see tühja asja pärast hädaldamine, Dan!” ütles Ursula teravalt. „Sina olid siin eile öösel ja sinuga ei juhtunud midagi.”
„Ma ei ütlegi, et midagi juhtub, ainult et võib juhtuda!” Ta jõllitas naisele otsa. „Ja mina olen mees ning üsna tihke ehitusega sealjuures. Teie kahega on teine lugu.”
„Me oleme selleks täiesti suutelised!” väitis Ursula.
Nüüd, kui tal oli olnud hetk aega meest lähedalt jälgida, revideeris Meredith juba oma esimest muljet temast. Esmapilgul tuleb meelde jõud. Kindlasti oli siin olemas füüsiline jõud. Kuid habemeraamistuses suu oli üllatavalt pehmejooneline ja Meredith pidas endamisi aru, kas mees on sellest teadlik ja kas näokarvad on kasvatatud selleks, et varjata ebarahuldavat näojoont. Midagi turtsakat oli ka tema käitumisviisis – miski, mida Meredith hetkel täpselt määratleda ei osanud.
Kuid mees paistis küllaltki lahe ning nüüd pöördus ta Meredithi poole. „Ma näen, et te olete heitnud pilgu meie laibale hauas!”
Jackson, kes oli ilmutanud tagapool seistes rahutuse märke, pahvatas: „Parem katame ta kinni, enne kui läheb liiga pimedaks, et näha, mida me teeme! See väike molkus Joe oli jälle siin! Ta topib oma nina igale poole, nuhib ringi. Nüüd ta arvab, et siin võib varanduse leida! Aina hullemaks läheb!”
Dan kehitas õlgu. „Võta rahulikult, Ian. See väike naga ei tule ligi, kui keegi siin on. Vähemalt,” ta vaatas uuesti kahe naise poole, „ma loodan, et ei tule!”
Ta asus Jacksonile appi puldanit luukere peale tagasi panema ning Ursula ja Meredith läksid tagasi vagunelamu juurde. Karen, kes oli sealsamas ligidal viibinud ja Woollardile kinnitatud pilguga pealt kuulanud, järgnes neile.
Renee oli juba seal, pakkides tänaseks oma asju kokku.
„Noh, pigem teie kui mina!” ütles ta rõõmsameelselt. „Minu arvates peaksid poisid seda tegema.”
„Ära sina ka hakka!” sõnas Ursula. „Dan näikse arvavat, et nad kõik kavatsevad pärast maagilisest seenesoustist õhtusööki keset ööd siia alla tormata ja vaguni kummuli keerata.”
„Väga võimalik!” Renee polnud üks loomuldasa trööstijaist.
Karen pomises oma murust madalamal moel: „Ma toon oma asjad vagunist ära. Te ei taha neid endaga sinna.”
Ta ronis astmest üles ja kadus sisse. Uudishimust näha kohta, kus ta öö veedab, järgnes Meredith talle. Ursula jäi välja Reneega vestlema.
Seestpoolt oli vagun segadik, kuid korrastatud segadik. Keskele oli sätitud ajutine pikk pukkjalgadel laud, mis võttis enda alla enamiku ruumist. Piki lauda olid korralikult virna laotud luu- ja potikillud. Seal oli ka sogast vett täis täksitud emailiga pesukauss ja käsn. Karen koristas parajasti sedelivirna ja puhastuspliiatseid ning kleeplinti tee pealt eest.
„Ma siin puhastasin ja sildistasin,” ütles ta vabandavalt.
„Keeruline töö.”
„Mitte nii keeruline kui väljas kaevikutes. Ma olen tõeline kohmard.” Ta lasi masendunult õlad längu. „Täna pärastlõunal astusin ma jälle millelegi peale ning Ian tänitas mu kallal. Ta pistis mu siia tühja-tähjaga tegelema, kuna tema arvates teen ma siin vähem kahju.”
„Ma usun, et ta leebub. Nüüd, kui hipid on siia laagrisse jäänud, on ta ilmselgelt väljakaevamiste pärast väga mures ja arvatavasti läks ta tahtmatult endast välja.”
„Ei.” Karen pööras paberipakki töökitli vastu surudes ringi. „Ta ei taha mind kaeveplatsile. Kui tal poleks inimestest puudus, ei võtaks ta mind.”
Kimbatuses ja teadmata, mida öelda, pomises Meredith midagi arusaamatut.
„Kõik teavad seda. Ka teie näete seda, kui siia jääte. Ma ei lõhu midagi meelega ära! Ma tõesti üritan ettevaatlik olla! Kõik vihastavad, välja arvatud Dan, nii see on! Tema on minu vastu alati kena.” Naise hääles kõlas igatsev noot.
Hm, mõtles Meredith. Kuuldavalt ütles ta: „Ma julgeksin öelda, et meil saab siin täna öösel üsna mugav olema.”
See oli optimistlik avaldus. Elu-olu oli siin spartalik. Kaks magamiskottidega lavatsit, gaasitoitega matkapliit, väike plekk-kann ja mõned erinevad kruusid.
„Renee räägib, et kaeveplatsil kummitab.” Karen punastas Meredithi üllatunud ilmet nähes. „Vabandust, see oli küll taktitu! Ma ei arvagi, et siin kummitab. Arheoloogidel ei kõlba ju vaime uskuda, eks ole? Ise veel kõik see aeg surnuid häirides, nagu me ju teeme! Ma pean nüüd minema.”
Jäänud üksi, pressis Meredith end piki vagunit pukkjalgadel laua ja lavatsite vahel edasi, uurides mõnd leidu väljakaevamistelt. Kuid talle paistis üks potikild väga teise sarnane. Paar tükki olid kaunistatud kalaluumustriga. Üks, natuke suurem ja ühele küljele sätitud, näitas osakest primitiivsest figuurist, mis oli enne põletamist savisse kraabitud. See nägi välja ja ilmselt oligi üsna rohmakas.
Sammukaja ja vaguni kõikumine panid Meredithi pead pöörama. Too Ameerika tüdruk – Renee – ilmus, käed puusas, ukselävele.
„Ma tulin Kareni koti järele! Ta unustas selle maha. Ta unustaks oma pea ka maha, kui see poleks tal kaela küljes kinni!”
Meredith vaatas ringi ja tõstis üles kulunud välimusega presendist seljakoti. „Kas see?”
„Jah, tänan.” Renee nihkus ettepoole, et kotti võtta, kuid jäi siis seisma, pigistades kotti tugevasti kahe käega ja silmitsedes Meredithi kaalutlevalt. „Karen rääkis teiega Jacksonist?” See polnud mitte küsimus, vaid väide. „See pole tema süü, kas teate, need asjad, mis juhtuvad, kui ta ligi on. See on Iani süü. Tema ajab Kareni närvi. Ta ei aja mind närvi, sest ma olen kõvasti sitkem kui Karen. Karen ei suuda enda eest hoolitseda. Niisiis teen seda mina. Ta on hea tüdruk.”
Meredith ütles kindlal toonil: „Jah, ma olen kindel, et ta seda on.”
Renee kehitas õlgu. „Minu arvates on Jackson juba poolenisti püstihull! Mitte et keegi kunagi minu käest küsiks, mida mina arvan!”
„Karen rääkis,” korjas Meredith tema viimase lause üles, „et teie arvates platsil kummitab!”
Renee tõi kuuldavale kerge norsatuse. „See on pentsik, ütleme niimoodi. Kogu see mägi on üks kummaline koht. Siin on selline tunne, nagu keegi jälgiks sind. Seda on raske seletada.”
„Miks teie ja Karen siin püsite, kui olukord pole meeldiv?”
„Me ühinesime väljakaevamistega, et praktilist kogemust saada. Selliseid väljakaevamisi pole just jalaga segada, kas teate! Me olime tõesti rahul – mõlemad –, et selle võimaluse saime. Kuid me ei hakanud kampa mitte selleks, et iga viie minuti tagant sõimata saada. Wulfric, Wulfric! See on kõik, mis me Ianilt kuuleme. Küll te näete!”
Ta kadus igasuguse hoiatuseta ja peaaegu otsekohe täitis tema koha Ursula, kes paistis samavõrd õhevil kui pahane olevat.
„Dan on loll. Mis meiega ikka juhtuda võiks?”
„Mitte midagi, ma loodan!” ütles Meredith, pannes imeks, kas siinne õhkkond on alati nii ärev ja kui nii, siis kuidas neil üldse on õnnestunud mingi tööga valmis saada.
„Absoluutselt!
