tobedam, kui nüüd mõnele võmmile sülle kargaks. Ei tea, kas siis saadetakse kolooniasse nagu kassiuputaja Tumma-Toits, kuulsa ujuja Tiuksmani vend.
Kolla surus plaadi rohkem üles, pressis end selle vahelt lumelögasele kõnniteele. Nüüd padavai plehku! Aga miks Kosmos ei tule kaasa, miks koonukas oma koonuga sihib resti alla, nagu juhiks millelegi tähelepanu?
Täitsa jama, ta on ikka paras Oskar Ohakas. Ta on jätnud sinelirulli sinna keldrisüvendisse. Mida ütleks selle peale retsiisand Krill? Sitt, vitt ja vankrimääre!
Resti uuesti üleskangutamisele kuluks aega. Mis siis, kui ta mõnele võmmile vahele jääb? Aga kuidas sa jätad maha Pätsi, kelle rinnal särab metsikult ordeneid? Kui mõni militseinik seda ausära näeks, kisuks poliitiliseks. Võib-olla saadetakse Siberisse? Isale antaks veduri pealt raudselt jooksupass.
Dressiväel Kolla surus raske metallresti teist korda kaldu, kuid sedapuhku ülaltpoolt, puges resti vahele, ise kõhuli kõnniteesopas, raske raud turjal. Vaevu-vaevu ulatus poiss küünitama kätt sinelipambuni süvikus. Oli tükk tegemist, et tagasi roomata, restiserv kribis valusalt kukalt, siis peakolu ning alles seejärel kukkus kõmaki kinni. Oi, bljad, nagu ütles võmm! Restiäär oli kiskunud läkiläki peast, müts kukkus süvikupõhja.
Kirbu aevastus! Kuigi ema lööb kodus lärmi, kui avastab, et müts kadunud.
Nüüd vehkat!
Südalinnas oli vähem lund, nagu saabuks kevad siia varem. Ja südalinna lumejäänused olid roppmustad, nagu elaksid siin kurjemad inimesed.
Poiss putkas Pirogovi tänavale, sealt vene kiriku aeda, ustav kambakaaslane Kosmos järel, too liputas rõõmust saba. Alles seal kirikuaias, valgelumiste põõsaste vahel oli mahti sinel selga tõmmata. Konstantin Päts oli ilusti voodri vahel, ütles katsung. Nii sooja ilmaga kannavad mütsi vaid memmekad. Las jääb miilitsatele mälestuseks!
Kolla teadis üht käiku, mis viis läbi hoovide ja majade esimeste korruste otse 21. Juuni tänavale.
Oma kooli tuli vältida, mis sest, et õhtuse vahetuse tunnid olid vist juba alanud. Või ei olnud? Kellaajast polnud õrna aimugi. Aga ikka võib trehvata mõnda õpetajat, kes sulle turja kargab.
Vaja minna Raekoja platsile, vaadata linnakella Raekoja tornis.
Kolla liikus mööda salakäiku hoovist hoovi, ta tundis end partisanina fašistide tagalas. Äkki kargas Kosmos üht sabata kassi taga ajama. Kolla kutsus ja kutsus, kuid koonukat netu, Kosmos oli otsekui maa alla vajunud. Võib-olla oli selle kassivoostri sabatus Kosmose tegu? Jahikoera moodi kuts ta on.
Õudse haava lööb hinge, kui sõber su maha jätab. Ja veel kelle pärast!
Kingissepa tänav tuli Nõukogude luurajal ületada kogu ilmarahva silme all, siin lihtsalt polnud teist teed.
Las näevad! ega keegi tule selle peale, et Kolla põgeneb parajasti vanglast, nagu Robin Hood seda mitu korda tegi.
Tšort poberi, alati jooksed sa rahvaparves sülle sellele, keda sa kõige vähem näha tahad!
„Heldus, sina, Nikolai! Ilma mütsita! Tere!” hüüdis Haraldi ema Moonika Püi, seesama, kes oli kassile nimeks pannud Ljubov Orlova.
„Kuule, poiss, kas sul külm ei ole? Väljas veel miinuskraadid,” manitses Haraldi ema Moonika, endal peas meeste läkiläki, sama tüüpi, mis Kollal võmmerei aknaauku jäi, ainult et kaunim, kallim ja läikivam.
Ja seljas tiigritäppidega kasukas, käed sama karva muhvis, noh, proua Supilontrus oma täies hiilguses.
„Ei ole külm, kevad käes. Palja peaga käimine on moes,” vastas Kolla.
„Ole ikka, kevadeni veel pikk maa. Mis moeahv sina tahad olla… Harald rääkis kodus, et miilits on su kinni võtnud. Ma mõtlesin, et räägin onu Stjopale, et nad su lahti laseksid,” ütles Haraldi ema ja Haraldi naine Moonika Püi.
Kolla tundis end nõelatuna, talle tundus, et Moonika-tädi tahtis öelda – mis moeahv sina tahad olla oma sinelis, kuid sai viimasel hetkel sõnasabast kinni.
Kolla khakitooni raudteelasesinel ja Haraldi ema kasukas olid tõesti nagu kaks äärmust – üks töölise, teine daami oma, üks peetud, teine suurtsugu ja šikk.
Onu Stjopaks kutsus proua Moonika oma meest, Haraldi isa, Supilinna piirkonnavolinikku.
Oli üks piltidega kehvnoi värssides lasteraamat miilitsast, keda onu Stjopaks kutsuti. Too värsivõmm oli pikk nagu soolikas ja aitas kõiki. Kollale sihuke titavärk ei istunud, tema luges musketäre. Ja onu Harald polnud üldsegi nii pikk nagu onu Stjopa.
Teiseks oleks Kolla tahtnud täpsustada – militseinik ei võtnud kinni mind, vaid meid. Siin on vaks vahet. Kuid Kolla ei jõudnud, sest enne teda tegi suu lahti Moonika-proua, Saluudi-kino piletöör: „Kuule, poiss, kas sa meie uut filmi oled näinud? Prantsuse oma. Ma ise pole ka veel vaadanud, kuid töökaaslased ütlesid, et seal on Pariis ja eiffeli torn.”
Saluut asus teisel pool tänavat.
„Ei ole,” vastas poiss.
Kus võis ta seda näinud olla, kui täna on esmaspäev, mil tulevad uued filmid?
„Tahad tulla vaatama? Tahad Pariisi näha?” pakkus Haraldi ema Moonika.
Kuidas võib niisugust asja üldse küsida! Üle kõige maailmas tahtis Kolla näha filme ja musketäride linna Pariisi. Lisaks sellele on kino kindel koht, kust mingi võmminäru sind otsida ei oska. Vähemalt poolteist tundi oled veel vabaduses.
MERE ÄÄRDE, MERE ÄÄRDE!
SEANSS JUST ALGAS.
Proua Moonika viis Kolla kino uksesammaste vahelt sisse, seejärel piletikontrollist läbi, nad läksid algul teisele, siis kolmandale korrusele.
Saal oli juba pime, proua Moonika pani ta istuma looži – asi oli selles, et seal olid kõige kallimad kohad, need jäid tihti tühjaks.
Ringvaates täitsid Kohtla-Järve kaevurid-stahhaanovlased põlevkiviplaani miljoniprotsendiliselt. Maa-aluseid käike pidi hulkuda oleks hirmus põnev. Mitšurini-nimelise kolhoosi lehmad andsid talvelgi kõvasti piima, nii et üle lüpsikuääre maha jooksis. Kõht oli vapustavalt tühi, silmanägemise tahtis ära võtta. Ants Antson tiirutas pikkadel kiiruiskudel elva järve jääl ja ütles, et tema seab sihiks maailmameistrivõistlused ning mõne aasta pärast toimuvad Innsbrucki olümpiamängud. Kolla teadis, kus Innsbruck asub – Austrias! Kui hakkaks hoopis kiiruisutajaks?
Kolla oli teinud korvpalli, ujumist, jäähokit, lauatennist, tennist, kergeraksu, malet, kuid kiiruisutamist polnud ta veel proovinud.
See jääks loomulikult kõrvalalaks, peamine oleks ikka sõudmine.
Ringvaate ja filmi vahel lõi saal uuesti valgeks, Kolla kartis, et keegi piletiga tuleb oma kohta tahtma. Ja seal istub tema! Kord oli nii juhtunud, siis polnud Kolla leidnudki endale vaba tooli, pidi istuma rõdutrepil.
Tuli hoopis Haraldi ema, tõi tuututäie liha- ja moosipirukaid.
Naine oli vahepeal selga tõmmanud kinotöötaja halli ametikleidi ning jala otsa saanud kollase tutiga sussid. Ja tema sukasilmad ei jooksnud nagu mõnel nais-Stjopal. „Minu emal on Supilinna ainsad sukkpüksid! Ja mitte mingist
