ja püksikud jalast ja jättis põrandale. „Tõmba koomale.”
Ruudi asetas raamatu kapile ja surus end vastu seina, et Marta tema kõrvale teki alla mahuks. Ametlikult oli Jan väga vastu lähedastele suhetele hotelli töötajate vahel, aga mitteametlikult ja kuni need suhted tööd liialt ei häirinud, pigistas ta mõnel juhul silma kinni.
„Miks me poola keeles rääkida ei või?” küsis Marta.
Ruudi pani käe tema ümber ja ohkas. „Ma ei öelnud, et me ei või poola keeles rääkida. Lihtsalt et me ei tohiks seda teiste kuuldes teha.”
„Aga miks?”
Sellest ei olnud lihtsat väljapääsu. Marta jaoks tekitas iga vastus uue küsimuse; korra olid nad täitnud peaaegu terve öö järjestikuste küsimuste ja vastustega. Ruudi oli mingil hetkel unustanud, mis küsimusest see oli alguse saanud, ning lõpuks oli kogu vestlus tema jaoks väga segaseks läinud.
„Ma ei hakka sulle valetama, Marta,” ütles ta.
„Seda ütlevad inimesed tavaliselt siis, kui valmistuvad valetamiseks.” Marta surus oma pea õnarusse ta kaela ja õla vahel.
Noh, see oli küll tõsi. Selles oli Martal õigus. „Marta, ma ei saa sulle öelda, miks see nii on.”
Marta kehitas õlgu.
„Ma ei saa sulle põhjust öelda, sest ei taha sind sellesse segada,” ütles Ruudi, ning juhtumisi oli see selge ja puhas tõde.
„Sellest pole midagi,” ütles Marta uniselt. „Ma armastan sind.”
„Seda ütlevad inimesed tavaliselt siis, kui valmistuvad ütlema midagi tõeliselt tobedat,” märkis Ruudi, aga siis Marta juba magas ja norskas vaikselt. Jan oli toatüdrukud rängalt üle koormanud, aga hotellis oli töökätest puudus, kuna kõik tahtsid jõulud ja uusaasta pere seltsis veeta.
Ruudi naeratas ja suudles Marta pealage. Tüdruk polnud kunagi küsinud, kas ta on abielus või kas tal on juba keegi või mida ta Tsoonis teeb. Kui nad armatsesid, kasutasid nad kondoomi ja desinfitseerivat salvi, aga sellega Marta usaldamatus tema suhtes ka piirdus. Marta oli lihtne, komplikatsioonideta hing, kellega polnud kunagi juhtunud midagi tõeliselt halba – just nagu ka üheksakümne üheksa protsendiga Euroopa elanikkonnast. Ruudi oleks tahtnud talle rääkida, kui kiiresti ja põhjendatult võib selline süütus kaduda, kuid polnud kindel, kuidas seda seletada.
Ta embas Martat ja tundis, kuidas ta vajub teadvusest kaugemale just nagu paadist välja hüpanud sukelduja.
Vana-aastaõhtul oli poolakatel disko.
Jan oleks tahtnud nad kõik hotellist välja visata, aga omanikud jäid jonnakalt arvamuse juurde, et ta ei tohi seda teha. Tsoon oli kuulus selle poolest, et võttis vastu kõik ja igal ajal, ükskõik siis, kui vastik oli nende käitumine. See tõmbas turiste ligi, ja kui oleks lahti pääsenud jutt, et hotellid on hakanud inimesi välja viskama selliste pisiasjade pärast nagu massikaklused koridorides, baarides lahti lastud tulekustutid või mööbli väljaloopimine seitsmenda korruse akendest, oleks see võinud Tsooni majandusele halvasti mõjuda.
Siin läksid Jani ja hotelli omanike filosoofilised tõekspidamised lahku. Jan tahtis hotelli juhtida, omanikud tahtsid raha teenida. Ideaalses maailmas oleksid nad leidnud mingi mõlemale poolele sobiva lahenduse. Reaalses maailmas tuli Janil – ja kõigi teiste hotellide mänedžeridel – kannatada. Et mõnest Tsooni hotellist alalist külastamiskeeldu saada, pidi külastaja hakkama saama millegi harukordselt vastikuga. Seetõttu oli Tsoon enamasti küll üsna räme, kuid mitte väljakannatamatu koht – välja arvatud riiklikud pühad.
Disko oli osa poolakate paketist. Ning näis, et see pakett on muutumatuna püsinud alates kommunismi kokkuvarisemisele järgnenud aastatest. Reis Tsooni, külaskäik all orus asuvasse supermarketisse, suusatamine neile, kes seda soovisid, ning disko ja õhtusöök vana-aastaõhtul. Ruudi oli hakanud aru saama, et paketi juurde kuulus ka täpsemalt sõnastamata osa, mille hulka käisid vägivald ja kolossaalne kogus alkoholi ning mis ei allunud vähimalgi määral reisi korraldajate kontrollile.
Ruudi jälgis köögi ja väiksema söögisaali vahelisest luugist, kuidas õhtusööki serveeriti. Jani poolakate suhtes ka parimatel hetkedel kasinavõitu kannatlikkus oli lõpuks hajunud, ta oli andnud peakokale käsu suure söögisaali külaliste eest hoolitseda. Siis oli ta mänedžeripintsaku seljast võtnud, põlle ette sidunud, kokamütsi pähe pannud ja asunud ise poolakatele kokkama.
Kogu pärastlõuna oli ta lihahaamriga odavaid sealihalõike oimetuks tagunud, neid jahu ja muna sisse kastnud ning saiapuruga katnud. Oma vahetusse tööle tulles leidis Ruudi ta paneeritud karbonaaditükkidega täidetud kandikuid õhtusöögi ootel külmikusse laadimast.
Poolakad olid end üles löönud. Kõige hullemad kraaklejad, kakluste algatajad, tulekustutite lahti laskjad ja mööbli aknast välja loopijad olid kõige paremini riides, kandsid imeliselt hästi istuvaid, kallihinnalisi pehmest mustast kangast ülikondi. Nende sõbratarid kandsid Pariisi kleite, mis sel aastal koosnesid peamiselt šifoonist ja suurtest pitsvolangidest. Ruudi oli näinud selliseid inimesi Krakovis õhtu hakul kasiinode ees autojuhiga limusiinidest väljumas. Ta ei kujutanud ette, miks nad olid siin, tühise raha eest vaestega seltsimas, kui nad oleksid võinud endale igas Euroopa Marriottis terve korruse kinni panna. Ta oli ammu loobunud katsetest poolakate motiive mõista.
Köögis rabeles Jan töötada, praadis ettevalmistatud karbonaaditükke, heitis need rasvast särisevatena taldrikutele, kattis iga tüki praetud munaga ning lisas keedetud kartulid ja aedoad. Mänedžeri nägu läikis higist ja Ruudi meelest oli ta pilgus mingi hullunud lõbusus, mida tekitas poolakatele sellise sopa söötmine. Ruudi oleks tahtnud talle öelda, et poolakatele meeldib selline kraam, et nende meelest on see tubli ja kodune toit, samahästi kui rahvusroog, ning Jan teeb end lihtsalt lolliks.
Aga ta ei öelnud midagi. Õhtu tõotas tulla raske ka ilma mänedžeri Poola-teemaliste küsimuste eest põiklemiseta. Tassid ja klaasid ja taldrikud hakkasid läbi luugi tagasi jõudma, Ruudi käivitas Hobarti ja alustas nõude laadimist.
Tavaliselt ta enne vahetuse lõppu ei joonud, aga kuna oli vana-aastaõhtu, oli Jan toonud kööki pudeli Becherovkat ning söögikäikude ja mustade nõude pealetungide vahel istusid nad tööpinnal, lisasid bitterile toonikut, valmistades nii joogi, mida tšehhid nimetasid „betooniks” ja jõid teineteise terviseks.
„Na zdravi,” ütles Jan oma klaasi tõstes.
„Cheers.” Ruudi vaatas kella. Kümme minutit üksteist läbi, lärmi oli söögisaalis aga juba nagu staadionil olulise jalgpallimängu ajal.
Jan tühjendas klaasi ja pühkis käsivarrega otsaesist. „Ma olin unustanud, kui lõbus see on.”
Ruudi muigas. „Kohti vahetada ei taha?”
„Mis?” Jan naeris ja viipas klaasiga Hobarti suunas. „Et tagasi selle asjanduse peale? Ma töötasin sellega aastaid just selle nimel, et ei peaks seda enam kunagi tegema.” Ta valas mõlemad klaasid jälle täis. „Aga ma olin päris osav.”
„Jah, muidugi.”
Jan tõstis klaasi, lausus toosti ja rüüpas klaasi tühjaks. „Olin küll. Tõsiselt.” Ruudi vaatas nelja kandikutäit tasse, taldrikuid ja söögiriistu tööpinna otsal ja noogutas tähendusrikkalt.
„Ei,” ütles Jan ta pilku jälgides.
„Miks mitte?”
„Need
