ning mees kummardus seda suudlema. Enne kui päike tol õhtul looja läks, oli Stephen Thorne viinud Dora Easthami, kuhu ta pidi jääma, kuniks Ronald on välismaale läinud.
Mõne päeva pärast paistis, nagu oleks torm vaibunud. Isa ja poja vahel oli toimunud tuline sõnavahetus, kus Ronald kuulutas, et Dora ärasaatmine on usalduse kuritarvitamine ning et tema läheb ja otsib neiu üles ja naitub temaga ikkagi. Lord Earle pidas tema juttu poisikese mässuks, kellele on keelatud ammuigatsetud mänguasja. Lord ei võtnud poega tõsiselt.
Kogu lugu Earlescourtis oleks võinud minna teist rada, kui Ronald, ikka veel jahmunud ja ärritatud isa ükskõiksest põlgusest, poleks kohanud Ralph Holti. Need kaks kohtusid põldudelt suurele teele viiva värava juures. See oli nende vahel kinni ning kumbki ei kavatsenud teisele teed anda.
“Mul oleks teiega väike arve klaarida, noorsand,” teatas Ralph vihaselt. “Tuvid ei heida kotkastega paari. Kui tahate naist võtta, valige mõni omast klassist ja jätke Dora Thorne mulle.”
“Dora Thorne on minu,” käratas Ronald äkilises vihahoos.
“Mitte kunagi ei saa ta teie omaks,” kõlas kiire vastus. “Saate aru, noorhärra, mina olen armastanud Dorat sest ajast saadik, kui ta oli üks… üks ilus väike särasilmne lapsuke. Tema isa elas siis minu isatalu lähedal. Olen tema eest hoolitsenud kogu elu – ma ei tea kordagi, kui oleksin mõnele teisele naisele kaks korda otsa vaadanud. Ärge astuge minu ja mu armastatu vahele. Maailm on lai ja teie võite valida, kust tahate – ärge röövige minult Dora Thorne’i.”
Mehe näol oli leinaline uhkus, mis puudutas Ronaldi südant.
“Mul on teist kahju,” ütles ta, “kui Dorat armastate, sest temast saab minu naine.”
“Ei iialgi!” karjus Ralph. “Kui te minu ausat sõna ei kuula, hakkan teile avalikult vastu. Lähen otseteed Easthami ega lase Dorat hetkekski silmist, kuni ta minu naiseks saab.”
Ülevaid, kirglikke ja raevukaid sõnu vahetati veel kaua, kuid Ralph oli ettevaatamatus vihahoos andnud Ronaldile teada, mida too teada tahtis – Dora oli Easthamis.
See oli kurb lugu, ehkki mitte haruldane. Armastus ja armukadedus oli poisilt ta parema äratundmise röövinud. Au- ja kohusetunne ununes. Ettekäändel, et läheb üht oma koolivenda külastama, sõitis Ronald Easthami. Lord ja leedi Earle vaatasid rahumeeli tema lahkumist pealt. Nad ei osanud kahtlustadagi, et noormees teab, kus Dora on.
See oli kurb lugu ja veel kurvemaks läks. Sõna-sõnalt ei saa seda kirja panna, ent kui Earlescourti pärija nägi taas Dorat, tema võltsimata võlu, tema kaunist rõõmu kallima nägemisest, olgugi kurbusega segatud, nägi tema hirmu ja heitumust Ralph Holti ees, armastust tema, Ronaldi vastu, kadus igasugune mõte kohustustest ja aumõistest mehe peast. Ta nõudis tungivalt, et neiu abielluks temaga salaja. Ta seletas, et kui nad juba on abielus, annab isa neile andeks ja kõik lõpeb hästi. Ta uskus ise tõsimeeli, mida rääkis. Ja Dora nõustus kõigega. Nende tahe oli üks. Neiu unustas kõik leedi Earle’i hoiatused. Tal oli meeles vaid Ronald ja tema armastus. Nii nad siis abiellusidki salaja ühes vaikses külakirikus Helsmeeris, kakskümmend miili Easthamist eemal ning ükski inimolend ei teadnud ega aimanud nende saladust.
Mingit vabandust, mingeid kergendavaid asjaolusid ei leidunud teole, mis oli häbitundetu, autu, petturlik – mitte miski ei kõnelnud noormehe kasuks peale selle, et ta oli noor ega teadnud ühtki oma soovi, mis oleks jäänud täitmata.
Nad abiellusid. Dora Thorne’ist sai Dora Earle. Ronald lahkus otsekohe oma kaunist naisest. Ta korraldas palavikuliselt tegevusplaani, mida ta ise pidas ülimalt targaks ja ettenägelikuks. Ta pöördub kohe koju, püüab iga vahendiga, mis ta käsutuses on, isa südant pehmeks teha ning võita ta nõusolekut. Kui isa ikkagi keeldub, siis näitab aeg talle, kuidas asjad paremini sujuvad. Tulgu, mis tuleb, Dora oli nüüd tema oma; mitte miski siin ilmas ei saa neid lahutada. Ronald ei hoolinud kuigivõrd millestki muust. Kui tuleb ka kõige halvem ja isa ajab ta kodunt minema, siis on see vaid ajutine ning pealegi lohutab teda Dora.
Ronald läkski Earlescourti tagasi ning kuigi ta ei tõstnud iial pilku isale otsa vaatama eheda ja ustava aususega nagu varem, mõistis lord Earle, et poeg on õnnelik, ning uskus, et tormipilved on hajunud.
Dora pidi jääma Easthami, kuni Ronald märku annab. Noormees ei saanud talle kirjutada ega muul moel sõnumeid saata. Kuid ta oli tõotanud ning uskus, et peagi viib ta neiu kõigi auavalduste saatel Earlescourti.
VI peatükk
Oli kaunis hommik augusti lõpus. Kevade kosutav hõngus oli andnud teed suvisele hiilgusele. Kuldne vili lainetas põldudel, hekkide read olid üle külvatud metsikute õitega, viljaaedades rippusid küpsed puuviljad. Loodus naeratas kõigele. Earlescourti söögisaal oli kaunis ruum, mis avanes lilleaeda ning kõrgete ruloode vahelt levis tuppa roosiõite hõng.
See oli kaunis vaatepilt – päikesekiired veiklesid hõbenõudel, peenel hiina portselanil, lillevaasidel. Lord Earle istus laua otsas ning luges süvenenult saabunud kirju. Leedi Earle, toredaimas hommikutualetis muigas omaette, lugedes moekat keelepeksu lõhnastatud roosadelt sedelitelt. Tema aristokraatlik nägu oli hommikuvalges selge ja puhas. Kuid Ronald oli sünge. Ta murdis pead, juba sajandat korda endalt küsides, kuidas peaks ta isale serveerima kõike, mida oli teinud. Ta igatses oma kauni Dora järele. Hirmus torm aga tuli üle elada, enne kui ta saab neiu oma koju tuua.
“Ah!” hüüatas leedi Earle äkitselt. “Siin on üks hea uudis – leedi Charteris tuleb kindlasti meile, Rupert. Ja Sir Hugh järgneb talle mõne päeva pärast. Leedi Charteris tuleb homme koos Valentine’iga.”
“Rõõm kuulda,” ütles lord Earle rõõmsa üllatusega, pilku kirjadelt tõstes. “Peame paluma leedi Laurence’il ta vastu võtta.”
Ronald ohkas. Vanemad arutasid, millist külalislahkust ja meelelahutusi nad võiksid külalistele pakkuda. Kavandati vägevat dineed ja balli, kuhu oli kutsutud umbes pool krahvkonda.
“Pean selle kõik läbi tegema,” ohkas Ronald endamisi, “üüratud peod, dineed, ballid, mu süda aga igatseb kallima järele. Ja keset seda kõike – kuidas suudan leida sobivat hetke, et isaga rääkida? Parem juba täna katset teha.”
Kui eine oli läbi, tegi Ronald lord Earle’ile ettepaneku minna välja terrassile ja tõmmata seal üks sigar. Siis toimuski vestlus, millega meie lugu algas ning kus Earlescourti isand andis teada oma lõpliku otsuse.
Ronald oli rohkem häiritud ja hirmul, kui ise omaks võtta julges. Kord juba oli ta valmis pahvatama, et on Doraga abielus. Kui lord Earle oleks raevutsenud või teda põlastanud ja pilganud, oleks Ronald seda öelnud, kuid isa rahuliku ja väärika elutarkuse vastas seistes oli noormees heidutatud ja ebakindel. Esimest korda hakkas talle koitma tõde kõiges, mida isa oli talle öelnud. Mitte et ta Dorat nüüd vähem oleks armastanud või kahetsenud rutakat salajast abielu, kuid lord Earle’i rõhutatud seisukoht, et Ronald teab, mis on “kord ja kohus”, puudutas teda sügavalt.
Vähe jäi aega selle kõige üle mõtiskleda. Leedi Charteris tuleb koos tütrega juba homme. Jällegi sekkus leedi Earle diplomaatiliselt ning taas kord lahendas ta olukorra võidukalt.
“Ronald,” ütles ema, kui nad tol õhtul teineteisest lahkusid, “ma tean, et reeglina ei hooli sinuvanused noored mehed vanemate daamide seltskonnast. Pean sult paluma, et teeksid seekord leedi Charterise heaks erandi. Nad olid minu vastu Greenoke’is väga lahked ja tahaksin samaga vastata. Ma arvestan kogu sinu tähelepanuga leedi ja tema tütre vastu, nagu oleks seda mulle osutatud.”
Ronald muigas ema jutu peale ja kinnitas, et on kõigiti nende
