ohjeldada. Ta läks kohe oma esimesele Aasiasõjakäigule ja hakkas üles ehitama Egiptuse maailmariiki.
Umbes viis aastat hiljem, kui ta eduka väejuhina jälle Egiptusse jõuab, tunneb ta kohutavat kättemaksuiha selle pealesunnitud 20-aastase tegevusetuse pärast. Ta laseb hävitada kõik ämmast tehtud skulptuurid ja pildid ja isegi kustutada raidkirjadest tema nime, et sellisel moel ka mälestust temast kaotada. Egiptlaste arusaamade kohaselt tähendas nime kaotamine ja piltide purustamine surma mõlemale hinge kandjale, nende teistkordset surma ja sellega ka tema siinilmaelu kustutamist igaveseks. 20 aastat hiljem järgnes teine purustamiste laine, mis pidanuks mälestuse Hatšepsutist igaveseks ära pühkima.
700 aastat hiljem Lähis-Idas, Tigrise ja Eufrati vahelisel maal sai assüürlaste riigi etteotsa kuninganna ·ammuramat (nime tähendus on „palee perenaine”). Paremini tuntud on ta nime all Semiramis. Vastupidi naisvaarao Hatšepsutile, mälestusi temast ei kõrvaldatud ja ta elas edasi isegi oma kunagiste vaenlaste muististes. 5. sajandil eKr oli ta Väike-Aasia kreeklaste juures tuntud kuju, kelle kohta kreeka ajaloolane Diodorus teadis kirja panna järgmist.
Semiramis oli jumalanna Derketo ja kellegi süürlase tütar. Emast hüljatuna jäi ta tuvide poolt toidetuna imelisel kombel ellu, kuni karjased ta lõpuks leidsid ja oma peremehe juurde viisid. Too kasvatas tüdruku üles nagu omaenda tütre. Kui tüdruk sai täiskasvanuks, siis märkas teda Onnes, kuninga kõrge aukandja. Lummatuna tüdruku ilust ja tarkusest, võttis ta neiu kaasa Ninivesse ja abiellus temaga. Naine kinkis mehele kaks poega. Ninive kuningas võttis sellal ette sõjakäigu Pärsiasse. Tal õnnestus küll kogu maa vallutada, aga kõik katsed ka pärslaste pealinna ära võtta kukkusid läbi. Meeleheites pöördus sõjapealik Onnes oma naise Semiramise poole ja küsis nõu, kuidas seda linna vallutada. Semiramis pani end pärsia naise moodi riidesse, tungis linna ja vallutas äkkrünnakuga kindluse, nii et linnalgi ei jäänud muud üle kui alla anda. See tegu äratas kuningas Ninoses imestust ja ta viis oma sõjapealik Onnese niikaugele, et too loovutas Semiramise temale abikaasaks. Pärast seda kui Semiramis oli kuningale sünnitanud poja Niniase, suri Ninos. Abikaasa püstitas talle võimsa hauamonumendi ja ehitas seejärel Babyloni väga võimsaks linnaks ning lasi sinna rajada Ida- ja Läänepalee, mis olid omavahel ühendatud maa-aluse käigu kaudu. Ekbatana linna lasi ta rajada kaks suurt parki, kus andus ohjeldamatule armuelule. Aga ta surmas iga mehe, kellele oli kordki oma soosingut kinkinud. Pärast seda kui ta oli lasknud ehitada veel terve rea paleesid ja akvedukte, läks ta sõjakäigule Egiptuse ja Etioopia vastu. Pärast võidukat tagasitulekut plaanis ta minna sõjakäigule ka Indiasse. Kuid seekord tabas teda suur lüüasaamine ja ta kaotas kaks kolmandikku oma väest. Poeg Ninias proovis teda võimule trügides eunuhhide abil kõrvaldada. Kui vandenõu avastati, siis andestas Semiramis pojale selle teo ja taandus vabatahtlikult võimust. Ühel päeval ta kadus salapärasel viisil. Rahvas jäi uskuma, et ta võeti elusana jumalate juurde ja seepärast austas teda edasi tuvi kujul.
See antiikajaloolase muinasjututaoline jutustus on kaugel ajaloolistest faktidest. Eelmise sajandi arvukate arheoloogiliste leidude alusel on täiesti võimalik seda võimukat naist legendide hämarusest välja tuua ja temast täpsemat pilti luua.
Semiramis, arvatavasti sündinud aastal 844 eKr, oli Babüloonia printsess, kellega abiellus Assüüria kuningas ·am-šiadad V aastal 824 eKr. Assüürlased olid liitnud Babüloonia oma riigiga, seega näib, et seda ühendamist taheti kindlustada abiellumisega Babüloonia kuningakoja printsessiga. Vaatamata sellele abieluliidule pidi kuningas üsna sageli sõjaväega seda maad ikka ja uuesti vallutama, kuna Babüloonia kõrgkiht seda ühendust ei tahtnud tunnistada. Et babüloonlaste vastuseisu murda, deporteeriti nendest tuhandeid oma kodumaalt.
Pärast mehe surma hakkas Semiramis oma 12-aastase poja Adadnirari III regendiks kuni poja 16-aastaseks saamiseni, sest alles sellest vanusest loeti Assüürias meest täisealiseks. Tema kuni 805. a eKr kestnud asevalitsemine on põhjuseks sellele, et Assuri linnas pandi kuningasammaste ritta püsti sammas ka tema jaoks. See kannab järgmist raidkirja:
„Kuninganna ·ammuramati sammas, kes oli maailma ja Assüüria kuninga ·amšiadadi naine ja palee perenaine, maailma ja Assüüria kuninga Adadnirari ema, maailma ja Assüüria kuninga Salmanassari minia.”
Oma valitsusajal kandis ta ainuisikuliselt vastutust Kesk-Assüüria riigi eest, mis pidi pidama sõda kahel rindel. Vaenlasteks olid ühelt poolt aramealased, kes olid Süüria põhjaosas moodustanud oma riigi ja teiselt poolt tema riigi põhjaosas, Armeenias asunud Urartu riik. Assüüria allikatest järeldub, et Semiramisel tuli nende vaenlaste vastu ette võtta vähemalt kolm sõjakäiku, mida ta võib-olla ka isiklikult juhtis. Pärast seda kui ta poeg oli asunud alates 805. a eKr kuningana riiki juhtima, ei tõmbunud Semiramis tagasi eraellu, vaid tegutses arvatavasti elu lõpuni kaasvalitsejana. Babüloonia printsessina võis ta pojal aidata seda riiki tihedamini oma riigiga siduda ja senini säilinud vaenulikkust kõrvaldada, et poeg saaks täielikult pühenduda probleemidele riigipiiride kaitsmisel. Kindlasti ema nõuandeid järgides saatis noor kuningas isa valitsemisajal Babülooniast deporteeritud kodumaale tagasi ja uuendas sealse kuningaga oma ülemvalitsuse lepet.
Tõendiks kuninga ema ühiskondlikust rollist on ka babüloonia jumala Nabu sissetoomine assüürlaste religiooni. Jumal Nabu (sõnatähenduslikult „asutaja”), üks peajumala Marduki poegadest, oli babüloonlastel jumalate saadik, kes vahendas inimestele jumalate tahet ja ilmutusi. Mõlemad millalgi vaenutsevad rahvad pidid nüüd olema ühenduses mitte üksnes riigiõiguslikult, vaid moodustama ka ühtse kultuuriruumi. Seejuures oli babüloonlaste kaugemale arenenud maa andjaks pooleks. Et selle organiseerimine Semiramise ülesannete hulka kuulus, võib lugeda assüüria raidkirjadest uue jumala Nabu skulptuuril, kus Semiramis on ära märgitud kuninga nime kõrval kui „paleeperenaine”.
Üheks seitsmest maailmaimest nimetatud Semiramise rippuvad aiad olid terrassaiad kunstliku niisutussüsteemiga, mis valmisid siiski alles 200 aastat pärast tema surma. Võib-olla omistati nende varjuliste katusaedade ehitamine temale ekslikult, kuna ta oli varem lasknud püstitada mitmeid suurehitisi, eriti tamme, et kaitsta maad Tigrise ja Eufrati üleujutuste eest.
Tema diplomaatilise talendi ja targa sisepoliitika abil õnnestus kindlustada Assüüria riiki. Tema lõi eeldused selleks, et mõned aastakümned pärast ta surma üks mees Babülooniast, Tiglatpilesar III (keda piiblis nimetatakse Puuliks) lõi suurriigi, kus hävitati täielikult välispoliitilised vastased, kellega Semiramisel ja ta pojal oli eluaeg tulnud võidelda.
IV PEATÜKK
Kanged naised Draakonitroonil: keisrinnad Daji, Wu ja Cixi
Juba Hiina ajaloo kõige varasematel aegadel, millest jutustavad pärimused segamini reaalsuse ja müütidega, oli üks kuninganna Nü Kua, naismonstrum, kes segamini paisatud maailma uuesti olevat korda sättinud. Rahutus rahva seas olla võtnud sellised mõõtmed, et isegi taevas olevat koos taevakehadega laiali lagunenud. Üks vanadest ennustustest kuulutab, et Keskriiki valitsenud dünastiate pika rea lõpus asub Draakonitroonile – keiserliku võimu sümbolile – naine, kes taevaliku riigi alatiseks hukutab.
Ajalooliselt olevat keisritel olnud peaaegu piiramatu võim nii aadli kui rahva üle, nagu väljendasid nende tiitlidki: Püha Taevapoeg, Kogu Maailma Valitseja või Maakera Ainuvalitseja. Keisri tahe oli ainus seadus ja tema käskudele ei tohtinud olla mingit vasturääkimist, sest sellega pandi kaalule oma elu. Küll pidid ka keisrid seadustest kinni pidama ja aeg-ajalt riiginõukogult nõusolekut küsima, aga kuna nendel oli seaduste väljaandmiseks ainuõigus, siis oli neil ikkagi peaaegu piiramatu võim oma alamate üle. Keisri võimupositsioon ei olnud sugugi meeltmööda võimsale aadlike kihile ja veel vähem olid sellega rahul vabad inimesed. Aga suurem osa keisri alamatest olid ei keegi muu, kui igasuguste õigusteta orjad.
Hiina keisririigi pikas ajaloos mängisid naised keisri kõrval üsna tähtsat rolli. Kuigi vaid kolmel neist (Lü – 180. a paiku eKr, Wu – 8. saj ja Cixi – 19. saj) õnnestus valitseda
