sundis kollektiivne hirm, jääda millalgi ühiskonnas meeste hegemoonsest seisundist ilma, leidma tollaseid ajaloolasi ja kirjanikke sellist hirmustsenaariumi amatsoonide vägevusest, kes kauges minevikus ka Kreekamaad olid nuhelnud ja kelle vaid kuulus kangelane Herakles suutis ära hävitada.
Veel ühe amatsoonide riigi eksisteerimise võimaluse Põhja-Aafrikas Liibüas on tänapäeva ajaloolased puhta väljamõeldisena tagasi lükanud, kuna juba korduvalt mainitud autoriteet Diodorus polevat eriti usaldusväärne. Geograafia, mütoloogia ja fantaasia olevat tema juures lootusetult sassis. Ta kirjutab selle teise amatsoonide suguharu kommete ja harjumuste kohta järgmist:
„Tavalise arvamuse järgi pole peale Thermodoni jõe äärsete amatsoonide neid kusagil mujal olnud. Aga see pole sugugi õige. Liibüa amatsoonid, kes kuuluvad palju varasemasse aega, on korda saatnud veel tavatumaid tegusid. Liibüa läänealadel oli rahvas, keda valitsesid just naised. Naised pidid nimelt teatud aja jooksul sõjaväekohustust täitma ja sellal ka neitsiteks jääma. Kui sõjaväeteenistuse kohustus läbi sai, siis heitsid nad küll meestega ühte, et järelkasvu saada, aga ühiskondlikud ametid ja valitsemine jäid ikkagi vaid üksnes nendele. Mehed elasid nende juures samamoodi kui meil naised, tagasitõmbunutena koduseinte vahele, nendel ei olnud sõdade ja riigivalitsemisega mingit tegemist ja nad ei tohtinud üldse avalikult üles astuda. Kohe pärast sünnitust anti lapsed üle meestele, kes nad siis piima ja teiste toiduainetega üles kasvatasid. Kui sündis tüdruk, siis kõrvetati tal rindade kohad ära, nii et need suguküpsuse saabumisel ei saanud kasvama hakatagi. Väljaarenenud rindades nähti vaid takistust relvade kasutamisel.”
Nende maast ja tegudest jutustab ta edasi:
„Nad olevat elanud ühel Tritoni järves asuval Hespera saarel ja see asunud kaugel läänes maailma ümbritseva ookeani läheduses. Järv olla saanud oma nime Tritoni jõelt, mis sellest välja voolab. Sõjakus pani amatsoonid kõigepealt teistel saartel asuvaid linnu vallutama. Vaid Meine saar, mida pühaks peeti ja millel elasid etiooplastest ihtüofaagid,2 jäi nendest puutumata. Pärast seda kui amatsoonid olid saanud kõik saared oma valdusse, tuli neil tahtmine suuremat osa maailmast läbi rännata. Kõigepealt tungisid nad kallale atlantiidide maale, võitsid Cerne elanikke ja võtsid ära nende linna, tungides koos põgenikega linna sisse. Hirmu ja õuduse levitamiseks käitusid nad õudselt, tappes sõdurid maha ja viies vangistatud kaasa. See kutsus atlantiidide hulgas esile sellise hirmu, et nad loovutasid amatsoonidele oma linnad vastuhakkamiseta. Nad lubasid kõiki amatsoonide käske täita. Atlantiidide kuningannat Myrinat kohtlesid amatsoonid väga leebelt, sõlmisid temaga sõpruslepingu ja ehitasid seejärel purustatud linna asemele uue, millele andsid kuninganna nime. Sinna lasti vangidel elama asuda. Atlantiidid tänasid sellise õnneliku sõja lõpu eest oma kuningannat auavalduste ja kingitustega. Selle linna elanikud olid ka varem elanud naiste juhitava naaberrahva, gorgoonide, sagedaste ähvarduste hirmus ja olid seetõttu nendega pidevalt sõjajalal. Atlantiidide palve peale tungis Myrina nüüd gorgoonide aladele ja pidas seal nendega ägedaid lahinguid, milles amatsoonid olid igati võidukad. Gorgoonid tapeti kõik maha. Langenud amatsoonidele, kes kolmel tuleriidal ära põletati, püstitati hauatähisteks kolm küngast, mida veel tänapäevalgi kutsutakse Amatsoonide küngasteks.”
Diodoruse jutustuse lõpu moodustavad amatsoonide sõjakäikude kirjeldused, nüüd juba kuninganna Myrina juhtimisel, mida nad olla teinud Egiptusse, Süüriasse, Väike-Aasiasse ja kuni Traakiani välja. Vallutatud aladel otsinud nad kõikjalt sobivaid kohti linnade asutamiseks. Amatsoonide vägede sissetung Egiptusse juhatanud sisse selle riigi allakäigu. Egiptus, keda tollal valitsenud taevane jumal Horos, sõlmis lõpuks amatsoonidega sõpruslepingu. Seejärel viinud Myrina oma väed edasi Araabiasse, kus palju inimesi maha tapeti ja vallutas kogu Süüria. Pidevalt edasitungiv amatsoonide sõjavägi levitas sellist hirmu, et Väike-Aasia kiliiklased ootasid neid kingitustega juba Süüria piiril amatsoonidega rahumeelseks kokkuleppimiseks ja endi kapituleerumise demonstreerimiseks. Sealt marssinud Myrina väed oma naissõdalastega Väike-Aasia rannikule, vallutanud Lüükia, Kaaria ja Lüüdia. Kuna nende rannikualade rahvad olid rahumeelsed, siis seal lahinguks ei läinudki. Kaikose jõe äärde, mis voolab Lesbose saare vastas Egeuse merre, pannud Myrina maha oma riigi piiri. Enamus Väike-Aasia riikidest nimetavad oma riigi rajajaks mõnda amatsooni Myrina sõjaväest. Kuna aga amatsoonide kuninganna uskus oma riigile ohtu lähtuvat ranniku lähedal asuvatelt saartelt, mis olid veel võõraste valduses, siis asusid amatsoonid laevadele ja vallutasid Lesbose, Lemnose ja Samothrake, kuhu püstitasid jumalatele pühakoja. Myrinal õnnestus küll vallutada ka ülejäänud saared Egeuse meres, aga tema katse laiendada oma riiki veel edasi põhja poole, kuni Traakia piirideni välja, kutsunud Traakia kuningas Lykurgoses esile suure hirmu ja pannud ta muretsema. Mässulised traaklased vürst Mopsose juhtimisel, kes oli ühinenud ka sküütide kuninga Siphylosega, olla seejärel amatsoone võitnud. Nagu enamik naissõdalasi, nii olla tapetud ka Myrina. Amatsoonide väe jäänused põgenenud Liibüasse. Seal hävitas nad, niisama nagu gorgoonidki, kreeka kangelane Herakles.
Oleks siiski vale seda ajaloolase Diodoruse kirjeldust kui tühipaljast väljamõeldist kõrvale heita, pidades seda kirjutatuks vaid kavatsusega nende huvitavate spekulatsioonidega omale lugejaid ligi meelitada. Üks Diodoruse väljamõeldis on küll kindlasti amatsoonide sõjakäik Väike-Aasiasse, sest tema poolt amatsoonidele omistatud linnade asutamised, nagu näiteks Efesos, omistavad teised allikad hoopis Musta mere ääres elanud amatsoonidele. Siinjuures järgis Diodorus ilmselt eesmärki ühendada omavahel mõlemad müüdid amatsoonidest. Kindlasti sisaldavad tema kirjutised palju müütilisi elemente, nagu seda on amatsoonide võitlus atlantiidide riigi vastu ja üldse Atlantise saaga, millel on aastatuhandete pikkune traditsioon ja selle päritolu viib tagasi hoopis Egiptuse allikatele.
Vaatamata arusaamatutele ja vasturääkivatele andmetele amatsoonide riigi asukohast Liibüas ja Hespera saarel pidi antiikautoritele, kelle tööd olid Diodorusele algallikateks, kirjeldused naiste hoopis teistsugusest ühiskondlikust positsioonist ja võib-olla ka naiste valitsetavast riigist Põhja-Aafrikas ikkagi teada olema. Rahvast, kes sarnaselt amatsoonidega olevat elanud Tritoni järve ääres kirjeldab Herodotos järgmiselt:
„Iga-aastastel Athena pidustustel võitlesid noored neitsid kahte gruppi jaotatuna omavahel kivide ja kaigastega. Sellisel moel tahtsid nad oma kohalikule jumalannale, keda kreeklased kutsuvad Athenaks, kõigiti kohast au osutada. Neid näitsikuid, kes oma haavadesse surid, nimetas see rahvas „valedeks neitsiteks”. Niipea kui võitlus läbi sai, järgis see rahvas omapärast tava: nad ehtisid kõige ilusama neitsi kiivri ja relvadega ning sõidutasid teda ümber järve.”
Kui 1862. a saksa orientalist David Mordtmann amatsoonide muistendit kriitiliselt uuris, jõudis ta tulemuseni, et otsitud saar Hespera olla identne Kanaari saarte Tenerifega. Hespera pidavat tähendama ei midagi muud kui „läänemaad”, mille hulka antiikaja geograafid lugesid ka Sitsiiliat, Itaaliat ja eriti Hispaaniat. Mordtmann leidis kõik Diodoruse kirjeldatud üksikasjad üles ka Tenerifelt. Pikka aega selle arvamuse üle vaid muheleti ja liigitati see, nagu Diodoruse kirjeldusedki, spekulatsioonide valda. On aga siiski olemas ajalooliselt usaldusväärsed kirjeldused selle kohta, et Kanaari saarte anastamise ajal võitlesid hispaanlaste vastu ka naissõdalaste üksused. Prantsuse kroonik Bory de St. Vincent kirjutab:
„Hispaanlaste tungimisel La Palma saarele võitlesid nende vastu suurt kasvu ja ilusad naised väga vapralt ja otsustavalt.”
Edasise tõendina sellest, et Diodoruse kirjeldustel on ka ajaloolist alust, võib võtta emaõiguse jäänuseid Kanaari saarte elanike kommetes ja tavades, mis olid algselt domineerivad nendel saartegruppidel ja eriti veel tuareegide juures, kes elavad nomaadidena Põhja-Aafrka maades Sahara kõrbe piirkonnas.
Ühelgi teisel kontinendil maailmas ei ole uusajani amatsoonide jälgi leida. Võiks isegi uskuda, et lüüasaanud Liibüa amatsoonid olid kolinud edasi kontinendi lõunapoolsematele aladele.
Portugali misjonär Duarte Lopez kirjeldab 15. sajandil Monomotapa riiki Rodeesia lõunaosas, tänapäeva
Kalasööjad.
