saabusid. Nad tulid tublisti enne kokkulepitud aega. Tema ema ja leedi Charteris olid kahekesi raamatukokku siirdunud ning jätnud Valentine’i üksi salongi. Ukse pooleldi lahti lükanud, nägi Ronald valge kleidi laia varrukat. Arvates, et see on ema, leedi Earle, astus ta lahedalt sisse, kuid võpatas enda ees uut ilmutist nähes. Kord sajandis, usutavasti, satub silma alla niisugune naine nagu Valentine Charteris. Kõige puhtam ja selgepiirilisem kreekaliku iluideaali koopia, malbe, suursugune, siidiselt särav blondiin peenelt maalitud kulmude ja huulejoonega kuningannalikul näol – pikk ja aristokraatlik soliidselt lohakate ja peente maneeridega, mida võib omandada alles kauase hoolika harjutamise tulemusena. Ronaldi sisenedes neiu tõusis ning ta tähelepanelik pilk uuris noormeest. Äkitselt aga lendas kerge vari üle marmorsileda lauba: Valentine’ile meenus, mida leedi Earle oli oma poja kohta öelnud. Ta teadis, et nii noormehe kui tema enda ema soovisid nende abielu.
“Palun üliväga vabandust,” köhatas noormees, “arvasin, et siin on leedi Earle.”
“Ta on raamatukogus,” sõnas Valentine naeratusega, mis pani noormehe kohmetuma.
Ta kummardas ja tõmbus eemale. See siis oligi seesamune Valentine Charteris, peen leedi, kelle tulekut ta pelgas. Jah, see daam oli kaunis – niisugust nägu polnud Ronald veel kunagi näinud.
Ei ühtki mõtet armastusest ega isegi seost selle suursuguse naise ning lihtsa ja ilusa Dora vahel ei tulnud talle pähegi, veel vähem oleks ta osanud neid võrrelda. Kuid Ronald oli tõeline kunstiinimene ja mitte väheste võimetega. Ta pidas seda ehtsat kreekalikku profiili ülimalt heaks teoseks, skulptuuriliseks meistritööks. Tal ei tekkinud mõtet, et selle taga võib peituda armastust ihkav, tundeline naisehing.
Kui dinee oli möödas, polnud raske Valentine’i suure kontsertklaveri manu meelitada, et ta mängiks ja räägiks ooperitest, mida Ronald kuulnud ei olnud. Neiut oli õhtukumas tore vaadata, tema klassikalist ilu, mida rõhutas peen valgete pitsidega õhtukleit. Vormikad õlad olid nagu hoolikalt lihvitud valge marmor, hoolitsetud käsivart ehtis pärlitest võru. Kleidi taljel kandis ta roosiõit ning kui Ronald noodiraamatu kohale kummardus, tundis ta selle aroomi, mis oli kui salasõnum Doralt.
Sest vaene Ronald seisis daami klaveritooli kõrval, vaatas ta näoilmete muutumisi, mis näisid vahelduvat iga lausega. Ta kuulas lihvitud, valitud sõnu, häält, mis kütkestas. Kaks ema vaatasid neid ning lord Earle tundis, nagu oleks raske koorem ta südamelt pudenenud. Siis palus leedi Earle, et Valentine neile midagi laulaks. Noor daam oli rõõmuga nõus.
“Milline muusika teile meeldib?” küsis ta äkki Ronaldile otsa vaadates.
“Lihtsad vanad ballaadid,” vastas Ronald, kelle mõtted endiselt Dora ümber keerlesid, kui ta kujutles maatüdrukut neid esitamas.
Ta võpatas, kui Valentine’i lauluhääle esimene noot helises kõlavalt ja selgelt vaikses õhtuses õhus. Tema lugu oli mingi veidravõitu vana lugulaul rüütlist, kes neidu armastas – armastas ja sõtta ratsutas, tuli pika-pika aja järel tagasi ja leidis haljendava hauakünka. Ronald istus ja ta mõtted rändasid jälle Dora manu. Ah, mis siis, kui neiu on ta unustanud, tema kaunis naerulohukestega nägu on haihtunud! Siis aga tundis Ronald heameelt, et see ei saa tõsi olla. Korraga vaikis muusika.
“Kas see meeldis teile?” küsis Valentine Charteris. “Selline ennemuistne sentimentaalne pärimus.”
Tõemeelne Ronald mõtles, kas sentiment on patt kõrgema maitse vastu. Miks muidu peavad peenemad daamid õigeks sellest üleolevalt rääkida?
“Kas naerate sentimendi üle?” küsiski ta ning Valentine kergitas peeneid kulme küsimuse üle üllatudes. Leedi Earle kuulas neid pealt ning naeratas omaette suure rahuldustundega. Asjad sujuvad kenasti, mõtles ta, kui Ronald sellistel teemadel rääkima hakkab. Leedile ei tulnud pähegi, et noormehe süda ja mõtted olid kõneldes Doraga – kauni Doraga, kes nuttis, kui kallim luulet luges, ning kes uskus siiralt lillede kõnet.
Õhtu möödus kiirelt ning Ronald tundis midagi kahetsusetaolist, kui see lõppes. Leedi Earle oli piisavalt tark, et mitte midagi lähemalt uurida. Ta ei hakanud pojalt küsima, kas Valentine talle meeldis või mida poeg temast arvab.
“Küllap sa oled väsinud,” ütles ta selle asemel pojale ning naeratas armastusväärselt. “Tänan, et aitasid mul mu sõpru lõbustada.”
Ronald mõtles möödunud õhtule ja leidis, et tema panus sellesse oli üsnagi väike. Aga ema oli rahul ning ta heitis puhkama, otsustanud, et homme on poeg miss Charterise suhtes kahekordselt tähelepanelik.
Kolm päeva läks mööda ning Ronald ja Valentine said üsna lähedasteks. Nad lugesid ja arutasid omavahel samade teoste üle. Ronald tõi lagedale suure mapi oma joonistustega ning Valentine imetles tema töid. Nad kummardusid lehtede kohale. Ronald andis seletusi, naeris ja lobises, nagu polekski tema elus tumedat saladust.
“Te olete andekas kunstnik,” ütles miss Charteris, “olete ilmselt palju õppinud.”
“Olen sellest nii haaratud,” ütles Ronald. “Kui saatus poleks tahtnud, et olen ainus poeg, oleksin kunsti oma elukutseks valinud.”
Hilisematel aastatel selgus, et need sõnad olid olnud kurvalt prohvetlikud.
Üldiselt Ronaldile meeldis miss Charteris. Suurilmlikult maneerlik, kuid šarmantne; hea südame ja kiinduva iseloomuga neiu. Noormees mõistis, kui kõrgelt leedi Earle seda noort daami hindas ning see sundiski teda otsustama, et räägib Valentine’ile Dorast kõik ning palub tal püüda leedi Earle’i mõjutada. Selle väljavaatega ja sel eesmärgil vestles ta peaaegu pidevalt noore daamiga, saatis teda jalutuskäikudel ja sõitudel, nad laulsid ja naljatasid koos. Ronald, teades ise, kui kindlalt ta Doraga seotud oli, ei aimanudki, millises valguses säherdune käitumine teistele võiks paista. Leedi Earle hakkas juba oma muresid unustama. Ta uskus siiralt, et poeg õpib armastama Valentine’i, ning tema abikaasa jagas seda usku.
Earlescourtis oli seega kõik couleur de rose. Ronald oli reibas ja rõõmus – tal oli suur usk miss Valentine’i veenmisjõusse.
Päevad möödusid kiirelt. Suur ball oli tulekul. Leedi Earle küsis endalt, miks poeg ei ole veel miss Charterisega tõsiselt juttu rääkinud ning Valentine küsis endalt, miks noormees tema lähedal püsib, olles tihtipeale justkui valmis midagi olulist ütlema, siis aga loobunud. Neiu peaaegu uskus, et noormees hoolib temast ning tallegi meeldis Ronald. Niivõrd, kui ta oli üldse võimeline kellestki hoolima.
See noor daam polnud mingi tragöödia-kuninganna, vaid kiinduv neiu. Kirgliku armastuse kõrgused ja meeleheite sügavikud polnud tema jaoks. Ronald paistis talle soodsas valguses – leedi Earle oli teda ses suhtes Greenoke’is ette valmistanud. Ta teadis ka, et abielu Ronaldiga oleks ta emale meelepärane.
Valentine’i soodne ettekujutus Ronaldist süvenes nende tutvuse käigus. Hoolimata teatavast kahetisusest, mis varjutas kogu noormehe elu, oli Ronald siiras ja ausameelne. Valentine imetles ta selgejoonelist saksi nägu ja karmi suujoont; imetles säravaid silmi, mida võis tumestada iga mööduv tundevarjund. Talle meeldisid noormehe viisakad rüütellikud kombed, tõsine jutt, tähelepanuavaldused, tema vankumatu kiindumus leedi Earle’i.
Kogu Inglismaal ei leidunud nii vaprat ja galantset noorhärrat kui see Earlescourti pärija. Noormees oli pärinud kogu oma suguseltsi suursugususe ja vapruse. Temast tõotas tulla tõsine ja sügavamõtteline mees. Keegi ei teadnud, kui väga lord Earle selle tulevase suuruse üle rõõmustas. Valentine’ile Ronald meeldis ning talle meeldis mõte, et võib säärase mehe abikaasa olla. Talle avaldas muljet noormehe vaimne võimekus ja mõtete originaalsus. Koguni “hullumeelsed poliitilised vaated”, mis hirmutasid ja ärritasid vana isandat, tegid neiule nalja.
Ronald,
