armastab mind,” mõtles Valentine. Ning niipalju kui tema rahulik ja tõsine loomus oli kirglikuks heameeleks suuteline, ta tajus seda.
“Ta aitab mind. Ta on hea sõber,” mõtles Ronald. “Aga miks ta mulle selle lille andis?”
Tal ei tekkinud ähmast aimdustki, et Valentine oli teda vääriti mõistnud – nagu oleks noormees temasse armunud. Ronald Earle ei taibanud seda, kuna ta polnud edev mees. Vahest siis, kui tal oleks olnud rohkem eneseusku ja – usaldust, oleks Earle’ide lugu teisiti läinud.
Leedi Charteris vaatas oma tütre uhket enesekindlat nägu. Ta oli märganud väikest eemalviibimist talveaias ning teinud sellest omad järeldused. Valentine’i näoilme kinnitas seda justkui, sest kerge kuma õhetas põsenukke ning silmad sädelesid.
“Kas sulle meeldib Earlescourtis?” küsis leedi Charteris tütrelt tolsamal õhtul, kui nad salongis kahekesi istusid.
“Jah, mamma, väga meeldib,” vastas Valentine.
“Ja selle kõige järgi oletades, mida ma nägin,” jätkas vanem daam, “on tõenäoline, et sellest saab ka sinu kodu.”
“Jah, ma usun ise ka seda,” ütles Valentine ema poole kummardudes ja teda suudeldes. “Ronald palus minult homme pool tunnikest talle pühendada ja ma olen väga õnnelik, mamma.”
Ühe nii rahuliku ja uhke naise öelduna kõlas see piisavalt ausalt. Leedi Charteris teadis tütre hääletoonist, et too armastab Ronald Earle’i.
Ronald magas rahulikult, pooleldi lootes, et tema murede lõpp on ligi. Valentine, keda ta ema nii väga armastas, kostab Dora eest. Lord Earle annab järele. Siis toob ta Dora koju ja kõik on hästi. Kuigi ta südant hakkas närima vastik kahtluseuss, et lihtne ja ilus Dora on selles vägevas majas sobimatu inimene, tõrjus ta seda mõtet, nagu oskas. Miss Charteris magas samuti üsna rahulikult, kuid tema unelmad erinesid Ronaldi omadest. Ta mõtles tulevikule, mil temast on saanud nende uhkete valduste perenaine ning vapra ja noore isanda abikaasa. Mees meeldis talle. Mitte keegi polnud Valentine’ile varem nii palju rõõmu valmistanud – ja keegi ei võlu teda enam niiviisi. Valentine oligi teinud oma elu suurima vea.
Järgmine päev, mida nii kannatamatult oodati, oli kaunis ja päikeseline. Päike säras soojalt ja eredalt, õhk oli mahe ja lõhnav, taevas sinine ja pilvitu. Leedi Charteris ei lahkunud hommikueine ajaks oma ruumidest ning Valentine jäi ema juurde.
Kui hommikueine oli läbi, hulkus Ronald ringi lootusega Valentine’i kohata. Ja tal ei tulnudki kaua oodata, kuni nägi neiu valget kleiti ja siniseid palistusi. Nad kohtusid hallis.
“Ehk tuleksite aeda, miss Charteris?” ütles noormees. “Hommik on kaunis ja te lubasite mulle pool tundi. Jätke see raamat palun siia. Tahaksin teie täit tähelepanu, sest mul on teile üks lugu rääkida.”
Nad kõndisid üle mänguplatside, kus järveke siras eemal päikesekiirtes, vesiroosid puhkamas selle peegelsiledal pinnal. Lõhnavates lilleklumpides sumisesid mesilased ja liblikad avaldasid armastust kõige kaunimatele õitele.
“Lähme parem parki,” ütles Valentine. “Siin on päike liiga ere.”
“Ma tean seal üht nõiduslikku kohta,” ütles Ronald. “Las ma näitan teile. Ma saan oma lugu seal paremini jutustada.”
Nad läksid läbi laiade väravate parki, kus lehestikust langesid viltused päikesekiired, kitsed jalutasid ringi ning kasvasid pikad verevad sõrmkübarad ja kaunid kuldkingad – ojakese veeres, kus Dora oli veel nõnda vähe aega tagasi jalga puhanud ja mõelnud oma värskelt leitud õnnele.
Kahvatud priimulad olid kõik kadunud, kannikesed hääbunud, kuid nende asemel oli tumeroheline ojakallas kaetud teiste eredavärviliste lilledega. Kõrgete puude varjud langesid viltuselt üle lõbusalt laulva vuliseva vee ning lindude hääled helisesid veega võidu. Suveõhk oli tulvil leebet mõnusat suvemuusikat.
“See on ilus koht,” lausus miss Charteris.
Haljas rohi tundus tuulehoogudes tantsivat ning Ronald moodustas selle keskele justkui midagi troonisarnast.
“Teie olete kuninganna ja mina teie alandlik teener,” ütles ta. “Te lubasite, et kuulate mind ära. Mina räägin oma loo.”
Nad istusid mõne hetke täielikus vaikuses, mida täitsid vaid lindude lauluhääled; pidulik vaikus kestis ja lehed sahisesid tuules.
Kui Ronald Earle’i süda ja mõte poleks nii visalt teise, vägagi erineva kujutluspildi juures püsinud, oleks ta pidanud nägema, kui kaunis oli Valentine. Läbi tiheda lehestiku tungiv päikesesära kuldas neiu nägu. Valge kleit ja sinised palistused ning tuules lendlevad juuksed olid uhked tumeda ojakalda ja puude taustal. Kuid Ronald ei näinud seda. Alles pärast pikki aastaid tuli talle see jälle meelde ning siis pani ta imeks oma kanapimedust. Kuid tookord ei näinud ta valgete peente sõrmede värinat, kui need mänglesid hooletult vereva sõrmkübara õitega. Ta ei näinud õrna puna neiu näol, uhkete huulte võbinat ega armusära silmis. Ta nägi vaimusilmas ainult Dorat.
“Nagu juba ütlesin, miss Charteris, ma pole kõnemees,” alustas Ronald. “Kui miski väga südamel on, siis on ka raske seda väljendada.”
“Kõik püha ja kõik sügavad tunded nõuavad vaikust,” ütles Valentine. “Sõnadevool ei näita alati tõsist iseloomu. Minulgi on palju mõtteid, mida ma iialgi välja ei ütle.”
“Kui ma ainult saaksin kindel olla, et mind mõistate, miss Charteris,” sõnas Ronald. “Et mõistate ja hindate motiive, mida vaevalt endalegi seletada oskan! Siin suvises päikeselõõsas istudes suudan vaevu taibata, kui tume on see pilv, mis mu pea kohal ripub. Te olete nii lahke ja kannatlik; ma räägin teile oma loo, nagu oskan.” Neiu noppis peotäie kellukaid, peitis näo õitesse, siis aga rebis kroonlehed tükkideks ja viskas üksteise järel ojakesse.
“Kolm kuud tagasi,” jätkas Ronald seda vaadates, “tulin Earlescourti tagasi. Lord ja leedi Earle olid siis mõlemad Greenoke’is. Mina, üsna segaduses ja hajevil, jäin üksi siia. Ühel hommikul läksin välja aeda, teadmata, mida teha või tahta. Ja seal nägin ma – ah! Nüüd oleks mul vastavaid sõnu tarvis, miss Charteris – nägin kõige kaunimat neidu, kelle peale päike iial paistnud.”
Ronald vaatas lilli Valentine’i käes. Neiu pani käe laubale nagu tahaks pilku peita.
“Kas päike teeb liiga?” küsis noor Earle.
“Ei,” vastas miss Charteris kindlameelselt, “rääkige edasi.”
“Mõni andekam mees,” ütles Ronald, “andekam kui mina, võiks maalida seda ilusat nägu, naeratust ja naerulohukesi, tumedaid juuksekiharaid valgel kaelal, ilusaid leebeid silmi, pikki ripsmeid, mis tõusevad harva, silmi, kus särab imeline valgus, mil iganes nende sügavusse vaatad. Ütlen ainult, et mõne päevaga armusin sellesse neidu – ja Dora Thorne – nii on ta nimi, miss Charteris, – armus minusse.”
Valentine ei liigutanud ega vastanud. Ronald nägi, kuidas õhetus neiu näolt kadus ning uhked huuled värisesid.
“Teen lühidalt,” lisas Ronald siis. “See neiu pole niisugune, keda preiliks või prouaks hüütakse, see minu kaunis metsik õieke. Tema isa elab aiamajas, ta on lord Earle’i majahoidja. Ja ta tütar ei tea selle maailma asjust ja kommetest midagi. Teda pole õpetatud ega kasvatatud, kuigi ta hääl on magus muusika ja ta naer nagu hõbekellukeste helin. Ta on nagu ere aprillikuu päev, naer ja pisarad, päike ja vihm – nii lähestikku koos, et ma ei tea kas armastan
