kes end ilmselgelt ebamugavalt tundis, üritas seletada. Ledokolin kuulas ja kortsutas kulmu. „Ja kus te elate?”
„Kuueteistkümnendas.”
„Meie saatkond on ka Kuueteistkümnendas, Boulogne’i metsa lähedal.”
„Ma olen kuulnud, et seal pidi palju prostituute olema?” üritas Frost teemat vahetada.
„Saatkonnas või?”
„Metsas ikka,” kiirustas Frost end parandama.
„Vastab tõele. Aga need ei ole tasemel prostituudid.”
„Kuidas nii?”
„Lihtsalt. Kuueteistkümnenda kõrvaltänavates on paremad. Kas tahate, räägin täpsemalt?”
„Ei noh, mis nüüd…”
Ameeriklane hakkas ilmselgelt ära vajuma.
„Kui ei taha, siis ei taha. Aga järgmine diplomaatide klubi üritus tuleb teha Ameerika saatkonnas.”
„See on komplitseeritud. Julgeolek…”
„Mis julgeolek? Meie tegime enda juures ilma probleemideta. Diplomaatiliselt tuleb mõelda, aga mitte julgeolekust rääkida.”
Frost maigutas suud ja tammus ühelt jalalt teisele.
„Kas te vene keelt valdate? Saaksime koos eesti kolleegiga kolmekesi ühes võtmes suhelda.”
„Ei valda,” ütles ameeriklane ja tõmbus eemale. „Oli meeldiv tutvuda. Loodan, et saate nüüd terve õhtu kahekesi veeta.”
„Mis siis ikka, nägemiseni. Ärge unustage vene viina proovimast,” sõnas Ledokolin talle järele.
„Vaat nii, härra Mets. Tore on sellistel üritustel uusi tuttavaid leida.”
Rein vaatas Ledokolinit huviga. Hoolimata vestluse otsekohesusest oli Ledokolini näol püsinud sõbralik naeratus. Naljakas, mõtles Rein. Milleks oli tal vaja seda ameeriklast üle kuulata. Seletamatu vene hing…
„Millega te, härra Mets, vabal ajal tegelete?”
„Ega seda vaba aega eriti olegi,” ütles Rein kohustusliku Pariisi lause.
„Midagi te ikka teete? Mina käin näiteks nädalavahetustel kalal.”
„No mängin tennist mõnikord.”
„Kas tõesti? Üks mu sõber on sellel alal väga kibe käsi.”
Ledokolin viipas eemal seisvale Leonovile. „Aleksei, härra Mets on tennisist nagu teiegi!”
„Kas tõesti?” Leonov astus ligemale. „Aga kuidas partneriga lood on?”
„Kuidas juhtub,” ütles Rein.
„Vaat see on pahasti. Tennisega on nagu kooseluga, usaldusväärne partner on väga tähtis. Kus te mängimas käite?”
„Jardin Atlantique’is, Montparnasse’i jaama juures.”
„Ei ole kuulnud. Kas te minuga ei oleks nõus mängima? Mul läks just paarimees Moskvasse tagasi.”
„Miks mitte,” ütles Rein kerge ebamugavustundega. „Ainult ma ei ole teab mis mängumees.”
„Aga mina olin Wimbledoni kolmas,” ütles Leonov ja puhkes kohe oma nalja peale naerma. „Mul on suur huvi neid Atlandi aedu proovida. Kas valik oli ehk Eesti NATO-poliitikaga seotud?”
„Ei olnud,” vastas Rein ja ulatas oma visiitkaardi.
„Tänan väga.” Leonov libistas kaardi taskusse. „Võtan teiega kindlasti ühendust. Oli meeldiv tuttavaks saada.”
„Kohtumiseni, härra Mets,” ütles Ledokolin. „Külastage meid jälle.”
Trocadero metroojaam oli õhtuselt vaikne. Rein heitis pilgu kellale. Juba veerand tundi. Ja mitte ühtegi rongi. Ta uuris seintele kleebitud afišše. Galerie d’Orsays oli üles seatud järjekordne kogus vene kunsti ja kogu Pariisis põrnitsesid inimesi Vasnetsovi vägilased. Keskmine neist meenutas Ledokolinit. Kusagilt kostis vaikseid praksatusi. Tunnelisuus pildus lahtine juhtmeots sädemeid. Rein keskendus uuesti seinale. Marigny’s mängiti Tankred Dorsti „Merlinit”. Läksid kord laia ilma tühermaale kolm rändurit. Ühel oli kaastunne, teisel julgus ja kolmas teadis, kuhu vaadata. Neljapäeviti sooduspiletid.
Vastasperroonil istus pikkade tumedate juustega naine, kitarr süles. Naine vaatas enda ette ja libistas sõrmedega üle keelte. Helid olid monotoonsed, aga rütmitunnetus veatu, nagu see on võimalik ainult suurlinna metroo suvalises jaamas viimast rongi oodates. Naine alustas laulu. Hääl oli madal ja ärasuitsetatud ja peaaegu täiuslik. Ta laulis keeles, mis ei olnud prantsuse, itaalia, hispaania ega ükski muu keel, mida Rein eristada suutis. Meloodia katkes, naine kallutas pead ja kuulatas, kuidas helid kaugenesid ja vaibusid, ja hetkel, mil viimane noot hajus, alustas ta uuesti. Siis tuli käänaku tagant rong ja kihutas kõigest sellest üle.
Rein istus Jardin Atlantique’i välikohvikus ja ootas Leonovit. Klubi neli tenniseväljakut jäid kahe kõrghoone vahele, taamal kõrgus Tour Montparnasse ja allpool sõitsid rongid lääne poole. Pimeduse saabudes andsid jaama hääled ja tulesära pargile futuristliku varjundi. Tumesinises dressis Leonov sammus trepist üles.
„Ma arvasin, et tean Montparnasse’i kanti peast,” ütles venelane ja vaatas enda ümber ringi. Nad jalutasid väljakule. Leonov tonksas jalaga vastu plastkatet. „Põrge peaks siin päris terav olema.”
„Peaasi, et see riikidevahelisi suhteid ei kahjusta,” naljatas Rein.
„Meie riikide vahelisi suhteid, Rein Reinovitš, ei saa enam miski kahjustada,” märkis Leonov.
Rein sirutas parema käe välja. Talle meeldis mõelda, et reket on mõõk, mida ta Myamoto Musashi moodi õiges haardes hoiab. Ta jälgis, kuidas Leonov avalööki sooritab. Venelane tegi seda nagu muuseas: käesirutus, pall teele, löök lõpuni. Rein vastas kaetud tagantkäega ja noogutas tunnustavalt. Leonov oli tasemel. Seda oli kohe näha. Nad tegid kümmekond minutit sooja ja selle aja jooksul eksis venelane ainult korra. „Kas teeme punkti peale?” küsis Rein.
Venelane asetas jala joone taha ja põrgatas palli enda ees. Sirge käega, mitte randmega. Kollane punkt tõusis üles, sinises särgis kogu paindus nõtkelt tahapoole ja viskus sekundi pärast terasvedruna sirgu. Serv tuli eestkäe alla, aga sellise jõuga, et Rein ei jõudnud tõrjumiseks midagi ette võtta. „Viisteist-null,” ütles Leonov rahulikult. Seisul kolmkümmend-null sööstis venelane võrku ja lõikas Reinu palli maha. Kindlalt ja väljapeetult, nagu tenniseõpikus. Nelikümmend-null. Rein tundis, et ta peab ennast kokku võtma. Kusagil pidi käima see nõksatus, mis kogu keha mobiliseerib. Ta üritas lõigatud tagantkäega stabiilsusele mängida. Sellega kaotas ta initsiatiivi ja Leonov sooritas ründealas õnnestunud eestkäelöögi. Asi oli halb.
Tema kord oli servida. Rein hingas sügavalt sisse ja mõtles end uuesti väikeseks poisiks. Teisel pool võrku seisis keegi vanem mölakas, kes oli teda korvpalliplatsil mõnitanud või üritanud tema käest diskopileti ostmiseks kolmekat pommida. Ja serv tuligi hea. Kuri ja tugev, end potentsiaalseks ässaks keerutav. Serv oli isegi väga hea, ja kui Rein seda imetlema jäi, lõi
