style="font-size:15px;"> “Ma ei teeks teid õnnetuks,” ütles neiu, “mitte ilmaski. Kui soovite, et teid armastaksin – oh, te teate, et armastan –, kui soovite, et ma ära lähen ja teid unustan, annan endast parima.”
Kuid paljas mõte sellest pani jälle pisarad voolama. Neiu tundus nii ilus, nii segaduses kurbusest ja rõõmust, õnnest nii haaratud, ent siiski nii liigutavalt otsustusvõimetu, et Ronald oli hurmatum kui eales varem.“MuarmasDora,”ütlesta,“saarmastadmind.Susilmadkõnelevad, kuigi su huuled seda ei ütle. Kas tahad saada mu naiseks? Ma ei suuda ilma sinuta elada.”
Oli maailma kauneim vaade näha värvi naasmas sellesse surmkahvatusse näkku. Ronald kummardus ja kuulis tasast sosinat.
“Sa ei kahetse, et mind usaldasid, Dora,” ütles ta uhkelt, kuid neiu katkestas teda järsku.
“Mida ütleb lord Earle?” küsis ta. Jällegi oli Ronald sellest küsimusest rabatud.
“Minu isa ei saa midagi öelda,” teatas ta. “Ma olen küllalt vana, et teha, mis mulle meeldib, ja me elame vabal maal. Ma tutvustan sind talle, Dora, ja ütlen talle, et lubasid mu naiseks saada. Ei mingeid pisaraid enam, armsaim. Meid ei oota miski muu kui õnn.”
Ja seda ta uskus. Noor Earle ei suutnud mõelda millelegi muule kui Dorale – tema armas nägu, siiras ja lihtne olek ning varjamatu armastus. Jäi vaid üksainus aga. Ta oli noor ja see oli ta esimene armastus. Oma õnne, uhkuse ja sõltumatuse uimas murdis ta ikkagi pead, milliste sõnadega peaks ta rääkima isale, et on lubanud majahoidja tütrega abielluda. Mõnel korral noormees võpatas nagu äkilises külmatundes selle mõtte juures.
Need neli päeva läksid nagu kestvas veenvas unenäos. See oli kaunis armulugu, ehkki kurvalt kohatu – üks suvine idüll. Nad olid ju vaid poiss ja tüdruk. Dora kohtas Ronaldit pargis ojakese ääres ning haljatel aasadel, kus kasvas valge viirpuu. Nad kõnelesid vaid ühest – oma armastusest. Ronald ei väsinud vaatamast Dora sulnist nägu ja kenasid kombeid. Tüdruk ei väsinud talle sajas erinevas sõnastuses aina rääkimast, kui väärikas ja lahke on Ronald ja kui väga ta teda ikka armastab.
Lord Earle kirjutas, et tuleb koju neljapäeva õhtul ja toob terve seltskonna neile külla.
“Praegu ei ole aeg sellest isale rääkida,” ütles Ronald. “Järelikult peame, Dora, oma saladust hoidma. Ei sobi, et sinu isa kuuleks sellest enne, kui olen rääkinud oma isaga.”
Nad leppisid kokku, et hoiavad saladust, kuni lord Earle on jälle üksi. Nad pidid kohtuma kaks korda päevas – varahommikul, kui kaste on veel maas, ning õhtul, kui härrastemajas on lõbu ja lusti laialt.
Ronald tundis end süüdi – vaevu teadis ta, kuidas või miks –, kui isa haletses teda kahe üksildase nädala eest, mis ta veetma oli pidanud. Üksildase! Ronald polnud nii tundnud. See aeg oli liigagi ruttu möödunud. Kui palju saatusi pandi paika selle lühikese ajaga!
Oma saladuse jutustamiseks lord Earle’ile ei olnud aega. Mõned külalised, kelle ta kaasa tõi, olid tähtsad aadlikud ning võõrustaja pühendas end nende lõbustamisele.
Leedi Earle märkas suurt muutust oma pojas. Daam taipas, et poiss oli palju väljas värske õhu käes viibinud. Ta esitas selle kohta küsimusi, mõtiskledes, kas poeg oli botaanikat hakanud õppima, sest õhtul hilja ja hommikuti vara ei tüdinud ta pargis kõmpimast. Pealegi üllatas leedit puna, mis Ronaldi näkku seepeale tekkis. Kuid peagi saabub aeg, kui majaproua mõistab kõike.
Tõenäoline on, et kui Ronaldil oleks tol ajal olnud nii palju Dora seltskonda, kui ta vaid tahtis, oleks ta peagi avastanud, millise vea ta teeb, ning suuremat muret poleks tulnud. Kuid lapsik armulugu salajaste kohtumistega oli pikantne. Neil kiiretel kohtumistel oli noormehel aega mõelda ainult Dora armastusele – ta ei märganud ühtki puudust. Ronaldit hurmas neiu õrnus ja ilu. Tema võltsita kiindumus oli nii võluv. Erinevus tema ja teiste vahel, kellega noormees oli harjunud rääkima, oli nii suur. Ka neiu lihtsameelsusel oli mingi eriline võlu. Nii läksid nad oma saatusele vastu.
Üksteise järel lahkusid lord Earle’i külalised, Ronald aga polnud saanud veel oma saladust jagada. Üks uus juhtum sekkus tema armastusse ning sundis teda tegutsema. Kord koos isaga läbi pargi jalutades kohtasid nad Dora isa. Temaga oli kaasas keegi noormees ning need kaks rääkisid tõsiselt ja pingsalt, nii tõsiselt ja pingsalt, et ei märganudki kaht härrasmeest. Neist möödudes aga kuulis Ronald noorema mehe jutust üht lauset: “Te annate mulle oma tütre, mister Thorne, ja te näete, et ma teen ta õnnelikuks.”
Ronald Earle pöördus kähku ja vaatas kõnelejat. See noormees oli nähtavasti üks heal järjel talunik, rahuliku, avala näo ja selgete ausate silmadega mees. Mees palus Dorat – Dorat, kes peab saama hoopis tema naiseks ja Earlescourti elama asuma. Ronald suutis vaevu oma kannatamatust taluda. Talle tundus, et õhtu ei saabugi.
Pidulik dinee oli viimaks läbi. Lord Earle istus koos Sir Harry Laurence’iga klaretipudeli juures ning leedi Earle oli siirdunud salongi raamatut lugema. Ronald kiirustas nende lemmik-kohtumispaika, oja äärde. Dora oli juba seal ja mees nägi ta veel pisaramärga nägu. Esmalt ei tahtnud neiu oma murest rääkida, siis aga sosistas õnnetu loo, mis sundis ta austajat kiiresti tegutsema.
Ralph Holt oli kõnelnud neiu isaga ning palunud Dora kätt. Neiu oli vastanud eitavalt, kuid ema oli nutma puhkenud ning isa vihastanud ja öelnud, et tüdruk peab neile kuuletuma.
“Tal on suur talu,” ütles Dora õnnetu ohkega. “Ta ütleb, et ma elan tema juures nagu tõeline daam, sest mul pole vaja tööd teha. Ta on mu vanemate vastu väga lahke, aga ma ei armasta teda,” lisas neiu.
Dora pigistas oma peente sõrmedega Ronaldi kätt. “Ma ei armasta teda,” nuuksus ta. “Ronald, ma armastan sind.”
Noormees kummardus ja suudles ta kaunist pisaramärga nägu ning selle jutu peale tõusis temas kogu rüütellik uhkus.
“Sinust saab minu naine, Dora,” lausus ta uhkelt, “mitte tolle taluniku kaasa. Juba täna õhtul räägin isaga ja palun tema nõusolekut. Minu ema on sinuga kindlasti rahul – ta on kõigiga väga lahke ja viisakas. Ära värise, mu arm. Ei võta sind minult Ralph Holt ega ka keegi teine.”
Ja neiu rahunes seepeale! Tema usul Ronald Earle’i polnud otsa ega äärt.“Mine nüüd koju,” ütles mees, “ja homme kohtud isaga. Ma annan sellele noorele farmerile õpetust. Ei mingeid pisaraid enam, Dora – meie mured lõpevad juba täna õhtul.”
Noor Earle saatis neiu mööda laia kõnniteed väravani, siis aga pöördus tagasi majja. Ta marssis püstipäi, kinnitades endale, et elab vabal maal ja võib teha, mida tahab. Ent sellest hoolimata kloppis süda, kui ta salongi sisenes ning lord ja leedi Earle’i sealt eest leidis. Vanemad vaatasid teda naeratades, aimamata, et nende armas poeg, Earlescourti pärija tuleb küsima nende luba majahoidja tütrega abiellu astumiseks.
V peatükk
Ronald Earle oli kahtlemata vapper noormees – ükski noor sangar poleks kandnud nii nõtra lootust julgemini kui siis, kui pidi vanematega tõsist kõnelust alustama, mis oleks ka kindlama meelega meest heidutanud. Poja lähenedes tõstis leedi Earle pilgu ja silmitses teda õrna muigega.
“Jälle väljas, Ronald!” nentis leedi. “Sir Harry Laurence saadab sulle tervisi. Küllap on selles pargis mingi eriline võlu. Kas ruttasid? Õhetad nii kummaliselt.”
Poeg ei vastanud, kuid lähenes emale, võttis ta käe ja kummardus seda suudlema.
“Tulin teile midagi tähtsat ütlema,” alustas ta. “Isa,
