inimeste seas, oli salakavalate meelituste keel talle tundmatu. Poolsüüdlaslik rõõmuvärin haaras teda, kui ta esimest korda taipas, et ta enda nägu on väga sarmikas.
Päikeselised tunnid lendasid mööda. Dora ei märganud neid; ta mõtles ainult möödunud hommikule ja tulevale hommikule, Ronald aga unistas temast peaaegu teadmatult. Neiu oli olnud ere kiir eredas päevas; mehe kunstiline meel oli saanud tasutud, ta silmad olid võluvuse kütkes olnud. Kaunis kujutelm võlus teda, rõõmuga tuletas ta meelde, et järgmisel hommikul näeb ta seda ujedat armast nägu jälle. Polnud ühtki halba mõtet seda idülli häirimas. Ronaldile ei tulnud pähegi, et ei olnud toiminud arukalt. Ta oli lugenud ühe ilusa luuletuse ühele ilusale noorele tütarlapsele ning väärikal, isandlikul moel uskus ta, et polnud midagi valesti teinud.
Koitis uus päev ning see viis puhanud ja rõõmsa Dora jälle töö manu. Taas liikusid peened nobedad näpud veripunaste marjade ja roheliste lehtede vahel. Siis kuulis Dora meest tulemas. Ta kuulis noormehe samme ning neiu nägu värvus rubiinikarva. Mees ei teinud katsetki varjata, et ei sattunud viljaaeda juhuslikult.
“Tere hommikust, Dora,” lausus ta. “Sa näed välja niisama särav kui päikesepaiste ja nii kaunis kui need lilled. Pane korv korraks käest, tõin ühe luuleraamatu ja tahan sulle midagi ette lugeda. Pärast aitan sul marju korjata.”
Doral polnud midagi selle vastu, ta istus ja otsekohe olid mõlemad muinasjutumaal. Mees luges masinlikult, heites sageli kiireid kõrvalpilke kaunile kaaslannale. Too ei taibanud loetu mõtet karvavõrdki, ainult mehe hääl oli nagu võrratu muusika, mida ta iial varem polnud kuulnud.
Viimaks suleti raamat ning Ronald mõtiskles, millised mõtted võiksid küll liikuda ta kaaslanna lihtsas, kavaluseta meeles. Nii kõneles ta neiuga tema igapäevasest elust, tööst, lõbustustest, sõpradest. Kõneldes haaras lummus teda aina enam ja enam; neiul polnud sügavat intellekti, seltsidaami teravmeelsust ja – keelsust, kuid loodusearmastus tegi temast poetessi. Dora paistis teadvat puude ja lillede kõiki saladusi. Ükski pisiasi ei jäänud talle märkamatuks. Haljaste lehtede sahin, läänetuule õhkamine, pidulik puhang tumerohelistes puuvõrades, suvetaeva muutlikud värvitoonid pakkusid talle rõõmu. Ilusad sõnad, mida vormisid ilusad mõtted, pudenesid ta värsketelt huultelt. Dora ei teadnud midagi millestki muust. Ta polnud näinud kunstiteoseid, lugenud raamatuid, ei teadnud midagi kunstist, õpetatud lobast, ent sügaval südames peitus kirglik armastus looduse palge vastu.
See oli Ronaldile midagi üsna uut, aga mitte ka senikuulmatut. Mees oli kuulnud moedaamide jutte kõigest, millest nood vaimustunud olid. “Muusika vihmapiiskades” või “lillede karakteristika” oli vahel kõne alla tulnud.
Kord unustas Dora oma tagasihoidlikkuse ühe Ronaldi ütluse peale ning puhkes naerma. Kui mõnus ja puhas oli ta naer – nagu hõbekellukeste mahe helin! Kui Ronald Earle sel ööl magama heitis, kummitas neiu naer teda unedes.
IV peatükk
Iga hommik tõi noore Earelscourti pärija kaunitesse päikeselistesse aedadesse, kus Dora maasikaid noppis. Päevade kuludes hakkas Dora kaotama oma kartlikku, ehmunud hoiakut ning naeris ja lobises mehega, nagu oleks see ta oma vend. Ja mehe edevus sai tasutud kõige sulnima kingitusega, noore neiu ebateadliku, sõnastamata imetluse ja armastusega. Mehele meeldis vaadata selle näokese õhetust, tema huulte värinat, kui neiu tema lähenevaid samme kuulis. Talle meeldis näha neiu tumedate silmade poolsuletud lauge, siis aga äkilist kohkunud pilku, mis oli otse temale suunatud.
Enese teadmata hakkas ka mehe süda muutuma. Esmalt oli ta pelgalt mõelnud ühe meeldiva tunnikese veetmisele. Siis aga imetles ta Dorat ja püüdis end uskuma panna, et talle ette lugemine oli vaid üks heategu paljude seas. Ent kui päevad möödusid, tõmbas teda miski tugevam ja palju armsam. Mees oli armunud – ja see neiu oli ta esimene armastus.
Kummaline küll, aga need pikad kahekesi veedetud hetked jäid mõisas märkamatuks. Ükski kuulujutt ei pääsenud liikvele, nii et ühtki okast ei paistnud olevat sellel rooside rajal, mis viis otseteed kuristiku veerele.
Jäi veel kolm päeva lord ja leedi Earle’i tagasitulekuni. Sir Harry Laurence Holtham Hallist palus Ronaldi üheks päevaks endale külla. Kuna noormees ühtki sobivat ettekäänet ei leidnud, pidi ta nõustuma.
“Homme me ei kohtu, Dora,” ütles ta. “Ma lähen üheks päevaks ära.”
Neiu vaatas teda kohkunult. Üks terve päev ilma temata! Ja siis, äkilises surmlikus valus tuli talle mõte, et need kuldsed päevad peavad ju lõppema – tuleb aeg, kus ta meest enam ei näe. Ilus naerulohukestega nägu muutus kahvatuks ja tume vari kattis selged silmad.
“Dora,” hüüdis Ronald, “miks sa nii kohkunud oled? Mis on?”
Tüdruk ei vastanud ja pöördus kõrvale. Mees haaras ta käe.
“Kas kurvastad, et lähen? Ainult üheks päevaks?” küsis ta. Kuid neiu oli nii õnnetu ja kohkunud, et Ronald ei oodanudki vastust. “Ma näen sind ju veel,” ütles ta viimaks. “Ma ei saanud ühelgi päeval jääda tulemata.”
“Ja edasi?” ütles neiu lihtsalt, pöörates pisaratest tulvil pilgu mehele otsa vaatama.
Ronald vaikis äkilises segaduses – ta polnud kordagi veel mõelnud, mis peaks edasi saama. Nojah, maasikad ei kasva igavesest ajast igavesti – suvi ei kesta igavesest ajast igavesti. Lord Earle tuleb varsti koju tagasi, tema ise aga peab välismaale minema. Kuhu jääb siis Dora? Ronaldile ei meeldinud see mõte – see ajas teda kimbatusse. Nii lühikest aega, kui ta neiuga tuttav oligi, oli Dora mingil müstilisel kombel muutunud osaks temast. Noormees ei suutnud mõeldagi päevast, mil ta ei näe seda õhetavat kaunist nägu, ega kuule selle hääle helinat. Mees oli sellest kohkunud ning pigistas neiu sõrmi tugevamini.
“Kas sa ei taha, et ma ära lähen, Dora?” ütles ta vaikselt.
“Ei taha,” kõlas neiu napp vastus ning pisarad voolasid tumedatest silmadest.
Vaene Ronald! Oleks ta olnud tark, oleks ta kohe plehku pannud. Kuid ta kummardus neiu kohale ja suudeldes pühkis ta pisarad põskedelt. Ta suudles uuesti ümarat pehmet lapselikku põske, siis aga haaras neiu oma embusse.
“Ei ühtki pisarat enam, Dora,” sosistas ta. “Me ei kaota teineteist. Ma armastan sind ja sinust saab minu naine.”
Hetk enne selle mõtte sõnadesse panemist, polnud see mõte talle kordagi pähe turgatanud. Hiljem tundus Ronaldile, et kellegi teise hääl oli tema suu läbi kõnelnud.
“Teie naine!” karjatas neiu talle äkilises hirmus otsa vahtides. “Oh ei! Te olete väga lahke ja hea, aga see pole võimalik.”
“Aga miks küll?”
“Sest te olete minust nii palju kõrgemal,” vastas tüdruk. “Mina ja minu pere – me oleme teenrid ja sõltume teie perest. Me pole võrdsed. Ma pean õppima teid unustama,” nuuksus Dora, “ja murdma oma südame!”
Ta ei oleks saanud Ronaldit sügavamalt puudutada; hetkega oli noormees ta üle valanud sõnadevooluga, mis neiut hämmastas. Vendlus ja võrdsus, seisused ja totrad eelarvamused, tema missioon ja usk, tema armastus ja pühendumus – kõik voolas ainsa vägeva ilukõnelise joana, mis neiut täielikku segadusse ajas.
“Ära ütle seda enam iialgi, Dora,” jätkas Ronald, nägu poisikeselikus õhinas säramas. “Sa oled võrdne kuningannadega nende troonidel. Sa oled aus ja tõemeelne, ilus ja hea. Mida enamat saab üks kuninganna olla?”
“Kuninganna on targem,” ohkas Dora. “Mina ei tea midagi
