ütles ta tõsiselt. „Elamislubade ja töölubadega on palju keerulisem.”
„Ma tean,” ütles Ruudi.
„Mu tavaline pianist polnud vaba, ma pidin omast taskust asendaja palkama.”
„Kahju küll,” ütles Ruudi, lootes, et asenduspianist oli usaldusväärne.
Kingsepp silmitses teda endistviisi. „Sa oled väga noor.”
Selle vastu näis olevat võimatu vaielda. Ruudi kehitas õlgu.
„Värvi oma juuksed ära,” ütles kingsepp. „Kasvata vuntsid.”
„Mul pole vuntside kasvatamiseks aega.”
„Noh, lase siis juukseid lõigata,” ütles kingsepp ärritudes. „Juuksuri juures käia sa jõuaksid? Muuda kuidagi oma välimust. Mitte keegi ei näe välja nii nagu oma passipildil; kui näeks, siis hakkaks piirivalve kahtlustama.”
„Võib-olla ma võiksin mütsi kanda,” ütles Ruudi.
Kingsepp vaatas teda veel mõne hetke ja raputas siis nukralt pead. Ta läks telefoni juurde ja hakkas selle väljatõmmatava puuteekraani kallal nokitsema. „Ja muidugi on Tsoonil need paberpassid,” ütles ta pingsalt ekraani uurides. Ta raputas millegi peale pead ja puudutas mitu korda ekraani. „Räniga on palju lihtsam.”
„Ma mõtlesin, et keerulisem.”
Kingsepp raputas jälle pead. Ta koputas sõrmenukiga vastu telefoni. „Räniga saan ma kõik siin selle sees ära teha. Paberiga… noh, tuleb leida õige paber, õiged tindid, õiged templid… palju keerulisem.”
„Just,” ütles Ruudi.
„Mu pianistil kulus kümme minutit, et Tsooni immigratsiooniarvutisse sisse murda ja su legendi andmed uuendada. Kus seal siis turvalisus on?”
„Just,” ütles Ruudi.
„Kõik peaksid selliseid passe kasutama,” jätkas kingsepp. „Iga pianist suudab ränikiibiga passi lahti murda, aga paberi ja tindiga töötamiseks on vaja kunstnikku.”
„Just,” ütles Ruudi.
Kingsepp tõstis pilgu ekraanilt. „Sa vist arvad, et tead kõike.”
„See on küll esimene kord, kui keegi mind selles süüdistab,” vastas Ruudi.
Kingsepa aknast avanes vaade teravate viilkatuste maastikule, mida katkestasid korstnad ning umbes sadat tüüpi raadio-, televisiooni- ja satelliidiantennid. Kaugelt eemalt paistsid Gdanski laevatehaste kraanad. Laevatehased olid millalgi sajandi alguses pankrotti läinud ning nende kunagisel territooriumil olid nüüd moekad kortermajad, kunstnike ateljeed ja need väikesed disainifirmad, mille otstarbest keegi kunagi päris hästi aru ei saa. Kraanad olid ajalooliste mälestusmärkidena alles jäetud, kuid kuna ei õnnestunud jõuda kokkuleppele, kes peaks nende eest hoolitsema, siis need lihtsalt roostetasid aeglaselt omaette.
Kingsepa töötuba oli ilmselt üks neist Keskuse tuhandetest ajutistest ruumidest, mida mõni vabakutseline kuu kaupa üürile võttis, et seal saaks korraldada vajaminevaid lühiajalisi toiminguid. Tolmune toake otse kõrge tellistest kortermaja katuse all, põrandal linoleum, mis näis pärinevat Teise maailmasõja ajast. Ühes nurgas virn tühje puust kaste, akna all iidne kiikhobune. Kingsepa varustuse võis pakkida kahte keskmise suurusega diplomaadikohvrisse ja toimetada hõlpsasti sinna, kuhu vaja. Kingsepp ise oli niisama anonüümne kui ta töötuba. Lühikest kasvu, kleenuke, keskealine, taanduva juuksepiiriga ja kulunud, pisut vanamoelistes rõivastes.
„Kas sa eesti keelt oskad?” küsis ta arvuti ekraani uurides.
„Saan hakkama,” vastas Ruudi.
Kingsepp noogutas. „Su poola keel on väga hea,” ütles ta jälle ekraanile vaadates. „Aga pärit oled sa kusagilt sealt kaugemalt mere kaldalt, aktsent on tunda.”
Ruudi võttis katusekambri nurgast virnast kulunud söögitoatooli, keeras õigetpidi, istus ja seadis käed süles kokku.
„Ma tean,” ütles kingsepp. „Pole minu asi. Ja nagunii räägivad Tsoonis kõik inglise keelt.” Ta võttis taskust väikese pakikese. Kui ta ümbrise – see paistis olevat seemisnahk – lahti keeras, tuli välja väike, õhuke, loorberiroheliste kaantega raamatuke. Esikaanele oli pressitud kuldne, äärmiselt stiliseeritud kotkas ja mingi kiri.
„Rohkem väärt kui oma kaalu jagu kulda,” ütles ta. „Otseses tähenduses. Neitsilik – seda pole kunagi kasutatud. Too see tagasi.”
„Hea küll,” vastas Ruudi.
Kingsepp avas passi ja asetas ühele lehele õhukese läbipaistva kile. Siis pistis ta passi ühte telefoniga ühendatud karpidest.
„Ega meil neid palju ei ole,” ütles ta ja Ruudi mõtles, kas silmas peeti neitsilikke passe või midagi muud. Kingsepp toksis puuteekraanil mõned käsud ja hetke pärast lükkas karp passi välja. Ta tõmbas kile ära ja Ruudi nägi, et leheküljele olid pressitud tema foto ja mingid kirjad.
„Tegelikult,” ütles kingsepp ühes oma kohvrikeses tuhnides, „on nad olnud väga kavalad.”
Ruudi püüdis uudishimu teeselda. „Jah?”
„Tänapäeval pole kuigi palju neid, kel oleks kogu vajalik varustus, et sellise tööga edukalt hakkama saada.” Ta võttis kohvrist kaks templit ja kaks templipatja. „Ma pidin tindid ise kokku segama. Spetsiaalne fluorestsents, magnetiseeritud osakesed. Väga kaval.”
Ruudi vaatas kella.
Kingsepp tegi templid hoolikalt tindiseks ja lõi passi elamisloa ja tööloa.
Võttis siis välja uhke antiikse Sheafferi täitesulepea ning lisas templitele kuupäevad ja allkirjad. Otsinud veel mõned kenad sulepead, kirjutas ta paar täiendavat allkirja.
„Lõpuks nad muidugi rikuvad kogu selle ilu.” Ta toksis ekraanile midagi ja teine väike karp sülitas välja kitsa plastikuriba, millele oli trükitud triipkood. Kingsepp tõmbas riba tagant kaitsekihi ja surus triipkoodi passi viimasele leheküljele.
Lõpuks avas ta passi mitmest erinevast kohast ja painutas selle selga edasi-tagasi. Sulges ja painutas veel. Siis kummardas maha ning hõõrus mõlemat kaant ja servi vastu tolmust põrandat.
„Õnnitlen,” ütles ta passi Ruudile ulatades. „Sa oled nüüd Tonu Laar.”
„Tänan.” Ruudi võttis passi. „Ja eestlased ütlevad Tõnu.”
Kingsepp naeris. „Näed siis. Mulle meeldib mees, kes teab, kuidas ta ristinime hääldatakse.”
Poolakad hakkasid tulema paar päeva enne vana-aastaõhtut.
Esimesena saabus 29. detsembril tosin poolakat kolme autoga, suusad katuseraamidel. Nad paistsid kõik omavahel tuttavad olevat, viisid asjad tubadesse ja läksid kohe mägedesse.
Õhtupoolikul saabus buss veel umbes kolmekümnega, kõigil neil oli ohtrasti suusavarustust. Ruudi jälgis neid õhtusöögi ajal oma luugist, nad naersid toidu üle ja norisid heatahtlikult üksteise kallal.
Järgmisel päeval lisandusid veel mõned autod ja buss. Mingi Ülem-Sileesia
