laiba tükeldada, ära keeta ja sundis tüdruku isa seda sööma.
Kuna keisrinna Dajile nendest piinamistest veel ei piisanud, siis nuputas ta välja uusi ebainimlikke seadusi ja korraldusi, et aga alamaid saaks vaevata. Iga ülik, kellest rahvas lugu pidas ja keda armastas, tekitas kahtlust, et ta võib olla keisri vastane. Eriti olid keisrinna niisugused kahtlustused suunatud keisri sugulaste vastu, kes võiksid keisri surma puhul temapoolsele troonipärimisele vastu vaielda. Keisri onu Pikan päästis oma elu vaid sellega, et mängis hullumeelset. Kui üks keisri nõbudest teda hoiatas vinti üle keeramast, siis seoti ta keisri käsu peale kinni ja too vaatas naerdes pealt, kuidas mehel süda rinnust välja rebiti. Kellel vähegi võimalust oli, see otsis varju maalt.
Vaid vürst Wen Wang kaalus võimalust mõlemat koletist relva jõul Draakonitroonilt kukutada. Kuid ka temast saadi võitu ja heideti türmi. Seekord kõhkles keisripaar teda samba külge riputamast ja hukkamast, sest mees oli rahva seas väga armastatud ja tema pooldajad oleksid võinud ta eest välja astuda. Juba mehe vangistamise ajal oli suur rahvahulk kokku tormanud ja otsustanud teda aidata. Aga lõpuks oli keegi teinud ettepaneku pakkuda keisrile mõnda väga ilusat tütarlast vürsti vabastamise eest. Oma täitmatu lõbujanu rahuldamise nimel oli keiser sellega ka nõus. Kui ta ette üks imeilus tütarlaps toodi, siis oli ta tõepoolest tüdrukut nähes sedavõrd sisse võetud ja himurusest vallatud, et jäigi vürsti vabastamisega nõusse.
Suure juubeldamisega saadeti vabastatud vürst oma maavaldusse tagasi. Ei möödunud kuigi kaua aega, kui 14 vürsti valisid ta oma pealikuks ja tulevaseks keisriks, et ta sellele ebainimliku keisripaari reÏiimile lõpu teeks. Kuid keset putši ettevalmistusi mees äkitselt suri. Tema poeg Wu Wang ei riskinud keisrivastaseks ülestõusuks ettevalmistusi jätkata. Kui keisripaarile vaenulike jõudude tegevuse lõpetamisest ette kanti, siis jätkasid nad oma mõrvadega endisel moel. Riigi vürstid ründasid nüüd uuesti Wu Wangi ja sundisid jõuga teda suure armee eesotsas pealinna vastu minema. Valitsev keiser pani omalt poolt samuti suure hulga sõdureid mängu, aga vaevalt oli lahing alanud, kui need Wu Wangi poolele üle jooksid. Zhou Xin ruttas paleesse tagasi, lasi kõik oma aarded kokku korjata ja pani end koos nendega nagu tuleriidal põlema. Asjata oli ta lasknud otsida ka Dajid, kes juba õigeaegselt paleest oli jalga lasknud. Olgugi et Wu Wangi väed püüdsid igati neid mõõtmatuid aardeid päästa, ei suutnud nad tule levimist takistada ja pidid vaid pealt vaatama, kuidas keisripalee maani maha põles. Kui Wu Wang oma sõjaväega alles suitsevate varemete vahele marssis, siis astus talle naeratav ja igati üleslöödud Daji vastu, lootes oma välise võluga meest ära meelitada ja heatahtlikkusele häälestada. Uus keiser, Zhou dünastia asutaja, haaras nördinult mõõga ja tappis Daji.
Mälestus julmast Dajist elas hiina rahva seas edasi kuni uusajani välja, kuna ta oli aluse pannud ühele kauaks ajaks püsima jäänud kombele. Kaua aega oli ta varjanud oma vigasteks kängunud jalgu, kuni tuli ükskord mõttele teha sellest kehalisest puudest moeasi. Ta andis käsu, et kõigil tüdrukutel jalad kinni seotaks ja kitsastesse jalanõudesse kängitsetaks, et nendel samamoodi jalgade kasv kängu jääks.
Aga ka uus Zhou dünastia (1122–255 eKr) mandus sajandite jooksul ja valitsejad Draakonitroonil ei olnud sugugi ette valmistatud ülesandeks kaitsta Keskriiki läänepoolsete „barbarirahvaste” pealetungi eest. Kui Yu Wang (Morniks kutsutu) 8. saj eKr Draakonitroonile astus, õnnestus pealetungivatel hunnidel isegi kuningalinn Zhengzhou ära võtta. See muretu keiser, kes pühendus vaid meelelahutustele, hülgas abikaasa ja tegi oma liignaisest ja konkubiinist Baosist keisrinna. Vähehaaval õnnestus sellel konkubiinil keiser oma mõju alla saada, nii et too mitte üksnes kõik naise soovid täitis, vaid andis talle ka riigiasjades kaasarääkimisõiguse. Kuna naisel puudus selleks igasugune ettevalmistus ja kogemused, oli tema suuniseid ja käske ametnikel ning sõduritel sageli täiesti võimatu täita. Eunuhhid, keisri õukondlased ja asevalitsejad värisesid keisrinna ees, kes otsekohe raevu sattus ja keisrilt süüdlaste karistamist nõudis, kui mõni soov ei täitunud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
