Leonovi mängus pidi olema nõrk koht. Kõigil oli.
Seis oli nelikümmend-viisteist Reinu kasuks. See oli üks keerulisemaid olukordi – üksainus punkt eduka lõpplahenduseni, puhas närvide mäng. Rein lõi esimese servi võrku. Ja seejärel teise. Näis, nagu oleks Leonov muianud. See muie oleks justkui öelnud: Rein-poiss, sa kardad võita. Sa oled seda ju alati kartnud. Ei ole, sisendas Rein endale. Aga Leonov tuli skooriga Reinu võidule järjest lähemale. Nelikümmend tasa. Edu väljas. Rein sai aru, et ta on kaotanud. Nii läkski.
Nad olid väljakul kokkuvõttes poolteist tundi. Lõppseisuks jäi ükskuus; kuus-null; null-kuus; kuus-üks. Kõik Leonovi kasuks.
„Te mängite hästi,” ütles venelane dressipluusi selga tõmmates. „Punktiseis ei näita siin midagi, ma pidin võitlema iga geimi pärast.”
„Ajalugu mäletab ainult lõpptulemust,” vastas Rein mornilt.
„Ma ei ole sellega nõus. Pealegi, mitte mina ei võitnud, vaid teie kaotasite. Kas saate aru, mida ma sellega öelda tahan?”
„See on odav lohutus.”
„Vastupidi. Ma olen kindel, et järgmine kord võidate mind nii et tolmab. Erakordselt nauditav mäng oli, mul ei ole ammu väljakul nii head tunnet olnud. Oleks teil järgmisel nädalal aega uuesti proovida?”
„Mõelda võib,” ütles Rein. Võib-olla oli tal täna tõesti halb õnn olnud.
Kui telefon helises, oli Rein parajasti kääridega „Le Figaro” kallal.
„Keegi Kaja,” ütles sekretär.
Rein surus telefonitoru õlaga kõrva vastu ja libistas lõiketera läbi ajalehepaberi.
„Kuulen teid.”
„Tere,” ütles naisehääl. „Me kohtusime teiega eelmisel aastal liitumisseminaril.”
Rein kortsutas kulmu. „Võimalik”. Ta pani ajalehe kõrvale. „Mida ma teie heaks teha saan?”
„Ma olen Pariisis praktikal ja sooviksin teie kui kohaliku eksperdi käest paaris asjas nõu küsida.”
„Mis ekspert mina nüüd olen,” ütles Rein ettevaatlikult. „Aga tulge saatkonda.”
„Võib-olla saaksime kusagil linnas kokku? Kas „Buddha Bar” sobib? See ei tohiks saatkonnast väga kaugele jääda.”
„Buddha Bar” oli kallis koht. Mis praktikant see küll olla võis?
„Mis seal ikka,” nõustus Rein. „Kuigi võiksime muidugi ka „Maxime’is” merisiili proovida.”
„Kas peale tööd?”
„Kuidas oleks kella poole viiega? Mul on hiljem veel üks kohtumine.”
Tegelikult ei olnud Reinul mingit kohtumist. Ta oli lihtsalt tüdinud vabast ajast tasuta konsultanti mängimast.
„Väga hea, siis kell pool viis. Vasaku rõdu ääres. Küll ma teid ära tunnen.”
„Nägemiseni,” ütles Rein ja pani toru hargile.
Champs-Élysées’ puudelt langes lehti ja jalge all vedelesid kastanimunad. Eestis oleksid lapsed ammu puhta töö teinud, mõtles Rein. Talle meenus vene keele tundi ruttav ranitsaga poiss, hommikune udu, õhtune pimedus ja tumepruunid poleeritud puukuulid, mis sügispäikese kiirtes särama lõid. Avenue de Marigny alguses seisvad sandarmid keerasid külje liiva keerutava tuuleiili poole ja saatsid Reinu ükskõikse pilguga. Nagu kaks beduiini. Ainult et see oli Pariis, mitte tatarlaste kõrb, kus nad oma garnisoniaega parajaks tegid. Indigotooni taevas oli mustaks tõmbunud ja õhk oli elektrit täis. Linna kohal koondusid jõud, mis valmistusid vihma alla kiskuma. Eestis tähendas vihm ilmamamuutust, siin ei muutnud vihm midagi.
Pariisis sajab alati, ütlevad inimesed, kes selles linnas harva käivad, mõtles Rein. Need, kes siin elavad, ei pane vihma tähelegi. Pariisi vihm on nagu pariislane, ilma mingi põhjuseta on taevas äkitselt pilves, kõik tõmbub süngeks, veekardin langeb üle tänavate, kahe minuti pärast särab jälle päike ja ilm on sama soe kui ennegi.
Rein varjus kohvikuterrassile ja kujutas endale erinevaid vihmatüüpe ette. Kevadvihm, mis raugeb vaid selleks, et hetke möödudes uuesti alla tuisata. Suvevihm, mis linna endasse mähib ja tuulehoogudena mööda majakatuseid Saint-Germain de Prés’st äärelinnadesse kandub. Sügisvihm, mis langeb Porte des Lilas proletaarse kohviku aknaklaasile sama monotoonsuse ja vihaga nagu liigutus, millega kohalik plekist aknaluugid kinni tõmbab. Ja lõpuks talvevihm, pateetiline ja trööstitu nagu vana pederast, kes mööda Marais’ tänavaid ringi hiilib. Maailma võimalikest vihmadest on parim see, mis langeb vaikselt akna taga olevasse aeda ja mille häält raamatu kohale kummardunud lugeja pilku leheküljelt tõstes kuulatama jääb, mõtles Rein. See on loodud rahu leidmiseks ja rahu selle abil ka leitakse. Au olgu sulelistel kõrges ja raamatukoguvihm inimestel maa peal. Aamen.
Taevas oli selginenud. Eemal seisis nahkjakis saksofonist, sõrmed klahvidel. Mees hingas sügavalt sisse. Samal hetkel tõusis tuulepuhang, mis haaras okstelt lehti ja paiskas neid kuldse lindina poolviltu üle laudade. Kõik see kestis vähem kui kaks takti. Rein rüüpas tassi tühjaks ja asetas selle lauale. Klaasplaadi toeks oli pandud kümnefrangine, tagaküljel kaljusse raiutud kirik, mille tornitipus seisis Püha Miikael, hingede kaaluja. Ingel nõelaotsal, ei rohkem ega vähem.
„Buddha Bar” oli segu Ida eklektikast ja Lääne kitšist. Domineeris purpur ja meeleolu oli nagu oopiumiurkas või koloniaalbordellis. Rein mõtles kahetsusega, et ta teab mõlemaid ainult filmikunsti vahendusel. Ta laskus mantlit selga jättes trepist alla. Rõdul oli neli inimest. Kaks keskealist meest ühe laua taga, kaks umbes kolmekümneaastast naist kõrvallaudades. Üks neist oli hallis kostüümis, teine kandis tumedat sviitrit ja kulunud teksasid. Hallis kostüümis naise ees oli veeklaas ja mapp dokumentidega. Sviitris naine kõlgutas jalga, rüüpas veini ja lehitses „Paris Match’i”. Rein tammus hetke ühelt jalalt teisele ja astus siis oma väljavalitu poole. Hallis kostüümis naine vaatas talle üllatunult otsa.
„Tere, Rein,” kostis teisest lauast.
„Räägime asjast,” ütles naine, kelle nimi oli Kaja.
„Räägime,” ütles Rein. Vestluskaaslane oli igati atraktiivne. Pruunid enesekindlad silmad, täidlased huuled. Õlgadeni ulatuvad heledad juuksed. Ilusad käed, peente sõrmedega. Ehteid ei kanna, välja arvatud musta kiviga kuldsõrmus. Kaja vaatas talle otse silma ja see tekitas segadust. Stiilne tüdruk, mõtles Rein. Teab oma väärtust. Ta oli selliseid alati imetlenud. Eemalt muidugi. Stiilsete tüdrukute lähedal oli alati keegi. Keegi teine. „Kas te mängite saksofoni?” küsis ta endalegi üllatuseks.
„Ei mängi.” Kaja asetas tühja klaasi lauale. „Kas ilma ei saaks?”
„Saab ikka,” vastas Rein segadusse sattudes, „see tähendab, sõltub, mida te soovite, mina seda ju ei tea.”
„Mina soovin veel veini,” naeratas Kaja. „Kas tellin teile samuti?”
„Jah, palun,” ütles Rein.
Bordoos oli tublisti tanniini. Rein tundis, kuidas parkaine huultesse sööbis. Kui saatkonnatöötajal päevast päeva selline veinivõru ümber suu on, siis ei ole rohkem vaja küsimusi esitada. „Mis asjus te siis abi vajate?” Kõri
