intiimsuhete. Ma töötan eriteenistuses. Te olete vist pikemat aega üksi elanud?”
Rein läks näost punaseks. Kuidas ta küll teab? mõtles ta palavikuliselt. Ilmselt on mind juba aastaid jälgitud. Enne Pariisi lähetuse algust oli elukaaslane ta tõepoolest maha jätnud ja nüüd olid Reinul õrnema sooga peamiselt ametialased suhted. Teen sulle heateo, oli ta elukaaslane veel nende viimasel kohtumisel öelnud. Prantsusmaa on ilusaid tüdrukuid täis. Oligi, aga kohalikud naised ei tundnud Reinu vastu huvi. Ülejäänud naised samuti mitte. Nii-nii, üritas Rein end koguda. Talle meenus kolleeg pressi- ja infoosakonnast, kes oli kord öelnud, et kui luuraja sinuga suhtlema hakkab, siis on tal sinult midagi vaja. A-la-t-i. „Millega ma hakkama olen saanud?” päris ta murelikult.
„Mis te ise arvate?”
„Ma ei oska midagi arvata. Riiki ma reetnud ei ole ja välismaa luurajatega ei suhtle.”
„Olete kindel? Aga teie sõber Leonov?”
Kõrvallauas istuv blondiin rääkis mobiiliga, „Oh mince!” hüüdis ta üle ruumi. Lõuna-Prantsusmaalt, mõtles Rein. Pariislanna ütleks zut või merde.
„Minu sõber kes?”
„Leonov,” ütles Kaja kannatlikult. „Keda te oma memos mainite. Kes Euroopa Liidu kohta arvamust avaldas.”
„On ta siis mõni selline? Mulle tundus, et täiesti korralik diplomaat. Pean ma teda nüüd vältima?”
„Ei, miks. Inimestega tuleb suhelda. Vaatame, mida see Leonov teilt tahab. Võimalik, et ta ongi puhas diplomaat. Sellised on täiesti olemas.”
„Nojah,” ütles Rein.
„Mille vastu ta huvi tundis?”
„Tahtis paar setti tennist teha.”
„Ja kas mängib hästi?”
„Minusuguse jaoks piisavalt.”
Kaja rüüpas mineraalvett ja silmitses Reinu. Kolmekümnendate teine pool. Juustes on juba halli. Kitsas nägu, ümmargused mustad silmad. Meenutab mingit lindu. Näiteks haigrut. Tumesinine ülikond, ametnikulõikega. Triibuline lips, ruuduline särk. Numbri võrra suurem kui vaja. Kulunud nahkrihmaga kell. Ainult kingad on korralikud. Mida sa esindustasuga teed? Jood maha? Kogu olek on kuidagi krampis. Ilmselt mingi kaitsereaktsioon. Piidleb silmanurgast, siis vaatab jälle maha. Kuidas sina, tuvike, siia õhupall-inimeste sekka sattusid?
„Võib-olla natuke pähkleid?” Kaja ulatas Reinu poole portselankausi.
„Tänan, ei,” ütles Rein ja pööras pilgu Kaja büstilt seinal rippuvale maalile, millel oli kujutatud kahte aknaorva külge aheldatud pärdikut. Aknast paistis mingi sadam. Purjekad. Rein heitis pilgu randmele.
„Kas järgmine kohtumine surub peale?”
„Otseselt mitte,” ütles Rein. „Mul ei ole aja peale minekut.”
„Nagu ma aru saan, oleme me põhimõtteliselt kokkuleppele jõudnud?”
„Jah,” ütles Rein. „Ärge minust ainult liiga palju lootke.”
„See on meile suureks abiks. Kui teil kiire peaks olema, siis ei ole mõtet minu järele oodata.”
Rein sammus trepist üles ja keeras raudlampidega kaunistatud väljapääsu alt vasakule. Oleksin pidanud selle Kaja siiski pikalt saatma, mõtles ta kahetsustundega. Sinu probleem, Rein-poiss, on selles, et sa ei suuda inimestele ära öelda, oli ta elukaaslane kord öelnud. Kui sa õigesti keelduda oskad, on inimesed su peale vähem pahased, kui et asjad poolikuks jäävad. Ja taevastele poolikud asjad ei meeldi.
Tšehhi saatkonna treppidest looklev järjekord oleks saudidelegi silmad ette andnud. Päevane vastuvõtt, mõtles Rein. Võimalus tasuta einet saada. Ta ulatas vastuvõtukutse Wehrmacht’i välipolitseinikku meenutavale heeroldile. Mees kohendas kaelas rippuvat pronksplaati, kallutas end Reinu poole ja noogutas siis mõistvalt pead. „Härra kolmas sekretär Eesti saa-aa-at-konnast,” kõmistas heerold üle saali. Rein astus jõuliselt ettepoole, surus saadiku kätt ja ütles ettenähtud tervitussõnad. Ametlik osa läbitud, suundus ta saali, mille ühes otsas seisis pikk laud suupistetega. Ta võttis taldriku ja asus järjekorda. Täis kõhuga tuli suhtlemine kuidagi paremini välja.
Kohal oli üllatavalt palju munapudrumundreid: Argentiina, Mehhiko, Portugal, Poola, Kuveit… Järgmisel hetkel sisenes saali kogukas Valgevene sõjaväeatašee, kes meenutas välimuselt Tigeri tanki. Pagunite ja punaste lampasside välkudes liikus kindral kolleegide suunas, kes lugupidavalt kahele poole kõrvale tõmbusid. Tanki varjus liikus jalavägi, atašaadi nooremad liikmed. Pärast seda, kui sõjamasin seina ääres tankimisasendi oli sisse võtnud, saadeti kõige madalama aukraadiga mees jookide järele.
Rein rüüpas klaasist ja vaatas ümbritsevat melu. Diplomaadi üle on võimalik juba selle põhjal otsustada, kuidas ta vastuvõtul toitu taldrikule tõstab, mõtles ta seina äärde tõmbudes. Üks pressib end iga hinna eest liudadele lähemale, üritab suupärasemaid palukesi haarata, on ahne ja kärsitu. Teine ootab rahulikult oma järjekorda. Kui laud tühjeneb, siis ootab, kas tuuakse juurde, ja kui ei, siis lööb käega. Kui ma oleksin luuraja, mõtles Rein, siis otsiksin ma inimesi, kes iga hinna eest vastuvõttudele trügivad, et seal söömise pealt kokku hoida. Tõenäoliselt on sellised kergemini ostetavad. Aga võimalik, et nende väärtus ei ole eriti kõrge. Spiooni elu on päris keeruline, mõtles ta klaasi marmorlauale asetades, katsu sa sellest massist midagi väärtuslikku leida.
Rein märkas, et tema kõrvale oli ilmunud lühikest kasvu aasialike näojoontega mees, seljas oliivroheline munder. Mehel oli sõbralik naeratus ja katkised hambad. Rein heitis pilgu pagunitele. Hiinlane? Midagi ei klappinud. Hiina saatkond asus Eesti esindusest paariminutilise jalutuskäigu kaugusel. Rein oli seal paar korda vastuvõtul käinud ja eraldusmärgid meelde jätnud. Väikese mehe munder oli kuidagi teistsugune. Rein esitles ennast ja jäi ootama, mida teine ütleb. Hua Xiao, Vietnami saatkonnast. Nad vahetasid paar fraasi ja hakkasid liikuma siseõuele püstitatud õlletelgi poole, kus mängis rahvariietes kapell.
„Eelmine kord oli neil sõjaväeorkester,” ütles Rein vabandavalt.
„Mu sõber, te kannate jätkuvalt Läti värve?” puudutas keegi ta käsivart. See oli Pierre-Marcel de Brume, kultuuriantropoloog ja kohalik balti ekspert.
„See on mul ainus,” vastas Rein puna-valgetriibulist lipsu kohendades.
De Brume puhkes naerma. „Ma olen kindel, et teil on mõni veel. Muide, kas te olete kuulnud, et „Gallimard” kavatseb „Ööbiku ja vaskussi” välja anda?”
„Kas tõesti?” küsis Rein.
„Nii see on.” Prantslane vaatas kaugusesse. „Nii see on.”
Rein kuulas de Brume’i seletusi ja otsis samal ajal silmadega Leonovit. Huvitav, miks ma seda teen? mõtles ta äkki. Ma olen ju diplomaat, minupärast võivad kõik maailma luurajad end oimetuks spioneerida. Samas mõistis ta väga hästi, miks ta seda teeb. Ta soovis Kajaga veel kord kokku saada. Isegi väga. Aga kokkusaamiseks vajalikku venelast ei paistnud kusagil.
Quai Branly kohal säras päike. Taamal kõrgus raudkonstruktsioon, millega Eiffeli-nimeline insener oli tõestanud, et reieluu põhjal on võimalik Paabeli torni ehitada. Nüüd üritasid mitme rahva esindajad sellest kasu lõigata. Aeg-ajalt korraldas politsei haaranguid, et
