põhja poole. „Need on head hambad! Ei tea, miks küll keegi nad ära viskas!” Hambad lõgisesid nüüd nagu kastanjetid. „Inimesed!” ütles Finny tülgastusega. „Nad viskavad ära uskumatuid asju! Head kraami, ilusaid asju! Ma möbleerisin oma maja sellega, mis ma sealt alt sain.”
Meredith heitis kahtleva pilgu raamas hütile, mida mees koduks nimetas. Ilmselt oli see seestpoolt hullem kui väljast ning Meredith lootis, et ta ei pea kunagi üle selle räpase läve astuma.
„Nüüd on seal all üks ilus sohva ja toolid,” sõnas Finny heldinult, nõjatudes kepile ja silmitsedes kolmeosalist komplekti allpool. „Täiesti terve plüüskate, puitraamid, metallist rattad. Mul pole lihtsalt selle jaoks ruumi. Häbilugu. Kui vihma tuleb, on see rikutud. Kas te ei taha kolmeosalist komplekti, mis? Heas korras. Ma annaks teile viieka eest ära.”
Meredith ei juhtinud mehe tähelepanu sellele, et polnud küll tema asi seda müüa. „Kardan, et mitte,” ütles ta, „ja ma ei tulnud ka midagi ära viskama.”
„Polegi miskit ühes?” putras Finny. „Mis te siis teete siin? Oh! Te ei ole ju ometigi linnavalitsusest? Te ei tulnud mu maja pärast?”
„Ei,” kinnitas Meredith talle.
Mees paistis ainult poolenisti veendunud olevat. „Nad tahavad seda kokku lükata ja mina mingu mingisse Bamfordi korterisse!”
„See oleks mugavam, härra Finny.” Hügieenilisem samuti. Meredith oli märganud aiataimede vahel vahiputkataolist ehitist, mis oli kahtlemata puust istme ja ämbriga käimla.
„Ma ei mõtlegi minna!” ütles Finny mornilt. „Mul on omaenese armas kodu, ilusaid asju täis. Ma saan siin omaette väga hästi hakkama. Igatahes, ma hoian nende prügimäel silma peal. Nad peaksid mulle tänulikud olema, just nii!”
Ta tampis kepiga vastu maad. „Mis te tulete siia suskima, kui teil pole prügigi ühes? Olete ikka kindel, et te pole linnavalitsuse nõunik?”
„Täiesti kindel. Ma tegin peatuse ainult selleks, et vaadata.”
„Te pole uus piirkonnaõde? Ei…” Mees nihkus lähemale ja uuris naist. „Te pole õde. Neil on vormiriided. Minu oma tuleb kord kuus ja lõikab mul varbaküüsi ja kärbib konnasilmi. Mul on viletsad jalad… Noh, ma’i või keelepeksu kannatada!” lõpetas Finny. „Kui teil miskit rämpsugi pole. Ei saa sest aru. Kõigil on miskit ära visata.”
„Niipea kui mul midagi on, toon kohe siia,” lubas Meredith.
Mees elavnes. „Aa, te hüüdke mind, enne kui selle alla toote. Kui see on korras kraam, laadime ta siin maha ja ma’i pea seda uuesti siia üles vedima. Ja pidage meeles, kui te teate kedagi, kes tahab kena kolmeosalist komplekti, siis mul on üks siin olemas, ainult rattad tahavad õlitamist. Kümnekas.”
Finny komberdas oma majakesse tagasi, pöördus uksel ümber, et hüüda: „Täiesti terve plüüs!”, enne kui hüvastijätuks kepi tõstis ja ukse kinni lõi.
Meredith taganes kiiresti auto juurde ja sõitis minema, pöörates teisel pool peateed üles mäeküljele viivale rajale.
„Hipid ühel pool, Finny teisel. Ursula ja mina treileris vahepeal!” sõnas ta valjusti. „Ihaldusväärne elukoht ja meeldivad naabrid!”
Väljakaevamiskohale lähenedes nägi Meredith ülesrivistunud vastuvõtukomiteed, nelja inimest ja segaverelist musta Labradori retriiverit. Loojuv päike pikendas nende varjusid, nii et viis tumedat riba rohukamaral sarnanesid hiiglase käe harali sõrmedega, mis sirutusid Meredithi poole.
Kolm naist ja üks mees seisid koos laguneva treileri ees, justkui oleksid nad olnud haaratud mingisugusesse mõttevahetusse, mille nad Meredithi lähenedes katkestasid. Treileri piiratus voodit ja hommikusööki pakkuva majutuskohana oli juba esmapilgul liigagi ilmne.
Meredith pidi paratamatult ka New Age’i laagrit märkama. See ulatus mäekülge mööda üles kuni kaunis suure, ümara, kuigi pikalt mõlemasse suunda jooksva murukamaraga kaetud muldvalli käänaku alla välja. Kuivav pesu laperdas nööridel igeriku sõidukitekollektsiooni vahel, lisades vaatepildile mingit kohatut kodusust.
Meredithi ennistine meelerahu hajus säärase reaalsusepahvaka ees ja viisis, kuidas ta süüte välja keeras, oli mõningast kartlikkust. Ursula jooksis pikkade tumedate juuste lenneldes tema poole. Ta oli pärast seda riideid vahetanud, kui Meredith lõunasöögi järel tema juurest lahkus ning nüüd olid tal jalas kulunud teksased ja seljas šotiruuduline särk villase kinninööpimata vesti all, mis tal joostes ümber kere laperdas.
Meredith keeras akna alla, kui Ursula hingeldades kummardus ja ähkis: „Tore, et sa meid ilusasti üles leidsid!”
„Ei mingit probleemi. Välja arvatud kohtumine naljaka vanamehega seal all, teisel pool teed. Ta arvas, et ma otsin prügimäge.”
Ursula lükkas tolmuse käega tagasi tumeda juuksekardina, jättes otsaesisele musta pleki. „See on Finny. Püstihull, kuid ohutu!”
Kui Meredith autost välja tuli, sosistas Ursula: „Mis Markby ütles selle – selle kohta?” Ta jõnksas peaga hipide laagri poole.
Meredith nüüd niihästi kuulis kui haistis seda. Tuulehoog, mis puhus kaitsevalli suunast nende poole, tõi enesega kaasa häältevada, koera haukumist, tite nõrka halinat ning lõkkesuitsu ja mustade mootoriosade haisu.
„Kahjuks ei midagi rõõmustavat. Ka mitte selle teise asja kohta,” lisas Meredith salapäraselt.
„Hea küll, me arutame seda hiljem.”
Nad vahetasid pilke. Vagunelamu poole vaadates pomises Meredith: „Kas see on Dan?”
Kuid liivakarva juustega jässakas mees, kellele Meredith osutas, oli juba sihikindlalt esile astunud, lõigates läbi Ursula kostmise ja asendades selle oma vastusega.
„Tervist!” torkas mees töntsaka käe ette. „Mina olen Ian Jackson, Bamfordi muuseumi kuraator! Te olete Meredith Mitchell. Tere tulemast meie tegevusväljale. Ainult et hetkel ei toimu miskit tolle kamba tõttu, kes on ennast sinna üles parkinud, ja tänu peainspektor Markbyle, kes istub oma Bamfordi jaoskonna tagatoas ega võta mitte midagi ette! Ursula räägib, et te olete Markbyga kuidagi seotud, on see õige?”
Mees vaatas läbitungiva pilguga Meredithile otsa, ent ei oodanud vastust. „Kui jah, oleksin ma tänulik, kui te tal natuke käsi väänaksite ja ta midagi tegema paneksite! Ta näikse rohkem nende kui meie heaolu pärast muretsevat!”
Ursula tõmbas sügavalt hinge ja ütles otsustavalt: „Anna talle ometi asu, Ian! Sa tead, et Markby ajab olukorra lahendamisel oma rida ning Meredith ei saa sinna midagi parata!”
„Ma mõtlen ainult…”
„Ta mõtleb ainult,” sekkus väike, ülemeeliku ilmega tõmmu tüdruk, „et talle oleks meeltmööda, kui üle mäe saabuks kohale ratsavägi ja meie hipid täiskäigul taganema ja lendu tõusma peletaks.”
„Oh, väga naljakas!” lausus Jackson hapult.
Tõmmu tüdruku Ameerika aktsent oli Meredithi kõrvale ilmne ja Ursula tõttas neid omavahel tutvustama. „See on Renee Colmar, kolleeg Ameerikast. Ja see on Karen Henson, kes on samuti appi tulnud!”
Jackson tõi kuuldavale summutatud turtsatuse. Renee heitis talle pilgu täis halvasti varjatud ärritust, kuid manas ette helge naeratuse Meredithi
