poolt letti viis trepp järgmisele korrusele. Kuni Ruudi lasi vedrudel ukse kinni tõmmata ja kuulis, kuidas elektrooniline lukk kinni klõpsatas, oli Fabio juba leti juures ja moosis selle taga istuvat noort kuldpruunide juustega naist.
„Hazel, mu armas,” ütles ta tugeva aktsendiga inglise keeles, palju tugevama aktsendiga kui tavaliselt, „sa ju tead, et sinu nägemine teeb mu vanale südamele head.”
„Härra Rausching,” vastas neiu. Ruudi arvates oli inglise keel tema emakeel. Neiu oli kõhn ja kitsa näoga ning kandis kena süsimusta kostüümi, mille all oli säravvalge pluus. „Töötate laupäeval?”
„Midagi, mis oleks võinud vabalt esmaspäevani oodata, aga Milanos arvas keegi, et tal on seda juba täna vaja,” ütles Fabio nukralt. Ta surus käe südamele. „Nüüd kõik tormavad. Oh, muuseas, see on Rocco, minu assistent. Võimalik, et ta saadab mind vahel ka tulevikus, nii et ta tuleks süsteemi sisse kirjutada.” Ta võttis taskust väikese plastikust karbi, milles oli postmargisuurune plastikkaart. „Kõik ta andmed on seal peal, nii ei pea sa nende tüütu sissetippimisega vaeva nägema.”
Hazel piidles kahtlevalt plastikkarbis mälukaarti. „See ei ole päris reeglipärane, härra Rausching,” ütles ta.
„Ma tean, ma tean.” Fabio esitas suurejoonelise prantslasliku õlakehituse. „Aga mida me teha saame? Ma ootan varsti juba kuu aega, et julgeolekuteenistus ta paberid tagasi saadaks, nii et me saaksime talle alalise loa teha, aga sa ju tead, kuidas neil asjad käivad. Igale i-le tuleb punkt panna, igale t-le kriipsuke tõmmata, ja kui kusagilt on üks punktike puudu, peab kõik paberid uuesti täitma. Mina aga vajan tema abi, Hazel.” Ta lõi rusikaga kergelt vastu rinda. „Hazel. Ainult see üks kord, ah? Järgmisel nädalal, võib-olla ülejärgmisel nädalal jõuavad ta paberid julgeolekust tagasi ja siis on ta täiesti legaalne. Praegu me ainult läheme asjade käigust natukene ette, muud ei midagi. Ja üldse – läheb sada aastat mööda, ning kes sellest siis enam hoolib?”
Hazel vaatas uuesti karpi. Vaatas siis Ruudit. Ruudi naeratas talle. Ta vaatas Fabiot. Fabio naeratas talle.
Lõpuks sai heatahtlikkuse laine temast võitu. Ta võttis mälukaardi välja ning pistis oma laual olevasse lugerisse. Ta klõbistas klaviatuuri, uuris ekraani, klõbistas veel. Vaatas siis neile otsa ja naeratas. „Ongi korras,” ütles ta. Sirutas käe laua alla ja võttis sealt väikese valge nimesildi. Kinnitas selle külge paela kaela riputamiseks ja ulatas Ruudile. „Siin see on, Rocco. Tere tulemast perekonda.”
Ruudi vaatas kaarti. See oli pärast printerist tulemist veel soe. Esiküljele oli reljeefselt pressitud tema foto, ühel lühemal küljel läikisid kuldsed klemmid, ja veel oli kaardil nimi „Rocco Siffredi”. Ta kergitas kulmu. „Aitäh sulle,” ütles ta Hazelile.
„Tubli tüdruk,” ütles Fabio. „Ma teadsin alati, et sinu peale võib loota. Kas ma ei öelnud, et Hazel aitab meid välja, Rocco?”
„Te mainisite seda, härra Rausching,” vastas Ruudi.
„Noh, nii.” Fabio võttis oma kohvri. „Ma jään sulle teene võlgu, Hazel. Suur tänu.”
„Pole midagi, härra Rausching. Ma aitan hea meelega.”
„Niisiis. Me kohtume veel. Rocco? Kas läheme? Mida kiiremini me sellega ühele poole saame, seda kiiremini pääsed tagasi Diana juurde.”
„Danuta,” ütles Ruudi, märgates Fabio silmis nurjatut läiget.
„Danuta?” küsis Fabio süütult. „Vabandust. Ma oleksin võinud vanduda, et sa ütlesid Diana.”
Ruudi raputas pead. „Danuta, härra Rausching.”
„Roccol on pruut,” kuulutas Fabio Hazelile demonstratiivse sosinaga.
„Õnnelik Rocco,” ütles Hazel. Ta naeratas Ruudile.
„Siiapoole, Rocco,” ütles Fabio, osutades ühele treppidest. Ta viipas Hazelile hüvastijätuks.
Poolel teel trepist üles seadis Ruudi end Fabiole hästi lähedale ja ütles väga, väga vaikselt: „Rocco Siffredi oli pornotäht.”
„Oli või?” vastas Fabio niisama vaikselt. „Ah, noh.”
Trepp viis ümber kogu teise korruse jooksvasse koridori, mille välimisele küljele jäid aknad, sisemisele aga numbritega uksed. Fabio juhatas ta ukseni, millel oli number 73, võttis välja magnetkaardi, pistis selle lugerisse ja avas ukse.
Ukse taga oli hubane väike kabinet: laud, mõned tugitoolid ja üks neist määratlematutest potitaimedest. Riiulikestel oli fotod Fabiost, kes hoidis vabaõhutingimustes ümbert kinni matsakal nukrailmelisel naisel. Alpides. Kusagil soojas kliimas laeva pardal. Näis, nagu Vormel 1 võistlustel.
„Proua Rausching?” küsis Ruudi.
„Hannelore,” kinnitas Fabio. „Olgu ta õnnistatud.”
„Kui kaua te juba siin töötate?”
Fabio vaatas teda hetke, aga kui kabinetis olid pealtkuulamisseadmed ja keegi neid jälgis, siis võis see tunduda õigustatud küsimusena. „Umbes kaheksateist kuud, väikeste vahedega.”
Ruudi noogutas. Noh, see oli huvitav. Vähemalt seletas see, miks Fabio sageli Krakovist puudus.
„Aga noh,” ütles Fabio. „Sea end siin hetkeks mugavasti sisse. Ma pean siinsamas koridoris korraks ühe kolleegi juurest läbi hüppama. Ma tulen kohe tagasi.” Ja ta lahkus kabinetist.
Rudi seisis ja vaatas umbes minut aega suletud ust, kui Fabio oli ära läinud. Ta märkas üllatusega, et oma esimeses tõelises Olukorras tundis ta end nagu laps, kelle isa on tööle kaasa võtnud.
Eelmisel kuul oli Fabio teda peaaegu terve nädala mõtteteradega kostitanud. Üks neist oli: „Vaenulikul territooriumil viibides eelda alati, et sind jälgitakse.” Sellest lähtudes otsustas Ruudi käituda nagu Rocco. Tüdinud, pisut nördinud sellest, et ta kutsuti ära Danuta juurest (kellel olid Ruudi ettekujutuses lühikesed heledad juuksed ja hunnitu büst, lihtsalt kui keegi peaks küsima). Ta kõndis kabinetis ringi. Ta vaatas uuesti fotosid. Fabio ja… kes? Proua Fabio? Vabakutseline, kes vastutasuks sündmusterohke puhkusereisi eest Euroopas poseeris mõnel fotol? Raske öelda, kuid ta ei uskunud proua Fabio olemasolusse. Ta kahtles, et keegi kannataks Fabiot nii pikalt välja, et temaga altari ette minna.
Ta läks istus Fabio laua taha ja proovis pöördtooli. Ta viipas käega Fabio monitori suunas ja see käivitus, näidates taustapildina armetu välimusega pärsia kassi. Midagi muud polnud tal mõtet teha. Ta ei teadnud Fabio paroole. Ent isegi kui ta oleks teadnud ja Fabio oleks erialaseid reegleid trotsides hoidnud konsulaadi arvutis midagi huvitavat, siis oleks see šifreeritud, kõik muu aga kuuluks härra Rauschingi legendi juurde. Oma legendi arendamiseks võiks olla kasulik seda vaadata, kuid turvasüsteemid jälgiksid ja paneksid imeks, miks ta seda vaatas.
Ruudi heitis pilgu kellale. Fabio lahkumisest oli möödas kümme minutit. Ta tõusis püsti ja läks suitsuklaasist kohvilaua ümber seatud tugitoolide juurde. Laual olid mõned Poola elustiili-ajakirjad, ta istus ja lehitses ühe neist läbi, retseptide osa pani ta pead vangutama. Ta vaatas oma külastajakaarti, mis tal paelaga kaelas rippus. Rocco Siffredi. Ta vangutas uuesti pead.
Möödus veel kümme minutit. Uks avanes. Ruudi tõstis pilgu ajakirjalt, mida ta oli lugenud, kuid Fabio asemel nägi ta uksel seismas kaht kiilaks aetud peaga meest, kes kandsid ühesuguseid ülikondi. Neil oli selline ilma
