kehitas laialt õlgu, nagu demonstreerides, et poolakate käitumine on tema jaoks niisama salapärane kui kosmose toimimine.
Ükskõik. Suurem osa esimese bussitäie poolakatest lahkus hotellist ja pani suusad alla peaaegu kohe, kui päike järgmisel hommikul kaugete mäetippude tagant nähtavale ilmus. Ülejäänud jäid oma tubadesse ja alustasid hangitud varude joomisega, ning kui pärastlõunal saabus teine bussitäis juba lärmakalt purjus poolakaid, tekkisid kahe seltskonna vahel mõned kaklused.
Mõnede poolakate tausta kujutas Ruudi päris hästi ette. Suusatajad olid tavalised poolakad, kes olid tulnud suusanõlvu nautima ja kena aastavahetust veetma. Joomise peal väljas olid kahekümnendate eluaastate keskpaigas, hästirõivastatud noored Poola ettevõtjad, kel oli õnnestunud väga lühikese ajaga palju raha teenida ning kes tahtsid oma sõbratarid odavale, lärmakale, alkoholirohkele puhkusele viia. Õhtusöögi ajal oli palju karjumist ja mõnevõrra toiduga loopimist. Õhtul hiljem olid veel mõned kaklused, lahti lastud tulekustutid, nutvad tüdrukud jooksid kisaga mööda koridore, ripsmevärv pikkade mustade laialinutetud triipudena näol.
Köögis asetas Ruudi korvitäie korvitäie järel musti nõusid iidse Hobarti nõudepesumasina lindile, kõndis teisele poole ning võttis korvitäied puhtaid – ja tundus, et peaaegu tina sulamistemperatuurini kuumutatud – nõusid välja. Pärast kolme kuud hõõguvkuumade taldrikute ja tasside käsitsemist olid ta sõrmeotsad villidega kattunud, nahka ajanud ja kokkuvõttes olid ta sõrmejäljed peaaegu kadunud, mis oli tema arvates huvitav kõrvaltoime.
„Eelmisel aastal oli sama lugu,” ütles Jan pahuralt, toetudes ühele roostevabale tööpinnale. „Kaklused, alkoholimürgitused. Nad lasid isegi ilutulestiku hotellis lahti. Ma olin sunnitud politsei kutsuma.”
„Aga mõtle sissetulekule,” ütles Ruudi, saates Hobartisse järgmise korvitäie kohvitasse.
Jan kehitas õlgu. Ta oli tegelikult hotelli juhataja ning alatasa nõudsid pakilised asjatoimetused tema sekkumist, nii et ta pääses vaid harva magama enne kella kolme hommikul. Ent ta oli alustanud oma hotellikarjääri tagasihoidliku köögitöölisena – nüüd oli see Ruudi tööpost – ning näis end köögis paremini tundvat kui kusagil mujal. Ta oli Londonis majandust õppinud ja rääkis väga head inglise keelt, mis oli esimene võõrkeel ka Ruudi jaoks. See oli vedamine, sest Ruudi tšehhi keel oli viletsamat sorti algeline ning tugines peamiselt sarnasusele poola keelega.
„Sissetulek,” ütles Jan tooniga, nagu oleks tegemist kõige halvema väljavaatega võimalikest. „Ja milleks? Kõik see raha kulub kahjude likvideerimiseks. Pärast eelmist aastat tahtsin ma poolakad ära keelata, aga omanikud ei lubanud. Sa räägid väga head poola keelt, eks ole?”
„Mina küll mitte,” ütles Ruudi. „Mitte sõnagi.”
„Ma kuulsin ükspäev, kuidas ta selle tüdrukuga, Martaga, rääkisid. Sellega, kes on õhtuses vahetuses koristaja. Kõlas väga poola keele moodi, kui te rääkisite.”
„Sa kuulsid valesti, Jan.” Juba operatsiooni pärast ei tahtnud Ruudi, et keegi teaks, kust ta tuleb. Veel vähem tahtis ta puhtpraktilistel põhjustel sattuda olukorda, kus ta saadetaks rahustama fantastiliselt purjus poolakate jõuku – ent just nii juhtuks, kui Jan arvaks, et ta nende keelega sujuvalt hakkama saab.
„Ah, võib-olla.” Jan ohkas ja vaatas kella. Kusagilt kõrgemalt kostis nõrk, summutatud mürtsatus ja kauged hüüded, mida oli kuulda isegi üle Hobarti konveieri kolina ja veepihustite sisina. „Jeesus, et nad ka ei lõpeta.”
„Nad on lihtsalt jõnglased, kellel on liiga palju raha,” ütles Ruudi, kõndis pesumasina teise otsa ja tõstis korvi maha.
„Liiga palju raha?” ütles Jan. „Katsu panna nad välja maksma neid kahjusid, mida nad on tekitanud. Siis näed, kui palju raha neil on.” Ta vaatas uuesti kella. „Mul on aeg ringi käia,” ütles ta vastumeelselt. „Oled sa kindel, et sa poola keelt ei räägi?”
„Ma oleksin märganud.” Ruudi hakkas nõusid restilt maha võtma. Ta peaaegu ei tundnudki enam nende kuumust – esimest korda seda tehes oli ta kriisanud ja taldriku köögi teise otsa visanud.
Jan raputas pead. „Ma ei mõista, mis toob sinusuguse mehe sellisesse kohta.”
„Elu on täis lõputut mitmekesisust,” ütles Ruudi. Pustevnysse saabumisest saadik oli see saanud tema lemmikväljendiks.
Jan muigas. „Hea küll, isand eestlane.” Ta hüppas tööpinnalt maha ja silus kätega püksisääri. „Lase aga edasi, loobi potte ja panne nõudepesumasinasse. Ma tean, et sa põgened millegi eest.”
Algul oli Ruudi peljanud, et Jan on tal jälil, siis aga mõistnud, et Jan on üks maailma kehvemaid inimloomuse uurijaid – lihtsalt juhataja kahtlustas igaühte, eeldades, et mõnel juhul on ta kahtlused õigustatud.
Ruudi muheles. „Mulle meeldib siin, Jan. Mulle lihtsalt meeldib siin.”
Ja see oli tõsi. Pärast mitut kuud pilve varjus, mille oli tekitanud Fabio katastroofiline külaskäik Poznan´i, oli ta elu muutunud uskumatult lihtsaks. Tõuse üles, pese nõusid, mine magama. Oota, kuni Saadetis kohale jõuab ja endast märku annab.
Beskidi Majandustsoon ei olnud iseenesest riik. Pigem autonoomne rahvuspark, mis oli pühendunud turistidelt raha äravõtmisele. See maksis maa kasutamise eest renti Tšehhi jäänukvalitsusele, kuid rent oli vaid murdosa neist frankidest, šillingitest, markadest, zlottidest, eurodest, naelsterlingitest ja dollaritest, mis sinna igal aastal tonnide kaupa kokku voolasid. See Tšehhoslovakkia kirdeosa oli alati olnud naaberriikide elanike seas populaarne suusakuurort. Ning jäi populaarseks ka pärast seda, kui hakati välja andma viisasid – mõistagi väikese tasu eest – ning lisaks suusapiletitele hakati raha võtma ka Beskidi sisenemise ja sealt väljumise eest. See oli suur mägine ja lumine rahategemismasin ning üks rikkamaid Kesk-Euroopa pseudoriike.
See asus ideaalses kohas. Poola piirini oli kolmveerand tundi sõitu, vastassuunas polnud Praha palju kaugemal, Viin oli samuti mõnetunnise teekonna kaugusel. Tsoon ajas raha kokku süle ja seljaga ning Ruudi meelest olid mõned bussitäied purjus poolakaid selle eest väike hind.
Viimane kandikutäis nõusid selleks korraks pestud, lülitas ta masina välja ning asus seda puhastama. Selleks tuli Hobarti paagid tühjaks lasta, roostevabast terasest korvid välja võtta ning nende filtrid sodist puhtaks loputada. See oli üksluine ja tüütu ja kuidagi lohutav.
Just nagu kingsepp oli talle öelnud, osutus Tsooni sisenemine lihtsamast lihtsamaks. Ta oli näidanud oma passi – järjekordne Tsooni alaline elanik puhkuselt naasmas – ning piirivalvur oli ta läbi lasknud, vaevumata isegi triipkoodi skaneerima või turistidele kehtestatud sisenemismaksu nõudma.
Keegi polnud kindel, kui palju kullereid kunagise Euroopa piirides ringi liikus. Võib-olla sada, võib-olla tuhat, võib-olla kümme korda rohkem. Nende töö iseloom tegi nende leidmise raskeks; levinud linnalegendi kohaselt leidsid nemad sinu, saabusid su ukselävele pimedal ööl, just siis, kui sa neid kõige rohkem vajasid, maskeerimisülikond pika musta mantli all, viltkübar parimate krimiromaanide vaimus silmi varjamas. See oli muidugi nali, nagu võinuks öelda igaüks, kes oleks sellele tõsisemalt mõelnud – kui keegi niiviisi rõivastatult ringi käis, vääris ta kohest vangistamist.
Tegelikkus oli märksa vähem organiseeritud ja palju salatsevam. Keskusele meeldis hoida asju ähmastena, tavaliselt ei teadnud ka kullerid ise, kes oli tellinud Olukorra, mille nad pidid lahendama. Oli terve rägastik paroole, postkastina kasutatavaid peidukohti, vahelduvaid kohtumispaiku ja telefoniautomaate – reaalsuses polnud Ruudi nendega küll kokku puutunud.
