suure balli päev ning hommikueine ajal arutasid daamid, missuguseid bukette tuleks kanda. Sellest nihkus jututeema lilledele. “Siin on neid nii palju,” lausus Valentine, “ja ma ei tea kunagi, milliseid peaksin kandma.”
“Mina küll ei kõhkleks,” ütles Ronald naerdes. “Te võite mind muidugi sentimentaalsuses süüdistada, aga mina annaksin eesõiguse valgetele piibelehtedele. Piibelehed on kõige kaunimad.”
Leedi Earle kuulis nende vestlust, kuigi keegi teine ei paistnud seda märkavat. Ning ta polnud eriti üllatunud, kui Valentine ilmus ballisaali valgete piibelehtedega juustes ning samadest õitest buketti, mis oli pooleldi peidetud haljaste lehtede alla, kandis ta käes.
Paljud pilgud pöördusid imetledes jahedale, uhkele kaunitarile ja ta valgetele lilledele. Ronald nägi neid. Ta pidi täheldama, et õhtutualett on pimestav ning seda ei riku ükski pisidetail. Kaunid piibeleheõied olid värsked ja lõhnavad. Talle ei tulnud mõttessegi, et Valentine oli need valinud, et talle meelehead teha. Noormees arvas, et ta pole veel kunagi näinud uhkemat pilti kui see hiilgav blond kaunitar. Siis aga kadus see mõte ta meelest. Ta vaatas kõiki neid peeneid aadlidaame, mõeldes hoopis Dora ujedale magusale näole, mis oli armsam kui kõik need. Ronald vaatas hinnalisi kalliskive, õõtsuvaid sulgi, kahisevat siidi ning mõtles Dora lihtsale kleidile. Tema silmisse tekkis unistav pilk, kui ta kujutles oma ilusat naist. Kunagi jalutab Doragi nendes uhketes ruumides ning siis imetlevad kõik tema tarka valikut. Nõnda siis unistas Earlescourti pärija, kui vaatles sädelevat rahvamurdu, mis kogunes ballisaali. Kuid tema unelmad katkestas leedi Earle’i käsk:
“Ronald,” ütles majaproua kerge kannatamatusega, “kas sa oled unustanud, et sina pead balli avatuks kuulutama? Mine kutsu miss Charteris tantsima.”
“Suurima heameelega,” vastas noormees, naeratades ema karmi tooni peale.
“Tantsin miss Charterisega meelsamini kui ükskõik kelle teisega.”
Leedi Earle vaikis siivsalt. Poeg astus Valentine’i juurde ja palus ta tantsule. Nad keerlesid selle ja järgmise ja veel järgmisegi tantsu ajal – mitte erilise huvi pärast neiu vastu, nagu lootis leedi Earle, vaid seepärast, et hoiduda murest, keda teistest hurmavatest kaunitaridest ta peaks valima. Valentine mõistis teda. Nad vestlesid kergelt, ilma pingeta. Noormees ei teinud komplimente ja neiu justkui ei oodanudki neid. Teiste daamide puhul oleks Ronald mõelnud: “Mida nad küll ütleksid, kui teaksid minu kaunist noorest naisest Easthamis?” Valentine’iga teda see probleem ei painanud – tal oli vaistlik usk neiu ehtsasse, teeskluseta sõprusse.
Leedi Earle juhtus kuulma mõnd sosinal esitatud kommentaari ning ta süda täitus rõõmust. Vanad sõbrad sosistasid omavahel: “See vast oleks tema poja jaoks sobiv mõrsja,” ning “Küll oleks leedi õnnelik, kui tal oleks niisugune minia nagu miss Charteris, nii ilus ja uhke neiu.” Ronald aga tahtis vaid kindlustada Valentine’i sõprust, et too kostaks Dora eest.
Kui Ronald juba neljandat korda palus miss Charterist “järgmisele tantsutuurile”, vaatas too narritaval ilmel talle otsa.
“Kas teate ka, kui mitu tuuri me täna juba teinud oleme?” küsis ta.
“On sel tähtsust?” küsis Ronald vastu. “Andestage, miss Charteris, kui arvan, et olete mõistnud minu arusaama liikumises peituvast poeesiast.”
“Kas seepärast palutegi mind nii sageli?” ütles noor daam ikka narritavalt.
“Oo jaa,” vastas aus Ronald, “see on ju suur rõõm. Ühe hea tantsija kohta on viiskümmend viletsat.”
Noormees ei mõistnud kelmikat muiet neiu näol.
“Te pole mulle öelnudki,” sõnas Valentine, “et teile meeldivad need lilleõied.”
“Need on väga ilusad,” ütles Ronald. Kuid komplimendi tagamaad jäid talle aimamatuks.
Miss Charteris ei saanud aru, kas teine on lihtsalt ükskõikne või arglik.
“Te ütlesite, et piibelehed on teie lemmikud,” jätkas neiu.
“Jajah,” vastas Ronald, “aga need ei ole praegu teile kõige sobivamad, siiski.” Ta mõtles, kui väga sobivad oleksid need tillukesed õied väikesele tagasihoidlikule Dorale. “Teie olete pigem nagu pikk valge graatsiline liilia,” ütles ta äkki.
Ta jäi vait, sest Valentine vaatas teda kulmu kergitades.
“Kas teate mis? Te olete mulle vähem kui viie minuti jooksul kaks komplimenti teinud,” ütles ta. “Ja ometi leppisime eile kokku, et tõeliste sõprade vahel ei pea neid üldse olema.”
“Ma… ma ei kavatsenud tühje komplimente teha,” vastas noormees kohmetudes. “Ma ütlesin lihtsalt, mida mõtlesin. Ma mõtlesin, et olete nagu sihvakas, uhke, lumivalge liilia, miss Charteris. Ma olen sageli nii mõelnud. Kui te ei soovi enam tantsida, läheksime ehk jalutama?”
Mitmed imetlevad pilgud saatsid neid – kaunimat paari poldud juba ammu nähtud. Nimetatud paar kõndis läbi pika saaliderea ning jõudis talveaeda, kus lambid vilkusid nagu väikesed tähed suurte haljaste eksootiliste taimede vahel.
“Ehk puhkaksime siin?” ütles Ronald. “Ballisaal on nii rahvast täis, et seal ei saa rääkida.”
“Ah,” mõtles miss Charteris, “ta siis ikkagi tahab mulle midagi öelda!”Hoolimata jahedast väärikusest ja uhketest maneeridest tagus miss Valentine’il süda rinnus. Ta armastas vist tõesti seda galantset noort pärijat – tema ausal ja lahkel iseloomul oli noorele daamile suur mõju. Ta nägi, et see kena nägu oli lillede kohale kummardudes kahvatu ja erutatud. Miss Charteris vaatas samuti piibelehti oma käes. Siis istus Ronald ta kõrvale ning ta pilk kiindus neiu näole.
“Ma ei ole kõnemees,” ütles Ronald, “mul pole erilist kõneandi. Ent, miss Charteris, tahaksin leida mõne sõna, mis teile südamesse tungiks ja sinna jääks…”
Ta tahtis väga Dorast rääkida, kirjeldada tema kaunist naerulohukestega, kergesti punastavat nägu, ta võluvat käitumist, tagasihoidlikult tähelepanelikku olekut. Ta tahtis, et miss Charteris oleks Dorast samamoodi vaimustuses, et ta hajutaks ta ema eelarvamused ja leevendaks isa raevu. Pole imestada, et ta huuled ja hääl värisesid.
“Mõni päev tagasi tahtsin teiega rääkida,” jätkas Ronald, “nüüd aga ütleb julgus vist üles. Miss Charteris, ma tahan, et see jääks meie vahele.” Ta vaatas neiule otsa ning igaüks oleks võinud ta silmist näha, et mees on armunud.
“Kõige lihtsamad sõnad huvitavad mind alati kõige enam,” ütles noor daam lahkelt.
Ronaldi nägu selgines ning ta alustas: “Te olete lahke ja arusaaja…”
Siis aga pidi ta peatuma, kuna neid segati – Sir Harry Laurence sisenes ühe daami saatel talveaeda.
“Siin on värskendav,” ütles mees Ronaldile. “Juba kümme minutit olen siiapoole trüginud, rahvast on nii palju.”
Miss Charteris naeratas vastuseks, soovides et Sir Harry oleks veel kümme minutit trüginud.
“Lubage mulle,” ütles Ronald kiirustades, “et loovutate mulle homme pool tundi.”
“Luban seda,” vastas neiu.
“Ja te kuulate mind ära, miss Charteris?” jätkas ta. “Kuulate, mis mul on teile öelda?”
Valentine
