kahe trellipulga vahel liigud, Kosmose auh-auh-toetus innustas.
See oleks küll õudselt mage juhus, kui nüüd rest lahti ei
