käest ära, kas sul on võimalus harjutada? Ei ole.”
„Aga ma olen vähemalt võimalused eelnevalt läbi mõelnud.”
Fabio sisises põlglikult. „Sa ei jõua kunagi kõiki võimalusi läbi mõelda. Lihtsalt neid on liiga palju. Sa lähed hulluks, kui püüad neiks kõigiks valmis olla. Vahel on improviseerimine ainus, mida sa teha saad.”
Ruudi kortsutas kulmu. „Kas see on mingi eksam?”
Fabio kehitas õlgu. „Muidugi. Miks mitte?” Ta kallutas pead ja vaatas Ruudit kriitilise pilguga. „Ma olen sulle rääkinud kõigest, mida ma sellest ärist tean. Kas ma sulle ka midagi õpetanud olen, seda ma ei tea. Tõenäoliselt mitte. Aga ma lähen nüüd teisele poole okastraati, mul on vaja, et sa minuga kaasa tuleksid, ja mul on vaja, et sa oleksid oma parimas vormis, nii küündimatu kui see ka on. Kas sa tuled koos minuga või pöörad ringi ja lähed tagasi kokaks, mina nüüd igatahes lähen.”
Ruudi vaatas väikest šveitslast ja püüdis meelde tuletada, millisel hetkel oli ta elu täiesti arusaamatuks muutunud.
„Ma ütlesin sulle,” pomises ta lõpuks. „Ma olen peakokk.”
Piiripunkt oli ilmetu, tara traatvõrku põimunud telliskivikuup. See oli lihtne, seda ei kaunistanud mingid riiklikud sümbolid, aga selle katusel oli pesakond kaameraid ja antenne. Majja viis üks uks, mille mõlemal küljel seisis relvastatud Poola sõdur. Maja küljelt viis maanteelaiune asfalttee taras oleva tohutu liugvärava juurde. Värava juures seisid valvel veel mõned sõdurid. Kogu selle asja kõrval tundus piiripunkt Poola ja Hindenbergi vahel kutsuvana nagu väänkasvudesse uppunud teeäärne lehtla.
Ukse taga lookles järjekord, aga Fabio jalutas sellest mööda ja viipas passiga ühele ust valvavatest sõduritest. „Päevast, Piotr,” ütles ta möödudes. „Kuidas naisel läheb? Oh, see on Rocco, minu assistent. Sinu asemel ma teda läbi ei laseks. Väga kahtlane tüüp, see meie Rocco, ha-haa. Rocco, jobu, näita Piotrile oma passi.”
Tundes endal valvuri pilku ja kuuldes selja tagant järjekorra rahulolematut pominat, võttis Ruudi passi välja ning hoidis nähtaval. Ta püüdis julgustavalt naeratada, see ei tahtnud õnnestuda, aga juba viipas Piotr, et ta edasi astuks, ning ta järgnes Fabiole piiripunkti.
Fabio oli ukse tagant algavas kitsas koridoris juba poole peale jõudnud. Ruudi kiirustas, et väikesele šveitslasele järele jõuda ja öelda, mida ta temast arvab, aga enne pööras Fabio ringi ja ütles südamlikult: „Tule nüüd, Rocco, ma ju rääkisin sulle, et ära maha jää, eks ole? Mis sa arvad, et ma maksan sulle tunnipalka, või mis?” ning Ruudi mõistis, et kõik, mida hoones öeldakse või tehakse, salvestatakse – tõenäoliselt mingite koletislikult tundlike instrumentidega.
„Vabandust, härra Rausching,” ütles ta alandlikult, püüdes hakata enda jaoks mingit legendi koostama.
Koridori teises otsas oli Poola toll ja piirivalve. Üksainus Poola piirivalvur istus tüdinud ilmel laua taga, ent Fabiot lähenemas nähes ta elavnes.
„Tere päevast, härra Rausching,” ütles ta reipalt, kui Fabio ja Ruudi tema lauani jõudsid.
„Päevast, Przemek.” Fabio oli lahkus ja heasüdamlikkus ise, just nagu elukutseline valemängija. „Kuidas tervis?” Diplomaadikohver käes, patsutas ta taskuid, püüdes nii passi leida. „Ja pere?” Fabio toetas kohvri lauale ja otsis taskutest. „Tubli, tubli.” Tõmbas passi välja ning ulatas ametnikule. „Ma rääkisin ükspäev oma sõbrale Agata koolist, tuleval nädalal või nii peaksime mingi vastuse saama.” Ta patsutas kohvrit. „On sul vaja see läbi vaadata? Oh, muuseas, see on Rocco, minu assistent. Täiesti kriminaalne kuju, see on juba näost näha, eks ole? Ha-haa. Rocco, anna Przemekile oma pass.” Kohver põrandale.
Ruudi andis oma passi. Przemek pistis mõlemad passid laual olevasse lugerisse, uuris monitorilt tulemusi, andis passid neile tagasi ja soovis mõlemale head päeva. Fabio võttis oma kohvri ja viipas, et Ruudi talle järgneks.
Sellest toast koridori mööda edasi minnes pidi Ruudi võitlema kiusatusega tagasi vaadata ja kontrollida, kas ta polnud äsjast episoodi lihtsalt ette kujutanud. Korraks kaalus ta isegi, kas ei viibinud ta mitte geeniuse seltskonnas.
Järgmises ruumis oli Liini toll ja piirivalve. Kõik muu oli täpselt samasugune kui Poola poolel, ainult siin istus laua taga väikest kasvu väga blond noormees, kes kandis rangelõikelist, kuid väga mugavana tunduvat musta mundrit.
„Lars,” ütles Fabio. „Tere päevast.” Larsi jaoks ta muutis oma etendust. Minimaalselt loba, minimaalselt trikke diplomaadikohvriga, ei ühtegi vihjet „kriminaalsele” assistendile. Nii palju kui Ruudi aru sai, tegi Fabio Larsi jaoks kõik ära kehakeelega. Õppimise kohalt oli tõeline privileeg seda pealt näha. Kuidas britid küll Fabio kinni olid saanud? Miks polnud ta nende maalt lihtsalt minema jalutanud? „Jah, tere, Gerald? Kuidas pere elab? Tore. Ma lähen nüüd Poolasse, sobib? Suurepärane. Tubli poiss. Kohtumiseni.”
Teisel pool hoonet jälle päikesevalgusse astudes hakkas Ruudil pea korraks ringi käima. Ilmselt oli Fabio käinud siin palju kordi varemgi, valmistanud operatsiooni ette, katsunud vett, mõjutanud pehmelt valvureid, kuid igal juhul jäi tõsiasjaks, et ta oli rääkinud nad mõlemad üle piiri valedokumentidega ja ilma, et keegi oleks kummalgi pool okastraati tema kohvrit kontrollinud. Ruudi mõtles, et Fabio oleks nad mingil moel teisele poole rääkinud ka hoopis ilma dokumentideta.
„Ikka veel siin, Rocco?” küsis Fabio kergelt muheledes. „Tubli poiss. Ära maha jää.”
„Jah, härra Rausching,” vastas Ruudi.
„See ei tohiks palju aega võtta ja siis pääsed sa tagasi oma jalgpalli vaatama.”
„Ma käisin oma pruudiga šoppamas,” ütles Ruudi automaatselt ja imestas siis, miks ta oli seda öelnud.
Ent Fabio noogutas vaevumärgatavalt, just nagu heakskiitvalt. „Vabanda minu poolt… Kuidas ta nimi oligi?”
Ruudi ütles esimese pähetuleva nime: „Danuta,” ja mõtles siis murelikult, kas tal seisab nimi meeles, kui sellest veel kord juttu peaks tulema.
„Danuta,” kordas Fabio. „Kavatsed sa temast kunagi ka ausa naise teha, Rocco?”
„Tõenäoliselt küll, härra Rausching.”
„Ja kutsud mind pulma? Ainult mitte isameheks, ma ei kannata kõike seda värki. Ma seisaksin kusagil tagareas ja sooviksin sulle kõike head.”
„Jah, härra Rausching.” Sel hetkel oleks Ruudi järgnenud Fabiole ka põrgu väravasse. Kus Fabio oleks kahtlemata rääkinud ennast ka Saatanast endast mööda ja siis jälle välja, ilma et oleks kordagi kõrvetada saanud.
Selle asemel järgnes ta Fabiole aga mööda laia kruusaga kaetud platsi tagasihoidliku kolmekordse krohvitud, oranži kivikatusega hoone poole. Hoone taga olid järgmised tarad ja läbi nende nägi Ruudi rööbaste ja pöörangute rägastikku, kahte hiiglaslikku platvormi vedurite ümberpööramiseks ja ühte Liini rongi – läikivat, sini-rohelist, kolmekümne või neljakümne vaguniga –, millele kuulujuttude kohaselt andsid jõudu kaks tokamak-tüüpi reaktorit, kuigi tuumasüntees oli ikka veel lapsekingades ja üsna plahvatusohtlik teadus.
Valge hoone peaukse kõrval oli tagasihoidlik messingplaat kirjaga „Sõltumatu Trans-Euroopa Vabariigi Konsulaat”. Fabio seisis ukse ees, vaatas piida kohale kinnitatud kaamerasse ja saatis sellele õhusuudlusi. Uks klõpsatas vaikselt, Fabio andis kaamerale au ja
