neli meetrit, mille ainsaks sisustuseks olid äravooluava keset põrandat ja purunemiskindel klaaskuppel laes, milles lakkamatult põles valgus.
Ruudi istus pikki ajavahemikke põrandal. Kui see palja tagumiku all liiga külm hakkas tunduma, kõndis ta kongis ringi. Ta kaotas ajataju, kuid ta ei muretsenud. See kõik oli eksam.
Ta kirus ennast, et polnud sellest kohe aru saanud. Oli naeruväärne mõelda, et Fabio veab ta ilma igasuguse ettevalmistuseta üle piiri. Järelikult oli see eksam. Oli naeruväärne mõelda, et selline tüüp nagu Fabio suudaks end piirivalvuritest mööda rääkida. Järelikult pidid piirivalvurid teadma, millega tegemist. Oli naeruväärne mõelda, et Fabio võis Liini konsulaadis segamatult ringi askeldada. Järelikult pidid kõik teadma, millega tegemist. Just nagu lugu Maxi nõbuga, oli see närvide ja iseloomu proovilepanek. Nüüd tuli tal vaid siin istuda ja oodata eksami lõppemist ning siis võis ta Restauracja Maxi tagasi minna.
Ta mõtles seda senikaua, kuni Liini julgeolekumehed teda väga professionaalselt uputama hakkasid.
Mingil hetkel anti talle selga panemiseks oranž dress, aga ta ei saanud aru, mis see on, ning keegi pidi aitama tal riietuda. Siis aidati tal – sugugi mitte liiga jõhkralt – minna mööda koridori väiksesse tuppa, kus olid laud ja kolm tooli. Ühel toolil istus juba argiselt rõivastatud, ebamäärases keskeas mees. Ruudil soovitati istuda tema vastu. Kolmandal toolil istus keegi suur ja rõõmutu.
Ruudi ja keskealine mees vaatasid tükk aega teineteisele üle laua otsa. Ruudi jalad valutasid, ta ei saanud värisemisest lahti ja vahepeal tundis ta kaaluta olekut.
„Minu nimi on Kaunas,” ütles keskealine mees lõpuks.
„See ei ole nimi,” ütles Ruudi, lõhkine huul tegi haiget. „See on koht.”
Kaunas istus jälle tükk aega vaikides. Tal olid karmid näojooned ja ta hallinevad pruunid juuksed olid laubalt üle pea kammitud. „Kuidas sind on koheldud?” küsis ta lõpuks.
„Mind on piinatud,” ütles Ruudi. „Sa vaata mind.”
„Kus Fabio on?” küsis Kaunas.
„Ta läks paar tuba edasi töötava kolleegiga konsulteerima,” ütles Ruudi. „Mis päev täna on?”
Kaunas vaatas Ruudit tükk aega mitte midagi ütlemata. Siis vaatas ta lae alla nurka ja ütles: „Me esitame diplomaatilise protesti. Ta ei tea midagi.”
Laealune nurk ei vastanud, aga suur rõõmutu isik tõusis kolmandalt toolilt püsti ja tõstis ka Ruudi jalule. „See on koht,” ütles Ruudi Kaunasele, kui ta kindlakäeliselt toast välja toimetati.
Siis ei leidnud ta end aga oma kongist ega mõnest teisest neist ruumidest, kus ta oli olnud, vaid konsulaadi vastuvõtutoast. Hazel oli ikka oma laua taga. Sealt mööda kõndides ta naeratas, aga sellest hakkas huul verd jooksma ja Hazel vaatas mujale.
Väljas tegi päikesepaiste ta silmadele haiget, aga see kestis ainult mõne hetke. Ta aidati autosse, millel olid tumendatud aknad ja nii mugavad istmed, et need tundusid nahksete pilvedena, ning ta jäi mõneks ajaks magama.
Ta ärkas üles, kui teda autost välja aidati. Ta pidi kõndima läbi lärmi täis ruumi, siis mõnest trepiastmest üles, siis mööda koridori kuni ruumini, millel oli kõrvaletõmmatav uks ja suur aken ja seinte ääres vastastikku asetsevad istmed. Uks libises kinni. Ta vaatas aknast välja, kuid ta mõistus keeldus vaatepilti analüüsimast, kui kõik väljas olev hakkas tahapoole libisema. Ta jäi uuesti magama.
Mõne aja pärast ta ärkas jälle ning vaade akna taga oli teistsugune. Seal oli suur silt. Sellel oli kiri Krakov ja talle tundus, et see pidi talle midagi tähendama. Siis libises uks lahti, keegi tuli sisse ja hakkas teda püsti aitama, aga ta jalad valutasid ega toiminud korralikult, ta oksendas välja selle vähese, mis ta kõhus leidus, ja siis läks kõik mõneks ajaks kuhugi ära.
Dariusz tuli teda haiglasse vaatama. Mitte kohe, aga mõne päeva pärast. Pärast seda, kui olid käinud Max ja köögimeeskond ning mõned (mitte küll kuigi paljud, nagu Ruudi pettumusega avastas ja kättemaksu hauduma hakkas) tuttavad teistest restoranidest. Ta saabus ette teatamata, väljaspool külastusaega. Ruudi oli tukastanud, silmad avanud ja näinud väikest mafioosot suitsunäljase näoga voodi kõrval istumas.
„Sul läks ikka aega,” ütles Ruudi.
„Võta vastu meie tagasihoidlikud vabandused,” ütles Dariusz pikema sissejuhatuseta.
„Oh,” ütles Ruudi. „Tagasihoidlikud vabandused. Oh, tore.”
Dariusz kummardus õige pisut ettepoole. „Sa oled vihane, aga…”
„Jah,” nõustus Ruudi. „Ma olen vihane. Ma ütlesin sulle, et Fabiol on midagi viga, aga sa ei kuulanud. „Ta on geenius, Ruudi.” „Me peame geeniustega kannatlikud olema, Ruudi.” Mine perse, Dariusz.”
Dariusz vaikis hetke. Ütles siis: „Sa oled vihane, aga mul on tarvis teada, mida sa neile rääkisid.”
Ruudi vaatas talle otsa. „Mida?”
Dariusz sirutas käe ja puudutas ta kätt. „Mul on vaja teada, mida sa neile rääkisid.”
„Mine perse, Dariusz.” Ruudi pööras pea kõrvale.
„See on tähtis,” jätkas Dariusz leebelt. „Sa ei tea palju, aga see, mida sa tead, võib kompromiteerida… teatud asju.”
Ruudi pööras end jälle tema poole. „Sinu nime ma ei nimetanud, kui see sind lohutab. Aga Fabiot püüdsin ma nii sügavale sita sisse uputada kui võimalik.”
Dariusz nihutas end tahapoole ja noogutas, nagu oleks millegi kohta kinnitust kuulnud. „On juhtunud midagi hirmsat,” ütles ta. „Aga see pole kuidagi kulleritega seotud. Midagi nii tavatut kui üldse võimalik. Sa pead sellest aru saama.”
„Pean või?” Ruudi upitas end istuma ja trügis padjad selja taha. „Pean või? Sa tõid mulle õpetaja ning ta oleks mu peaaegu ära tapnud. Kas ma pean sellest aru saama?”
„Fabiol ei olnud sellist korraldust,” ütles Dariusz. „Ta ajas oma asja. Selleks, mida ta tegi, polnud tal Keskuse luba. Ta võttis sinu konsulaati kaasa kui nuku, et enda kadumise jaoks aega võita.”
Nagu nuku. „Ei, noh, suurepärane.”
Dariusz valmistus järgmiseks küsimuseks pikalt. Ta vaatas Ruudile näkku. Ta vaatas palatis ringi. Ta vaatas uuesti Ruudit. „Tahad sa ikka veel kulleriks saada?”
„Kuidas, palun?” röögatas Ruudi nii valjusti, et kamp õdesid jooksis vaatama, mis toimub. Selleks ajaks oli Dariusz muidugi juba kadunud.
RAMBIVALGUS
„Väikesed riigid on nagu väikesed mehed,” ütles kingsepp. „Paranoilised. Närvilised. Vihastuvad kiiresti.”
„Hmm,” ütles Ruudi.
„Ma ei nimetaks neid üldse riikideks,” jätkas kingsepp. „Suurem osa neist laguneb juba aasta pärast või umbes nii. Vaata siiapoole. Ära naerata.” Ta sihtis Ruudit väikese kaameraga, peatus hetkeks kaadri fokusseerimiseks ja tegi neli pilti. Kaamera ning veel mingid väikesed aparaadid ja nimetud karbid olid juhtmetega ühendatud vana kulunud Motorola telefoni külge. „Aitäh.
