harjutamine. See tundus peaaegu nii, nagu jälle pani Stasia käe all töötamine.
„Tõenäoliselt ei lähe sul kõike seda kunagi tarvis,” ütles Dariusz talle ühel õhtul Cze¸stochowas, baari kohal asuvas korteris. „Suurem osa kulleritest ei tee midagi keerulisemat või ebaseaduslikumat, kui viivad posti kohale.”
„Miks ma siis kõik selle värgi meelde pean jätma?” küsis Ruudi.
„Sest ühel päeval võib sul seda vaja minna.”
„Et posti viia?”
Dariusz kehitas õlgu. „Parem karta kui kahetseda, kas pole?”
„Muuseas,” küsis Ruudi argiselt, samal ajal Zakopane linnajagude kaarte lapates, „mis Fabiost saanud on?”
„Fabio läks erru,” vastas Dariusz ja süütas järgmise sigareti.
„Sa ütlesid, et ta oli hea.”
„Ta oli väsinud.” Dariusz vaatas talle otsa. „Fabio ülesanne oli sulle ameti algtõdesid õpetada, aga selle asemel otsustas ta oma asju ajada ning ei peljanud sind maha vastutama jätta. Ära seda unusta. Ta oli hakanud mõtlema, miks ta üldse kuller on. Mõned teevad seda raha pärast, mõned seepärast, et nii leiavad nad oma elusse väikese kahjutu seikluse. Fabio enam ei teadnud. Me ei peaks ehk liiga palju Fabio peale mõtlema. Ja ära tema kohta rohkem küsi.” Ruudi enda jaoks oli läinud üsna segaseks, mis roll on väikesel mafioosol laiemas plaanis. Ta mõistis, et teatud piiridel sulandusid Keskus ja kriminaalne allmaailm alatasa uuenevate läbirääkimiste käigus kokku, aga ta ei osanud otsustada, kas Dariusz oli kriminaal, kes pidas ühendust Keskusega, või kuller, kes pidas ühendust Wesoły Ptakiga. Tal oli tunne, et ka Dariusz ise polnud selles enam kindel.
„Miks sina seda teed?” küsis ta.
„Mulle meeldib mõelda, et ma hoian elus Schengeni vaimu.” Dariusz koputas sigaretiga vastu kristalltuhatoosi, mis täitis ühtlasi kirjapressi ülesannet ja hoidis kaarte kokku rullumast. „Kõigil ja kõigel on õigus vabalt riigipiire ületada.”
„Kõigel? Narkootikumid? Relvad? Inimkaubandus?”
Dariusz muheles. „Iseäranis narkootikumid, relvad ja inimkaubandus.”
Ükskõik. Ruudi leidis, et on Dariusziga nõus. Ta oli alustanud kahjutu seiklusega, aga mida rohkem ta piire nägi, seda enam tundus talle, et ta tõesti, tõesti vihkab neid ja nendega kaasnevat tobedat bürokraatiat.
Ruudi võttis filtrid pesumasinast välja ning tagus neid vastu kraanikausi külge, et neisse kogunenud sodi lahti tuleks. Oli hämmastav, mis toiduga masinast läbi käies juhtus. See muutus tükiliseks roosakashalliks saastaks, mis kogunes masina põhja ning takistas kuuma vee ringlemist. Esimestel päevadel oli ta õhtul masinat puhastades leidnud ka lauanõusid ning rohkem kui ühe tassi või klaasi, aga siis oli ta õppinud nõusid nii korvidesse seadma, et veejoad ei paisanud enam nuge ja kahvleid konveierilindilt Hobarti sisemusse.
Ta oli õppinud ka lauanõusid ja taldrikuid niiviisi lindi vahele pistma, et veejoad neid sealt minema ei löönud. Nii võis teha siis, kui pestavaid nõusid oli vähe, kelneritel oli aga puhaste nõudega kiire – seda juhtus, kui restoran töötas täiskoormusel ja kliendid ei kiirustanud oma roogade lõpetamisega.
Kandikud üle loputanud, jättis ta need kraanikausi kõrvale, läks tagasi masina juurde ja tõstis külgpaneelid üles. Välja paiskus kuum ja niiske, puhastusvahendi lõhnaga aurupilv. Ta küünitas käe sissepoole, keeras pihustite düüsid küljest ja loputas needki kraanikausis üle.
Lõpuks lükkas ta kraani otsa vooliku, võttis kraanikausi alt harja ja pesi ära kogu masina sisemuse – kui seda iga päev ei tehtud, kogunes kleepuv lima sinna üllatavalt kiiresti. See tehtud, pani ta düüsid ja filtrid tagasi, täitis paagid puhta veega, kinnitas paneelid ning tegi köögis veel viimase koristamisringi, enne kui parka selga tõmbas, välja laadimisrambile läks ja sigari süütas.
Oli väga külm ja uskumatult selge. Suurema osa oma elust oli Ruudi elanud linnades, kus vaid kõige heledamad tähed suutsid end läbi tänavalaternate oranžikaskollase jääkvalguse nähtavaks teha. Siin oli taevas aga põhjatult must, täis intensiivseid, vilkumatuid tähti, Linnutee paistis hunnitu hägusa ribana.
Teisel pool laadimisrambile toovat teed langes mäenõlv järsult alla, läbi õhukese suitsuvine paistsid alt orust külad, mis oma vilkuvate tuledega meenutasid väikesi tähekogusid. Ruudi nägi neid tulesid igal õhtul, kui ta tuli välja oma päeva viimast sigarit tõmbama, kuid tal polnud külade nimedest aimugi. Jan oli korra need talle ette näidanud ja ka nimesid nimetanud, aga Ruudi oli need unustanud.
Jan oli ka osutanud pika luise sõrmega tumedasse udusesse kaugusse ja öelnud: „Poola”, nagu oleks see midagi väga tähtsat. Ruudi oli vaid õlgu kehitanud ja tänanud tšehhi, et too talle näitas, kus kõik asjad on. See, et Jan näis arvavat, nagu oleks tal Poolaga mingit pistmist, tegi pisut rahutuks ja ta ei teadnud, mida sellest arvata.
Üleval avas keegi akna ja karjus poola keeles: „Neetud tšehhid! Neetud tšehhid!” Miski – Ruudi arvas, et see võis olla tool – lendas välja öösse, tabas teeäärset lumevalli ja kadus põrgates nõlvast alla.
„Head uut aastat,” ütles ta ja hõõrus sigariotsa saapatallaga vastu betooni laiaks.
Ruudi tuba oli alumisel korrusel, kitsa koridori ääres, mis viis vestibüülist panipaikadesse ja väikestesse tööruumidesse. Paistis, nagu oleks see kunagi samuti panipaik olnud, seintel oli näha riiulite kinnituskohti. Kõrgel tagumises seinas oli tilluke jääklaasiga aken; kitsas voodi oli mugavaks magamiseks pisut liiga lühike. Mõned seinale riputatud riidepuud asendasid riidekappi ja voodi ääres madalas kapis olid ta tualett-tarbed. Põrandapinda oli just nii palju, et voodi juurest ukseni minnes ei tarvitsenud ühte jalga täpselt teise ette asetada, aga mitte ka rohkem. Toas oli alati hubaselt soe, sest otse selle all oli hotelli soojussõlm, aga suvel poleks Ruudi tahtnud seal viibida, siis oleks kuumus tõenäoliselt väljakannatamatu.
Ta haaras rätiku, seebi ja šampooni ning läks koridori mööda edasi, personali duširuumi. Ükskõik kui ettevaatlik ta ka polnud, alati oli ta päeva lõpuks niisama ligane ja määrdunud nagu masin, mida ta kasutas, nii et enese puhtaks saamine nõudis otsusekindlat pingutust.
Tal oli harjumuseks pärast duši all käimist alumise korruse baaris enne magamaminekut paar jooki võtta, aga kui ta vestibüüli jõudis, kuulis ta baari poolt valjusid hüüdeid ning märkas müra suunas liikuvaid politseinikke. Ta pööras ringi, läks tagasi oma tuppa ja istus lugema.
Hiljem koputas Marta vaikselt uksele ja sisenes.
„Poolakad peksid baari segi,” ütles ta, võttis kodukitli seljast ning riputas ukse küljes oleva konksu otsa. „Politsei viis neist kuus tükki minema.” Alates hetkest, mil hakkasid saabuma bussiseltskonnad, rääkis ta oma kaasmaalastest selge põlgusega, just nagu püüdes neist distantseeruda.
Ruudi oli end nii välja sirutanud, kui voodi võimaldas, nüüd vaatas ta üle raamatuserva ja tegi: „Hmm.”
Marta avas musta vormikleidi nööbid, astus sellest välja ning riputas riidepuuga konksu otsa. Kleidi all olid tal sukkpüksid ja kulunud must rinnahoidja. Ta oli ümar rõõmsameelne tüdruk pikkade hiirekarva, kuldpruuniks värvitud juustega.
„Ma arvasingi, et sa end siin peidad,” ütles ta.
„Me ei tohiks enam avalikus kohas poola keelt rääkida,”
