Mees sooritas graatsilise liigutuse, mis näis pärinevat mõnest Leni Riefenstahli filmist. Krak-krak-krak-krak, tiirutas tuvi tiibadega üles-alla vehkides rahva kohal ja näis, et nii uhket lindu ei suuda miski peatada, aga järgmisel hetkel langes ta kivina alla ja jäi Reinu ees asfaldile lebama. Rein võttis tuvi üles ja ulatas neegrile.
Kaja süütas käigu pealt sigareti ja sammus Trocadero poole. See oli hea kant, Kuueteistkümnes vahetas Kaheksanda välja, tänavad olid vaiksemad ja ettekandjad tõmbasid vähem. Ta möödus kalarestoranist, mille ees kaptenimütsiga mees vilet lastes austreid lahti lõikas ja neid jääpuruga täidetud vaagnale asetas. Õpetlik tegevus, mõtles Kaja. Kui oled noatera õigesse kohta surunud, piisab ainult kergest liigutusest, et karbipooled lahti jookseksid. Mehe pilk libises üle Kaja rindade. Vaata nuga, konnasööja! sisendas Kaja talle mõttes, lõikad peopesa lõhki!
Place Rochambeau’le jõudes astus Kaja bistroosse nimega „Le Galliera”. Ta tellis tassi kohvi ja avas „La Libérationi”, mille keegi klient oli lauale jätnud. Silmanurgast nägi ta, kuidas uks avanes ja sisse astus hallipäine umbes kuuekümneaastane mees, kes Kajat nähes silmad üllatusest pärani ajas. Kurat, mõtles Kaja. Kuradi kurat. Pariis-miljonilinn, ja siin me nüüd oleme. Mees, kelle nimi oli Jean Schwob ja kes oli Prantsuse välisluureteenistuse DGSE kolonel, suundus rõõmsalt tema poole.
Kaja kate oli rahuldav ja partnerteenistused ei teadnud temast midagi. Välja arvatud prantslased. Paari aasta eest oli Kaja nendega ühte projekti teinud. Kolonel oli olnud partnerite juht ja tema lugu oli õhtuste veinijoomiste käigus üksikute episoodide kaupa esile tulnud.
Kolonel pärines aadlisuguvõsast, mis oli üle elanud Suure Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõjad, ja see oli aristokraatide kohta hea tulemus. Vanematel oli tema jaoks kavandatud tähelend, mis pidi koloneli viima esmalt Ecole Normale Supérieure’i ja seejärel Välisministeeriumisse. Kolonel läks aga vabatahtlikuna Alžeeria sõtta ja sealt Ecole Militaire’i. Pärast lõpetamist suunati ta Peastaabi luureosakonda. Ühel ilusal päeval astusid tema kabinetti kaks hallides ülikondades tsivilisti, kes teatasid, et nad on organisatsioonist nimega le SDECE, ning küsisid kolonelilt, kas ta ei oleks nõus välisluuresse üle tulema. Kolonel võttis pakkumise vastu ja temast sai clandestin, salajane operatiivtöötaja, kellega peetakse sidet kõiki konspiratsioonireegleid järgides. Selle koha peal muutus koloneli elukäik ootamatult värvivaeseks, seda hakkasid saatma prantslaste tüüpilised nullväljendid ja Kaja mõistis, et tal ei ole mõtet liigseid küsimusi esitada. Ega ühe prantsuse vanamehe lugu teda nii väga huvitanudki. Samas oli tal kogu aeg mingi kummaline aimdus, et kolonel on üks neist inimestest, kes ta elust niisama lihtsalt läbi ei libise. Kaja ohkas ja soovis kogu hingest, et ta meest nimega Jean Schwob kunagi tundnud ei oleks.
II. PEATÜKK
„Kas võtame kohtumise terviseks?” küsis kolonel.
„Võtame,” ütles Kaja.
Kolonel viipas ettekandjale. „Mida te Pariisis teete?”
„Puhkan närve. Lugesin, et Guimet on uuesti lahti tehtud, ja võtsin endale mõned päevad puhkust.”
„Guimet’st te ilmselt tuletegi?”
Kaja raputas pead.
„Õige küll,” ütles kolonel. „Täna on teisipäev. Kõik muuseumid on kinni.”
„Tõesti?” kergitas Kaja kulme.
Nad lobisesid kümmekond minutit kõigest ja mitte millestki.
„Ikka veel teenistuses?” uuris kolonel lõpuks.
„Jah,” vastas Kaja, kes oli seda küsimust oodanud. „Analüüsi peal. Ja teie?”
„Läksin erru. Õigemini saadeti.”
Kaja manas näole küsiva ilme.
„Ma räägin teile ühe anekdoodi.” Kolonel osutas tühjadele klaasidele. Ettekandja tuli kahe uue veinikogusega. Välismaalasel oleks ta rahulikult oodata lasknud, mõtles Kaja. „Kohtuvad kord Pariisis kaks tiigrit. Üks on tokerjas ja veriseks pekstud, teine on priske ja lakub vurre. Mis juhtus? küsib täissöönud tiiger. Ära küsi, ütleb teine. Läksin
Les Halles’i juurde ja üritasin araablast murda. Kohe olid politsei ja vasakpoolsed kallal, aeti läbi terve Pariisi taga, hea, et eluga pääsesin. Ja sina? Mina hüppasin üle DGSE müüri ja murdsin ühe koloneli maha, vastab täissöönud tiiger. Prantsuse välisluures on neid nii palju, et keegi ei pane tähele, kui mõni ära kaob.”
„See on tegelikult kurb lugu,” ütles Kaja, kui mõlemad olid naermise lõpetanud.
„Muidugi on,” nõustus kolonel. „Prantsusmaal minnakse erru kindralina.”
„Mis siis juhtus?”
„Ütlesin kunagi ühele tegelasele, mida ma temast arvan. Tüübist sai hiljem personaliülem. Ongi kogu lugu.” Kolonel võttis välja paki „Marlboro Lightsi” ja pakkus Kajale. Mõlemad suitsetasid vaikides. „Nüüd elan maakodus. Loen. Korrastan veinikeldrit. Lõikan roose. Ilmselt väga kaua vastu ei pea. Aga mul on sõpru huvitavatel kohtadel, küll nad varsti mõne pakkumise teevad. Te ütlesite, et olete siin pikemalt?”
„Vähemalt nädalaks.”
„Kummaline, et me kohtusime. Ma ostsin eile Barbey d’Aurevilly „Saatanlikud”, Lobel Riche’i illustratsioonidega. Ühel neist olete teie. Ma sain sellest alles praegu aru.”
„Ahah,” ütles Kaja. „Kes see d’Aurevilly on?”
„Saabastega kass.”
Kaja vaatas kolonelile arusaamatuses otsa.
„Üks kirjanik. Baudelaire’i kaasaegne. Kord oleks teda Preisi spiooni pähe äärepealt ära lintšitud.”
„Kas põhjusega?”
„Kes seda teab. On kirjanikke, kellele meeldib mõelda, et nad on spioonid, ja spioone, kellele meeldib mõelda, et nad on kirjanikud.”
„Kas kassi-raamat ongi see, mis teil seal kotist paistab? Tohin ma näha?”
„See on midagi muud. Valgustusajastust.”
„Nii vana? Näidake.”
Kolonel kõhkles veidi. Siis võttis ta kilekotist nahkköite ja ulatas selle üle laua.
„Drapiez’ raamatukogu,” uuris Kaja kaane siseküljele pressitud kirja. „On see sealt pihta pandud?”
„Võimalik.” Kolonel kehitas õlgu. „Põlemised, okupatsioonid, revolutsioonid.”
„Tugev köide. Mitte nagu praegu. Millest see raamat räägib?”
„Ristisõdadest. Algus on Josephus Flaviuse stiilis, lõpupoole läheb asi metafüüsiliseks. Nii nagu 18. sajandil kombeks oli.”
„Selge,” ütles Kaja, kes ei saanud millestki aru. Polnud vajadustki.
Kolonel vaatas kella. „Pean minema hakkama. Kahju.” Ta vaatas Kajale otsa. „Tulge mulle külla. Sööme koos õhtust.”
„Miks mitte,” ütles Kaja. „Kui mul aega üle jääb.”
